ull blog

mäger läks reisile ja meie, kährikud, kolisime kohe tema korterisse sisse, et saaks oma urus rahulikult remonti teha.

homme tuleb mäger tagasi, pilt, mis vastu vaatab, on täpselt samasugune kui jaanuari alguses. tühi tuba, mina ja läpakas. ka oma korteris on enam-vähem sama pilt. noh, ainult vanad asjad on asendatud uutega. vannituba ja wc ja aknad ja must põrand. aga tegelikult on korter täpselt sama elamiskõlblik või -kõlbmatu kui varem.

muidu ei pane aja kulgemist tähelegi, aga et see kõik siin uuesti samas seisus tagasi on, see paistab kohe silma.

proovisin täna automaatkastiga autot ja jõudsin järeldusele, et sellisega sõitmiseks piisab poolest ajust, eeldades, et üks pool ajust juhib keha paremat ja teine vasakut poolt. süütevõti, käigukang ja pedaalid on kõik paremal. vasakul pole midagi olulist, mille pärast poolearulised peaks autosõidust loobuma ja jala käima.

balloon sai ostetud otse poest ligi kaks aastat tagas. ventiil oli seal kohe küljes. see sai korralikult kinni keeratud ja kasutama hakatud. kõik oli tore. ühel hetkel sai ventiil välja vahetatud kaheharulise vastu ja jälle oli kõik tore. nüüd on mul topeltballoonid sügavamate retkede jaoks ja üksikul balloonil pole kaheharulist ventiili enam vaja, tahtsin panna agasi üheharulise ja kuna on juba aega möödas, siis sisse ka vaadata.

polnud seda õiget lampi millega vaadata, igatahes sellega mis oli, oli näha et põhjas midagi läigib – raisk. keerasin tagurpidi ja hakkas välja nirisema vedelikku, lõhnatut, peaaegu värvitut ja ei libise näppude vahel – vesi järelikult. ballooni keere ka seest veidi roostene. näpuga üle ballooni kaela seestpoolt tõmmates sai näpuotsa ka veidi roosteseks.

vahepealsed poolteist päeva on saanud juurelda kustkohast see vesi sinna ikka sai, kas oli kohe alguses, sest ega ma ju ei kontrollinud. või on mõni kompressor pekkis olnud või on selle ühe-kahe päevaga, mis ta mul korraks peaaegu tühi oli, nii kõva kondents tekkinud? ja miks on roostemärgid just kaela juures. enamasti on balloon ju püsti või pikale, väga harva tagurpidi.

kuidas see roostejama sealt nüüd kätte saada? liiva sisse toppida ja veeretada või kuskile mereabikeskusesse viia vms.

täna kargas ehituspoes silma selline käänatava peene kaela otsas led lambike, mis tundus just õige asi ballooni visuaalse ülevaatuse jaoks. aga selgub, et balloon on seest ilus-haljas ja pole seal roostet ega midagi. roostelaadne asi ongi ainult keerme peal ja selle lähiümbruses. niiet ma saan selle sealt lapiga maha nühkida ning on sellega ühelpool. profülaktika mõttes viskasin ka vana, veidike räbalduma kippuva võrgu minema ning pesin kanna puhtaks. sinna põhja oli ikka parasjagu igasugu pinnaseproove kogunenud.

aga kustkohast see vesi ikkagi sinna sisse sai ja miks ta just ülaosas pesitses.

kursus algas sõnadega, et kindlasti peab olema valmis selleks, et teie kallis fotoapaat saab märjaks ja läheb katki või kallis box laguneb kildudeks… nüüd peaks ütlema, et töö selles suunas igatahes käib ja esimesed edusammud on juba käes.

kursuse teooriaosa tundus isegi minu kesiste fotograafia alaste teadmiste juures vähemalt loogiline. kõik mis puudutab värvide hajumist veemassis, mis jääb valgusallika ja objektiivi vahele (välgust asjani ja asjast objektiivini tagasi!) ning erinevad nipid ja trikid kuidas mingit sorti pilti saada; mängud tundlikkuse, säri, ava, fookuskauguse ehk suumiga ning kõikvõimalike valikute tegemised, selle võtsime läbi.

praktiline osa toimus basseinis. uell, ma ütleks, sellega pidigi nalja saama. minu box polnud enne vees käinud ja kuidagi õnnestus mul sinna ikka vesi sisse saada juba enne kui aparaadi sisse pistsin. siis sai boxi enamvähem pidama ja natuke hästi vettimavaid hügieenivahendeid ka veel karpi topitud. aga siis ikkagi selgus, et minu objektiiv ilma lisafiltrita selle dome pordiga (kumer klaas) ei toimi vees. kujutis tekib liiga lähedale ja objektiiv ei suuda selle peale teravustada. panime manuaalfookuse peale ja mõned katsed säriajaga saime ära teha kuni väike sorts vett uuesti boksi nurka ilmus ja see pidu selleks korraks ära lõpetati. kaamera jäi seekord igatahes terveks.

nüüd tuleb lihtsalt uurida miks tuleb vesi sisse ja leida väike lisalääts ja mõned head harjutusülesanded iseseisvalt läbi proovida. no saame veel näha.

¹⁄₆₀

¹⁄₃₀

¹⁄₁₅

¹⁄₅

¹⁄₃

topeltballoonide proovimine rummus täna öösel kell 9:30. kuked ja koidud kanalas alles norskasid sel ajal.

juba vesti selga venitades sai selgeks, et käed on mul ikka natuke liiga lühikesed. proovisin igatepidi neid kukla taha sirutada, aga ei jäänud sõrmede alla midagi. lohutasin end, et noh saab ehk vähemalt tinalasti ära testida, kui muud ei saa. kummaski taskus oli 2,5 kg kohe sees. nendega oli snorgeldada paras (ei, snorklit mul küljes polnud). kummassegi taskusse kilone päts juurde ja andis alla kühveldada end. aga all rahulikuks jäädes osutus mu veeväljasurve või siis poseidoni võigastus nii suureks, et tõusin pinnale tagasi. no kiloste asemele pooleteistkümnesed siis. alla ma jäin.

tasakaalu ja muu üle ei tohikski väga nuriseda, ainult et tina oli ikkagi minimaalselt ja õhku ülikonda eriti lasta ei saanud, allasaamiskatsete käigus kõvasti kätega vehkimisest olid käed parasjagu maha jahtunud. algas jahetamine, mis läks sujuvalt üle külmetamiseks. vesi 5 kraadi kuum. nähtavus ka kõva 1,5-2 meetrit. tuju tegi paremaks teadmine, et martti, kellel käe küljes fotokas rippus, ei saanud ka eriti kottigi pildistada.

otsustasin ikkagi proovida, kas õnnestub need ballooni ventiilid kätte saada või mitte. kõhurihm tuli ikka viimase vindini lahti teha, sest selle küljes on ka krots-strap ehk rihm, mis jookseb jalgade vahelt läbi ja hoiab rakmeid ülespoole liikumast. ühesõnaga need rihmad nii lõdvaks kui sai ja teise käega tõstsin ballooni alt servast neid ülespoole. regusid sõrmeotsaga katsuda oli lihtne, aga ventiilid on neist veel allpool ja kaugemal selja taga. väänasin mis ma väänasin, aga enne ei jätnud, kui mõlemad ventiilid olid korraga käes. keskmist manifoldi kraani ei saanud kätte, sest see on natuke vale nurga all ja kõigist teistest veel kaugemal. öeh, täna oleks mul küll vist need balloonid jõudnud rahulikult tühjaks voolata, kui üks regu oleks 40 m peal freeflowtama hakanud enne, kui ma seal midagi kinni oleks jõudnud keerata.

ilmselt ma tõstan balloone natuke kõrgemale ühe astme ehk kahe tolli võrra. ja veel võib vist proovida natuke teistsuguste alusriietega. praegune alusülikond ja ka pressitud neopreenist kuiv ise on üsna paksud ja mitte liiga pikad, usun, et need ka piiravad haardeulatust. ja kurat, kui muu ei aita, proovin membraankuivaga (trilaminaat vms) ära. manifoldi kraanile võib ju pikendusjuhtme ka panna, aga no need teised kruvid peavad kätte ulatuma hakkama.

suure külmetamise peale hakkas tunduma, et tuleb ikka need sinised või oranged ehituskindad kleepida tavaliste varrukamansettide külge, et saaks uuesti kuivad kindad kätte tagasi ja ei peaks neid kohmakaid rõngaskinnitusi kasutama. tina pean ilmselt panema 8 asemel 10 kg ja dekoballoonid peab otsima alumiiniumist vist, sest need peaks olema suht neutraalsed.

hobisukeldumise võimalused on tegelikult suured ja laiad, aga mõned väiksed piirid on seotud sügavuse ja põhjaajaga seoses. eks neid on muidki.  see-eest on varustus lihtne ja mugav ning protseduurid suhteliselt lihtsad.

dekosukeldumiste ja igalepoole sisse ronimise puhul alati ei saa kohe välja pinnale tõusta, sest näiteks koobas või vrakk on peakohal või on sul selline lämmastik kudedes, et otse välja minnes saaksid suure tõenöosusega dekohaiguse.

jamasid ju ikka juhtub näiteks varustusegagi. tehnilise sukeldumise puhul üritatakse elutähtsaid asju dubleerida, näiteks kasutatakse topeltballoone mitte ainult suurema õhu kaasa saamiseks vaid ka selleks, et juhul kui üks regu peaks voolama jääma, siis ei jookseks kogu gaas taevasse vaid sa saad keerata ühe kraani kinni ja hingata teise regu kaudu rahulikult edasi, teha dekopeatused ja mitte ülearu riskida. noh ja sedasi on enamvähem iga asjaga.

lisaks dubleerimisele on veel mõni asi teistmoodi. näiteks regude konf. loovutatakse alati seda regu, millest ise põhiliselt hingad ning sellel on kahemeetrine voolik, kust naabrimees saab mugavalt hignata ka siis, kui peab üksteise järel läbi mingi pisikese augu ujuma. lisaks on balloone teinekord kaasas nii palju, et selle kõige ülevalhoidmiseks on natsa teistsugused ja robustsemad vestid kasutusel. jah. ja muu on kõik enamvähem sama.

sain küüned taha dsat tec diving manualile ja lugesin selle läbi, tundus loogiline. lisaks varustusele erineb ka mõtlemine, üldiselt peab olema iga sukelduja isehakkamasaav ja sukeldumine tuleb planeerida nii, et iga taat saaks oma jõududega elusalt pinnale tagasi. thinking like a tec diver on teema omaette.

võtsin proovi pärast testida paar-kolm tehnilise vesti ja käisime neid basseinis proovimas. kohe alustuseks üritas see täis vest mind topeltballoonidega pinnal lihtsalt näoli keerata, all aga vastupidi, selili. raskuskese on hoopis mujal kui harjunud olen. raskusvööd 7mm märjaga üldse vaja polnudki. all sai ujuda küll, aga pidi pidevalt valvama, et selili ei keeraks. üsna tüütu. võtsin raskusvöö ka appi ja jätsin raskused ainult pandla lähedusse. natuke tuli raskuskese allapoole ja juba sai ringi ujuda. ehkki ikkagi ebamugavam. 2x12L terasballoonid ja 21liitrine ilma kummideta “wing” olid selles konfis.

järgmiseks võtsin enamvähem samasuguse vesti aga üksiku 15L ballooniga. ega väga suurt vahet polnud, lihtsalt see wing oli veel suurem ja lohvakam ning end küljelt küljele liigutades voolas õhk kolinal ühelt poolt teisele ja mingist stabiilsusest polnud juttugi. ilmselt lihtsalt liiga suur wing, usun et 2×15 liitriga oleks natuke teine lugu sellega.

kolmas konf oli jälle 15L balloon ja 30L wing kummidega. oah, hoopis teine asi. kummid hoidsid justkui õhku natuke rohkem paigal seal sees ja mul õnnestus üsna kergesti hõljuda küljeli asendis, mis oli üsna uus tunne.

see viimane konf meeldiski mulle kõige rohkem ja seda proovisin korra 4-6 meetri sügavuses avavees ka. lisaks basseinivärgile kuiv ülikond ja integreeritud raskused ja vöö ka igaks juhuks. tina sai selgelt liiga palju, aga see oli natuke taotluslik ka, sest reaalselt peaks ka olema alati tina natuke rohkem üle. 2x12L põhjagaasi ja ühe dekoballooni kohta peaks ärahingatud gaasi arvelt juba mitu kilo ujuvus muutuma. muidugi see oleneb mis materjalist on balloonid ja kui suured ning kui palju neid on. igatahes ei saa sukeldumist alustada sellega, et lased vesti tühjaks ja unustad inflaatori täielikult kuni uuesti pinnale jõudmiseni.  aga sai sukelduda küll. muidugi jebimist on selgelt rohkem, kui peab lisaks kuivale ka vestile veidi õhku sisse laksma alla minnes ja üles tulles on vaja mõlemast välja ka törtsutada. pinnale jõudes on mõnna selili vesti peale vedeleda.

praegu on küll selline tunne, et natuke peab veel konfima ja timmima tinakoguse õigeks ja muud asjad ka paika, aga iseenesest midagi ülemõistuse keerulist selle tehnilise vesti kasutamisega ei tohiks olla.

mingit erilist tehnilise sukeldumise kui sellise vaimustust praegu tegelikult ei ole. esiteks on kursused kallid ja kauged ning omapead proovimine… on veitsa spuuki. samas kui nii-ehk-naa käime dekovaba profiiliga veidi sügavamate vrakkide peal siis on ikka hea teada, et natuke rohkematele võimalikele probleemidele on lahendus käeulatuses ning kokkuvõtteks võiks kogu sukeldumine olla palju rahulikum ja nauditavam.

kusagil pole ju öeldud, et öösel peab olema pime ja talvel peab olema külm ja keset järve ei pea olema muid mugavusi, mida üks endast lugupidav valge inimene healt elult eeldab?!

öö oli soe, igatahes plusskraadid, lisaks oli kaasas võimas päevavalgus ja valik elektrigeneraatoreid. niisiis oli olemas veekeedukann mis keetis kuuma vett kohvi tegemiseks. jääpakkude vahel küdes grilli peal ribi ja pihv. aasal kepsutas koer. täpselt nii karmides oludes pidimegi sukelduma. väga ekstreem värk ehk et me oleme ikka väga kõvad mehed. seda tegelikult tahtsingi öelda.

otse lampide all jõudis põhja nii palju valgust, et isegi päikeselisel suvepäeval pole seal valgemat aega nähtud. veel erines suvest see, et alt üles vaadates võis näha kahte päikest ning mõned meetrid eemal igas suunas haigutas pimedus. kuid valguses käes olemine tundus küll sheff. jää all ringi tatsamine oli ka põnev. augu ümbruses jää ju helendas. tagurpidi on üksindagi lahe kõndida, aga kui keegi teine seal veel on kas siis õiget- või tagurpidi, siis tundub kõik kuidagi veel veidram.

valgus ja soojus võivad ühe sellise sukeldumise juures ikka terve maailmajagu asju erinevaks muuta. eelmise aasta öö-jää-survival-sukeldumisega ei olnud seekord igatahes midagi sarnast.

paar nädalat tagasi vajus männiku lasketiiru kõrval üks traktor läbi jää. kalda äärde saeti jäässe auk, sukelduja läks pani traktorile köie külge ja võttis käigu välja ja masin tiriti mingi suure vintsiga veest välja. selgus et see sukelduja on meile ka tuttav ja tal oli mõte minna sinna veel veitsa ringi luurama.

augu saagisime sinna lasketiirupoolsesse nurka. jää oli täpselt nii paks, et saega sai nibin-nabin selle läbi saagida. seekord ei viitsinud kaua nüsida ja tegime veitsa väiksema augu, võrdkülgse kolmnurga ca kahemeetrise küljega. kolmekesi sinna korraga mulistama muidugi ei mahtunud, aga keda kotib.

julgestusköis oli mul seekord tutikas – metallist raami ja pooliga alus, sealt juhe ja elektripesad minema visatud ja 4-5mm köis peal ca 50 meetri jagu. käie ots läheb läbi pooli, seal on sõlmed otsas ja lisaks saab köie otsa panna pöörleva karabiiniga näiteks jäässe puuritud jäänaela külge kinni. meil jäänaela polnud, saagisime lihtsalt väikse kandilise augu suure augu kõrvale ja pistsime köie otsa sealt sisse. väga kaval süsteem. köis jookseb pooli pealt väga ilusasti ise lahti ükskõik kus suunas sa minema kihutad.

vesi oli suht sogane, 3 meetrit vast nähtavust. põhi erineb seal rummust tublisti. esiteks polnud põhi sile vaid künklik, teiseks koosnes pühi veitsa vetruvast liivamuda taolisest jamast. väga hullusti see ei tolmanud õnneks. põhjas on siin-seal kraatrilaadsed augud, nende põhjad ja servad on musetmat karva. üldiselt väga puhta kohta muljet ümbrus ei jätnud. tundub et taimi on ka rohkem servade ääres. aga kalu oli seal küll palju.

männiku karjääride kohta arvatakse, et seal on palju laipu põhjas. mina nägin ainult ühte laipa, selline valgesse võrku mähkunud ahvenas. enda liigikaaslaseid ei pannud nagu tähele. ei olnud ka betoonkaste või ämbreid või raskeid kivikolakaid köis küljes, mille abil kunagi võibolla mõni jõmm alla sumati. ju on sealt siis juba paremad palad välja korjatud või on need seal suuremates karjäärides, mis raudteest vasakule jäävad.

seekord oli jääauguku sae ketiõli ikka päris korralikult kogunenud ja välja ronides olin vikerkaarevärvilisi laike täis. sahmisin puhtama veega suuremad plekid maha. räägitakse, et kui fairy nimelist nõudepesuvahendit veitsa vette niristada, siis see võtab õli ära. selle peaks küll ära proovima, muidu pärast kodus asju loputades hullult möllamist.

vabariigi aastapäeva jääsukeldumise tarbeks pandi seekord rummus jää peale ilus suur telk püsti – et niigi veitsa jahedavõitu ilmaga tuul sukeldujaid ei kimbutaks. telgi komplektis oli isegi kaks ahjukest. auk saeti jäässe sedasi, et üks osa august jäi telki ja teine osa välja. päike sai ilusasti vett valgustada, eriti paistis see silma hämaras telgis.

sukeldumise juures kõige lahedam vaatepilt oli üks suvine poi köis, mis ekskavaatori pealt otse püstloodis pinnale läks. ehkki meie auk oli veitsa eemal, läksime ikka vaatama kuhu see köis viis ja siis nägime seda nn jääsukelduja unistust – köie ots läks lihtsalt jää sisse ja mingit auku selle ümber polnud. huvitav kui kaua peaks all olema, et selle -15 kraadi juures auk ära jäätuks… ega ta vist ei jäätu, kui otse augu all ringi lased, ülestulevad õhumullid hoiavad vee liikumises.

dill, kes kogu selle orgunniga väga aktiivselt seotud oli, aktiveeris omale selle käigus ka väikse seljavalu ning ise vette ei saanudki. see-eest jäi tal rohkem aega filmimisele.

• film
• meelise pildid

sinijärves olen vist juba 3 või 4, igatahes mitte vähem kui 5 korda sukeldumas käinud, aga selle sõsarjärvi nagu rohelinejärv või rohejärv ja veitsa veel eemal olevasse valgejärve pole seni jõudnudki.

kamad sai selga aetud suure vuhinaga kui selgus paar tõika – nimelt osal rahval oli tervis veitsa nõrk (pohmell?) ja siis ei tahtnud mootorsaag ka töötada. läks käima aga jäi kohe seisma. järve entrance juurde oli keegi uuristanud poole ruutmeetrise augukese nagu saunade juures on vahest. sauna asukoht jäigi seekord selgusetuks. olukord muutus üsna kurvaks, sest ivari macheeta pritsis küll palju vett, aga auku suuremaks ei teinud.

lõpuks sain sae käima ja saagisin V kujulise kujundi. artur astus serva peale ja kolmas külg murdus ise lahti. üks serv ja nurk tuli veel ära saagida, et kaane augu pealt maha saaks.

üks tõbine sai selle peale terveks ja otsustas ka vette tulla. nii saimegi kaks paari kokku ja sumasime kahe köie otsas minekut. nähtavus oli sama mis sinijärves, st väga hea ja valgust oli ka piisavalt, et heledal lubjapõhjal tumepruuni vähki näha. paraku peale selle vähi me muid kalu ei kohanudki.

sukeldumise ametlik osa sai läbi ja ülejäänd tegelased kobisid välja, aga ma ikka ei saanud muidu, kui pidin end tagurpidi keerama ja seda freefly asja harjutama. esimene minut või sedasi kulus imeliku tunde üle muigamisele. edasi harjus juba ära ja sai ringi liikuda. jalgadest liikumisel erilist tolku pole, kätega kahlates liikusin nagu mingi uhvonaot seal. jääkaanest saetud serv, nii paar meetrit pikk, ühest otsast mingi 40 cm lai ja teisest peenem… süsta noh. hüppasin selga, lestad tagumise serva taha kinni ja kätega aerutama. liikus mis mühises. tahtsin lõpuks uhada otse jääaugu peale ja sealt lupsti välja hüpata või siis vähemalt end nagu jetiga õiget pidi keeraga. aga nii kui üks ots sai üle augu serva, muutus see kergeks ja poos end kinni. uuuh.. üles-alla, kerge-raske, hüppama-laskuma, see on kõik peapeal – gravitatsioon on ikka üks võimas värk, eriti, kui teda eriti ei ole….