ull blog

eila, kui kogu muu sukeldumismaailm puhastas veekogusid sinna inimtegevuse poolt tekitatud saastast, siis meie käisime karujärves hoopis introsid tegemas. sest eks iga töö tahab ju tegemist.

mina polnud enne neid introsid võõrastele inimestele teinudki, nüüd oli hea võimalus koos instruktoriga see asi ka ära proovida.

et inimesi pidi kokku olema 10, siis mõtlesime, kuidas logistiliselt asjad kõige paremini sujuma panna. teada olid inimeste nimed ja mõõdud ning see, milline varustus meil kaasas oli. panime paberil paika, kes mida kasutab ja kellega jagab ja briifingu käigus tehti sellest juttu, nii et igaüks teadis, kust ja millise varustuse ta saab. esimestele andsime ise kätte asjad ja teised juba teadsid, kellelt mida saavad. väga mõnusalt sujus.

muus osas oli see introtamine isegi veidi lahedam, kui owd õpilastega basseinis. sest intro klient teab, et ta ei pea midagi tegema, ainult hingama rahulikult ja laisalt lestasid liigutama. põhiline mure oli ainult sellega, et maskid kippusid uduseks minema ja noh eks need rendimaskid on, nagu nad on. pinnal proovisime, kuidas on regust hingata, seejärel nägu vees vaadata ja hingata ja siis läkski sõiduks. minul oli esimene vend selline ilus-priske sajakilone, aga tina oli tsimarukese liiga vähe kahepeale, nii et lasin kõik õhu välja, mis sain, ja pidin teda ise ka veel pidevalt balloonist alla suruma. veitsa väsitas, aga polnud hullu. järgmistele sebisin natuke tina ka taskutesse ja mida edasi, seda mõnusamaks muutus. suuremat mehemürakat on vee all muidugi raskem juhtida ka. veitsa imelikult see tundus, aga kui hoida ühe käega ballooni kaelast ja teisega kannast ning vähehaaval seda ballooni keerata, siis toimib selline juhtimine üsna hästi.

nähtavus oli ka väga hea, ainult et põhjas eriti midagi vaadata polnud. kui midagi vähegi põnevamat näha oli, siis sai sinnapoole tüürida, nii et inimesele mingi väike avastamisrõõm tekkis. havi laip, 1-kroonine münt, kivikesi täis topitud sokk jne. sissemineku paadisilla all elutsesid ka mõned vähid. osad said neid vaadata ja isegi kinni püüda. pärast lasime nad jälle vette tagasi. üks suurem vähipurakas tahtis peale taasveeskamist mulle kinni hakata sellisest kohast, kust ükski mees ei taha vähi poolt kinni hakatud saada. aga noh, lõbus oli.

viimased nädalad on pidevalt midagi toimunud. ideed ja asjad tulevad kurat teab kust ilma erilise planeerimiseta. enamasti tulevad piisavalt usaldusväärsetest kohtadest ka, niiet ei pea kahtlema kas aeg saab olema meeldiv. kõige selle juures on aga mulle natuke harjumatu see, et järellainetus ei jõua mulle üldse järele. või kui vähemluulelisemalt öelda, siis pole mahti millegi üle järele mõelda, sest juba ootavad uued toimetused.

peale toila kandis sukeldumist tuli umbes samasugune sukeldumine välja bungsbergi juures. enamus rahvast natuke vähemkogenud (kui toilas või mina) ja ma veitsa põdesin, sest ei viitsinud lapsehoidja olla vaid ise tähtis olla. juhtus nii, et olin ühe paarikesega mingis mõttes koos. läksin seekord paaditäiest kõige esimesena, mitte enam teisena, alla. see oli huvitav aeg iseendaga. tavalised regud ja mask olid seekord, sest fullface/apeks on hoolduses. tina oli 2kg vähem, aga ikkagi oli liiga palju, sest pidevalt pidin õhku lisama ülikonda ja vesti. lambi panin maskile õigele poole ja sellega nägi, aga laskudes ühtlasi suure lambiga sihtida, õhutada ja kompuutrit vaadata ikkagi pole võimalik selle suure lambiga. niiet lamp tuleb ära vahetada siin pole pääsu. all ootas taas liiv ja kivid ning ankrukett, vrakki polnud. meie läksime alla aeglaselt ja ülejäänud tegelaste instruktor jõudis põhja samal ajal kui meie. tema põhimõte on, et kui all vrakki pole siis seda otsima ei hakka, läksime üles. ma liikusin viimasena, sest mul õhku kõige rohkem ja mulle meeldis seal olla. ei teagi miks. ohutuspeatuses oli hull trobikond koos, enamus rippusid köiel, osad hõljusid kõrval. mina hõljuda ei saanud, tasakaal pole paigas. kui jäime kahekesi greniga, siis lasin oma dekopoi ka välja. noh läks kah. nöör on kerge ja keris end ühele kuskile külge sujuvalt. aga ei midagi hullu. pärast sain paadist head nõu, et panna nööri otsa väike kalameeste tinatükk.

saaremaal käisime mrt juures jälle. mrt autoga, niiet ei pidanud ise midagi tegema. mootorsae ta unustas maha niiet kirve ja ketassaega võtsime maha kaks puud ja tegime koogukaevule uue koogu… või mis selle nimi on. marttil on selline põhimõte, et sadu aastaid on enne teda sedasi vett võetud ja tema ei hakka ka seda traditsiooni rikkuma. selle pärast oligi vaja teha vana asemele uus kook mitte lasta kaevu elektripump.

pärast käisime sukeldumas kah. üks kohalik onkel teadis seal ranna ääres mingit vrakki. tema ujus ees ja meie kolmekesi anka ja mrtga järele. ta muidugi algus pani veitsa vales suunas ja meie uhasime järele, anka väsis ära veitsa ja muutus tõredaks. lõpuks leidis onkel vraki üles. seisis seal mingi kõrgema osa peal püsti keset merd. anka tundis end ebamugavalt ja mina tundsin end jälle lapsehoidjana ning lõpuks korjasin talt tina ära ja ta ujus kaldale ning snorgeldas seal. meie marttiga aga uurisime vrakki rahulikult. sügavust oli 6 m asemel 4,4 maksimaalselt. valgust ja nähtavust ilmatuma palju. see oli aurumootoriga laev olnud, minu arust nelja silindriga. vöör oli terve, keskpaigas katel ja mootor enam-vähem aga tagumine osa valgus laiali. millimallikaid ujus kõikjal. mul oli kuiva all vähe riideid niiet lõpuks polnud tina vajagi, seljaplaat andis piisavalt raskust. kuradi mõnus oli seal seigelda ja uurelda. mrt tegi olympuse veekindla aparaadiga (see, mille korpus peabki kohe vett kuni 10 m) videot sealt kõvasti, seda võite minna nüüd raplasse tema arvutikauplusesse arvutiekraanilt vaatama.

järgmiseks sattusime mohnile ja vaindlo saarele. mohnil oli tuuletu kuid tuule puudumist kompenseerisid sääsed… eriti õhtul, niiet me söötsime sääskedel kõhud täis ja pugesime telki. järgmisel päeval lösutasime vee ääres ja laisklesime niisama. pärast sõitsime vaindlo suunas minema. see vaindlo on nagu keri saare koopia. saare kuju on hästi sarnane ja ehitised seal peal ka. ainult saun on ära lammutatud ja juurde on ehitatud radarijaam ja saarel elavad vahetustega paar inimest, kes seda kaadervärki valvavad. ohh, dill muidugi rääkis imelugusid sellest saarest, sest nad olid seal paar päeva tagasi juba käinud, aga noh päevad ei pruugi olla vennad. kõik mis seal pidi olema oligi täpselt nii või isegi parem. selline aidasarnane maja oli hotell/motell, pererahvas väga külalislahke ja noh, saar ise väga tore. seal saarel on üks suur, kas äkki 7m kõrgune rändrahn ka. pool on vees ja pool kaldal. tahtsime sinna otsa ronida. esimese hooga sain kohe veitsa üle poole aga siis sai otsa kas jalaalune või käealune või hulljulgus niiet tulin alla. osad koorisid jalad paljaks ja platerdasid lihtsalt üles, eks oldi enne ka ronitud kaljudel. mina sidusin paelad kinni ja proovisin uuesti. päris oma jõuga ei saand, aga eks selleks sõbrad ongi niiet sain sinna üles ja pärast alla ka tervete kontidega.

uhtju… kurat ma ei mäletagi enam kumb, kas põhja või lõuna, küllap ikka põhja-uhtju. see on siuke saar, nagu kariibi mere piraatides oli kasutusel kapten jack sparrow üksikule saarele mahajätmiseks. palme polnud, olid mingid eestimaa puud ja põõsad. samuti polnud maha maetud viskilasti, see-eest oli veitsa prügi ja linnilaipu. aga see selgus hiljem. esialgu oli näha huvitava kujuga liivakruusa rannariba. vee servas oli see sõmer materjal nagu vesiliiv. vajusid põlvist saadik sisse. aga tore oli. ühe koha peale oli liivast moodustunud selline kaar, millest moodustus justkui väike vann, selline paar meetrit lai ja meeter sügav. põhjas natuke rohtu. oi sinna oli lahe sisse plärtsatada. mulle kohe meeldis seal.

loodus, tehnoloogia, ajalugu

rahn

näss

uhtju

noh need minu sügavsukeldumised on ennegi naljakad olnud, seekord kah.

plaan oli küll väga suurejooneline. rahvas plaanis kuskilt toila sadamast rendipaadiga kümmekond miili merele kimada ja seal teha rikastatud õhuga hea nähtavusega vees üks pikem külastus ühele huvitavale vrakile. aga nojah…

rendipaadi kajalood polnud siiski päris see õige, vraki asemel näitas ta suurt kalaparve ja üldse toimis see asi kuidagi imelikult. teiseks oli ankur mitte haraline vaid lapik ühe külje pealt eenduva labaga. igatahes see ankur ei haakunud kuskile taha, isegi kui me seda üle vraki lohistasime. nii me siis läksimegi lõpuks lihtsalt ehku peale alla vaatama, kas on vrakk või ei ole.

tegelikult oli see mu esimene rikastatud õhuga (eanx 32) sukeldumine. sealse sügavuse juures oleks kohe hapniku osarõhk napilt normi piires, veidi isegi üle soovitava piiri (ppo2 1,5). lisaks polnud ma oma topeltballoonide ja ülenäomaskiga veel käinud sellises sügavuses, kuhu ta justkui mõeldud on. seni olin lihtsalt harjutanud ja tundsin end juba päris mugavalt.

läksime esimestena alla, mina veitsa ettevaatlikumalt, paariline päris tehnilise varustusega läks veidi eespool. üsna kohe oli tunda, et tina on mul veitsa liiast, aga polnud hullu. lisaks oli nähtavus ikka paras sitt – paar meetrit vast, aga see võis all ka paraneda. ülenäomaski vaateväli on kitsam ja maski lamp tuleb sellel kindlasti panna vasakule poole, et sellega kompuutrit või manomeetrit saaks vaadata ilma erilise kehaväänamiseta. noh ja see suur lamp on ka nii pagana tüütu.

nii ma siis laskusin – üritasin näha sügavust, hoida köit, vaadata ette alla ja reguleerida ujuvust. task overload veidi üle mugavuse piiri, aga ei midagi hullu. varsti läks veel pimedaks ja külmaks ka. 26 meetri kandis tegin väikse mõttepausi, aga otsustasin siiski minna edasi ja vaadata mis seal all siis on. läksin alla välja ja mida ma näen – ivar passib põhjas, hoiab ankruköiest kinni. ankur hüppab lainetuse taktis poolemeetriste sammude kaupa edasi nagu hobune. sedasi ta seal ratsutaski selle ankruga, saatjaks valged krevetisarnased elukad, keda ta hiljem pinnal kõht-viburlasteks nimetas.

triiviva ankruga polnud muidugi erilist pointi lisanööriga, mis meil kaasas oli, vrakki otsima minnagi. ainuke lootus oli, et ehk triivime otse vraki peale. mõtlesin et ootan siis ka seal veidi ja hingan oma nitroxit. kompuuter muidugi lärmas, et kuule-kuule, see segu on veitsa liiga kange. aga seda ta tegema pidigi. vaatasin seda ratsutamist veitsa pealt ja üritasin aru saada, kas ma olen täie mõistuse juures veel. mäletan selgelt, et viburlasi oli ikka päris kõvasti põhjas ja sooja oli 6 kraadi jne, aga kerge ärevus ja õrn narkoosike võis ikkagi ka olla. näitasin, et kuule ma lähen nüüd küll üles. öeldi ok.

aargh, alla minekul õhku juurde lasta oli tülikas, ülesminekul seda välja lasta oli veel tülikam. tegelikult enne 30m eriti midagi välja laskma ei pidanud, siis alles hakkas midagi paisuma. kuskil sealkandis, kus vesi taas soojaks läks jäi jällegi käsi puudu. korra võtsin inflaatorist kudiagi hooletult kinni ja lasin kogemata vesti õhku hoopis juurde. ja siis kohe jälle välja. veidike peale seda panin tähele, et maski regust läheb õhku välja ka siis, kui ma ei hingagi. vaatasin kas mask on ikka ilusasti ees, sest siis ta pumpab aga õhku juurde, et maskis oleks piisav rõhk. no ei tea, igatahes peaks siis see õhk väljumagi kohast, kus ta näost eemal on, mitte regust. ühesõnaga midagi mul seal hakkas jamama. no tore.

üldiselt on protseduur selline – kui primary regu jääb voolama, siis keerad parempoolse ballooni kraani kinni ja võtad backup regu. ülenöomaski puhul on veidi keerulisem, sest vahetamine võtab veitsa rohkem aega ja tuleb hankida teine mask kah. mul oli no-stop sukeldumine ja olin teel üles, vaatasin manomeetrit, et kui kiirelt mul õhku kaob. tundus, et väga hull asi pole ja vool polnud eriti tugev. ta võis veel muidugi tugevamaks minna, niiet koukisin tagavara maski ja regu välja ja tegin rihmad ka lahti ning katsusin,kas ulatun kraanini. ulatusin, aga otsustasin switchida alles siis kui on kindel, et ma ilma selleta pinnale ei jõua. jõudis lopelt. hingasin rahulikult edasi ja tegin isegi ohutuspeatuse. pinnal lasin vesti täis ja palusin paadist kellegi selle kraani kinni keerata. õhku jäi 2×12 balloonidesse 80 baari, umbes sama palju voolas välja ka.

teised tüübid polnud veel laskumist alustasin ja peale uudiste kuulmist loobuti. polnud enam aega uuesti otsima hakata ka.

mina sain igatahes sellega oma viimase deep-diver kursuse sukeldumise kirja ja see läks tõesti asja ette. nüüd on ka selge, mismoodi oleks vaja see kama ringi konfida – vesti ja kuiva vollad ära vahetada, pealamp vasakule, manomeetrile varrukale kumm, kuhu saaks vajadusel vahele pista. hankida korralik lamp, millel on aku kuskil balloonide küljes ja valgust tootev osa sangaga parema käe peal. vesti inflaator kipub ka uitama minema, sellele ma veel head lahendust ei tea. regud peab üle laskma tsekkida, mingi kamm seal peab olema. ja noh, tina on ka vaja vähem panna.

update: regu ja mask käisid hoolduses, 1. astmel vahetati välja filter ja üks membraan. filter oli kergelt mingit oksiidi täis, ilmselt vett saanud korduvalt. membraan oli jäigaks muutunud. madalrõhk oli ka üle 11bar, mis seletab ka voolamist. näomask võeti ka lahti ja uuriti läbi, aga seal polnud kahtlast midagi. madalrõhk timmiti 1. astmel nüüd 9-9,5 peale.

tagurpidi seetõttu, et ma kirjutan seda lugu tükk maad hiljem ja peale palju värskemaid lugusid. vahepeal lihtsalt seedisin seda natuke.

antslas on mägra vanaisa ehitatud majake ja tihtilugu mäger suvitab sealkandis. nüüd ta siis kutsus oma reisilt eluga naasmise puhul rahva jälle kokku, tegi ettekande khmeeride poppkultuurist ning pakkus üritustena välja veel murakate korjamise ning peaaegu kohaliku ürituse – lindalevi külastuse.

tema need ürituste kutsed on alati veidi naljakad, sest sisaldavad tihtilugu kuidagi veidraid ettevõtmisi, mis on ühtaegu ootamatud ja huvitavad ning ei nõua mingit erilist ettevalmistamist. ning lisaks enamasti viiakse kõik ellu ka.

lindalevile läksime antslast jalgsi. läbi küla, siis mööda jalgrada, üle raudtee, siis natuke metsavaheteed ja veel ühtekokku umbes viis kilomeetrit põldude-metsade vahel. umbes kümnekesi. täpselt nagu noortel on kombeks kevadeti-suveti ringi hängida. lindalevi ise oli päris lahe. selline minu jaoks täielikus karupesas, mulle täiesti tundmatud “artistid” ja külastajad paistsid enamjaolt lihtsad maainimesed. esimene pilt oli sealt selline, et üks täitsa vindine üle mustas nahas rokiaustaja toetas end ühe käevarrega lava najale, teisega viskas näppu ja muidugi tuustis tukaga. vahepeal vaatas kas teda ikka vaadatakse. teisi inimesi sel ajal pinkide ja lava vahel liikumas üldse polnud.

pärast läks muidugi hämaramaks, me trimpasime õlut, külastasime ohtralt meesteveetseed jne, vahtisime lõket, kiikusime suure kiigega ja kui tuli lavale keegi “ruhnu karu”, siis läksime rokkima. tuntud rokiviisid tuntud eesti lastelaulude sõnadega väga hästi väljapeetud esituses, ütleks ma kui ma oleks mingi rokikriitik, aga kuna maitea rokikriitikast halligi, siis oli lihtsalt lahe. jalgsi tagasi ka.

aga enne lindalevit käisime vähe väiksema kambaga rabas murakajahil. mannergutega. ma sain saagiks peaaegu kolmandiku mannergutäit. ja suutsin vältida kõiki puuke ja muid inimsööjaid. polnud kaasas kella, kompassi ega isegi oma übermoodsat gps-ide ja asjadega telefoni. päikese järgi sai välja tuldud. ojaa, vana indiaanlane oleks selle üle uhke.

foto mägra albumist

mrt otsustas sel aastal oma sukeldumisalast edukatsiooni täiendada aowd, efr ja rescuediveri kursuste jagu. aowd orienteerumist läksid nad tegema ühte maardu kandis asuvatest karjääridest.

maardu ise ei kõla väga ökoloogiliselt puhtalt igatahes. mul on tunne, et olen kuulnud mingit lugu ühest sealkandis asuvast radioaktiivsest või mingil muul moel tugevalt saastunud karjäärist. see konkreetne karjäär, kus meie käisime, asub maardu järvest paar kilomeetrit narva poole. karjääri kaldad on kivised ning seetõttu ei lange sealt pidevalt kruusa vette. vesi on ühesõnaga pealt vaadates väga puhas ja selge. taimekesed kasvavad seal ja kalakesed ujuvad. järelikult peaks kannatama sukelduda ka.

vesi ongi päris selge ja läbipaistev kuni umbes viie meetrini. sealt edasi on selline kurjakuulutav kollakas hägukiht. umbes taoline, nagu rummu karjääri taga lõpus tuhamäe kõrval, kus enne karjääri vett täis voolamist oli mingi reoveebassein…

instruktoriks oli mrt valinud terje ja terje pundis olid mõned dm kandidaadid, kes eelmisel aastal aowd sukeldumisi veel tegid ja mõnda ma mäletan lausa esimestest owd meretundidest, kus ma ka värske dm kandidaadina käisin abiks. niisiis on järjekordne ring täis saamas. väga põnev on seda asja jälgida sedasi ning võrrelda ja üritada meenutada, missugune ma siis ise tol ajal tegelikult võisin olla.

mrt pandi buddy-paari ühe tsikiga ja mina siis ujusin nendega kaasa ja vaatasin mis teevad. nad pidid ujuma kompassi järgi edasi tagasi ja pärast ruudukujulist mustrit. meile mrtga oli üsna harjumuspärane, et kui midagi jääb segaseks, siis võtakse taskust tahvel ja räägitakse asjad sirgeks. aga no seekord oli nõnda, et läksime alla mingi suure kivilahmaka peale, mis sobiks hästi algus- ja lõpp-punktiks. tegid oma edasitagasi otsad ära ja siis ma joonistan ruudu, kus on näha meie asukoht ning esimese külje nurk. mrt vaatab seda, aga nägu jääb ikka sama juhmiks ette nagu ennegi. tema arvas, et sedapidi ei ole võimalik ujuda ja kallas tuleb ette. no kuidas sa seda seal kindlaks teed? lasin tal siis omal valida nurga, et ujugu kuidas tahab, peaasi, et tagasi jõuab. noh ja siis ujus ruutu mitte otse-vasakule-tagasi-paremale; vaid otse-paremale… üle kivide ja kändude viis teda kannatuste rada püha tõeni, tuli tõdeda. seda enam tundus imelik, et ta jõudis ikkagi õigesse kohta välja – loll küll, aga viie sai. meie tibi ujus kolm külge väga ilusasti ära. siis tekkis hämming. hakkas justkui valesse suunda minema, krabasime ta kinni ja hakkasime asja uurima. tema konsooli küljes olev kompass ilmselt ajas jama. vahetasime kompasse ja ta sai ka ikka üsna lähedale õigele kohale.

pärast ujusime mrtga niisama ringi, kohtasime kalu, lante, tamiili, kive, hägu ja parajat posu mingeid karpe. karbid olidki kõige põnevam stuff seal. kasvasid sedasi püsti, mitte lapiti nagu lestad. huvitav kas need merekarbid, mida norras korjatakse kasvavad samamoodi? siin nad kasvasid küll sedasi kobaras. ühel poole ruutmeetri suurusel platsil oli neid kümmekond. nagu taimed. aga nad ei ole ju taimed vaid elukad. sellise hägusa põhjaga karjääri kuulsuse taustal sarnanesid need karbid natuke alieni kookonitega. kriipi.

sinna peab korra kindlasti veel minema, näiteks oma fotokat katsetama. loodetavasti on seal igal ajal ilus-puhas… vähemalt esimesed 5 meetrit.

ahjah, ma tegin seekord veitsa pilte ka pinnal. fotokal oli, nagu alles hiljem selgus, iso pandud 1600 millegipärast ja veitsa säbrulised jäid, aga no tühja sest.

pildid ripuvad praegu siin.

viimane kuu aega olen sisuliselt maal elanud. see pole küll päris metsatalu, aga väike aiaga piiratud eramaja kodila külas, kus mu vanemad elavad.

minu elu siin ja tallinnas ei kannata eriti mingit võrdlust. ainus ühine asi on interneti püsiühendus. teen siit hädapäraseid tööasju ikka ka.

niisiis mõned tähelepanekud:

siin mulle meeldib päikseloojangu aegu rattaga sõitmas käia. päeval on lihtsalt liiga palav ja muudki teha, õhtul on hea jahe ja rahulik ning telekat vaadata nagu ei viitsi veel. siis võtangi ratta ja kärutan ringi, sellised 3-4 km ringid ümbruskonnas. enamus neid kohti on väiksest peast jalgrataste ja erinevate sääreväristajate-rollerite-mootorratastega läbi sõidetud, sest ükski selline sõiduk polnud siinkandis kunagi tehniliselt nii korras et nendega võinuks “suurte teede peale minna”. ikka luurasime mingeid väiksemaid teid pidi ühte ja teise kohta, kuhu meil küllaga asja oli. nüüd siis sõidan rattaga ja muigan muige otsa. koht on sama, aeg teine. eile tulid näiteks ühe sellise teekese peale vastu rolleriga mingit tibid. kiivrid peas, rolleril ilusasti tuli ees põleb jne. meie tulime ikka vähemalt sajaga sellise koha peal, mingeid tulesid ja kiivreid polnud, käed õlised ja hambavahed kärbseid täis, hull tolmupilv järel. aga tallinnas rattaga sõitmist ma väldin, sest see on seal hoopis midagi muud.

ümbruskonna külades ja taludes on koeri ikka samapalju kui enne. võibolla siiski veidi vähem, aga nad ei ole reeglina enam lahtised vaid kuskil aias või ketis. sellised tigedalt lõrisevad krantsid, kelle elu eesmärk on möödasõitvale jalgratturile säärde karata, pole mulle tegelikult kunagi eriti meeldinud.

teed on head. tallinnas autoga sõita… noh just vahetasin amorte… aga minu nn linnarattaga, mis sarnaneb vägagi vana turist-jalgrattaga – kitsamad kummid ja veljed… sobivad siinsed külateed üsna hästi. hea küll, ühte teed oli keegi värskelt freesinud ja killustikulaadsel maastikul polnud hea, aga muidu on teed rattasõidu jaoks väga timmid.

telekavaatamist esimese kahe nädala jooksul vist ei tulnud kordagi ette. nüüd vahel peale rattasõitu või niisama peale keskkööd kui veel magada ei viitsi, ikka vaatan.

õlutit kulub siin ikka ka vähem. sesmõttes ma õige maamees vist pole, räägitakse ju et maal kõik mehed joovad jne. aga küll jõuab.

nolgid on jobud. ma ei tea, millest see tuleb, aga vanad sovhoosi ja hiljem mõne pmü töökodade, mis on tühjaks jäänud, aknad on enamasti sisse loobitud. väga võõras vaatepilt siinkandis. ma ei saa aru, kust siuksed jobud tulevad. tõenäoliselt on kogu see asi ühe-kahe tüübi kätetöö.

teretamine. hea küll, üks mutike näeb teist ja ütleb tere ja ajab pool tundi juttu, sest kõik tunnevad üksteist – ma ei räägi sellest. kõndisime ükspäev külavahel. vastu jalutab koerakesega tibi, kes on justkui sealt perepaketi reklaamist välja astunud, ja ütleb üsna lambist ja loomulikult tere. noh ma arvan 15-16 võis ta olla. puberteet peaks olema ja igasugu lubjakad peaks väga out olema, aga nemad hoopis teretavad. ja see pole ainus juhus. isegi küla kõige suuremad paskaagid on üsna viisakad. võib-olla nad teavad mind kooli ajast, kui ma seal veitsa arvutit õpetasin. siis 2.-3. klassis käinud juntsusid ma praegu kindlasti ära ei tunneks, aga nemad võib-olla mäletavad ja koolis siin ikka nõuti seda va viisakust. igatahes on see maanoorte teretamise komme mulle siin suurim müsteerium, aga põhjusest hoolimata olen selle üle isegi veidike uhke.

raplas on palju kenasid tsikke. mitte et ma käiks rapla peal tibisid lantimas, aga kuna rapla on see väike asula siin suure kodila külje all, siis teinekord ikka satume sinna mingit träni ostma või asju ajama. igal pool kõnnib ilusaid tibisid. see torkab kohe silma. see vist ongi veider, et raplas nad nagu torkavad silma, tallinnas mitte. ei tea, mis värk on, igatahes las olla.

vilja lõhn. keska ajal olin suviti viljakuivataja ja vilja lõhn on väga tuttav. tollal olin ööpäeva kuivatis ja teise magasin või putitasin midagi, aga ega ringiluusimise kommet siis enam polnud. nüüd õhtuti rattaga ringi sõites on põldudel seesama vilja lõhn juures. vili on veel toores, aga juba lõhnab!

rohkem tähelepanekuid praegu pole. ahjaa, me käisime siin lähedal ühes tiigis, mida eelmisel suvel süvendati ja kus ma kunagi ujuma õppisin, sukeldumas. 2,2 meetrit näitas kompuuter sügavust, aga võib-olla on kuskil 2,5-3 m ka. täitsa kannatab solberdada seal.

16.06.2007

märt maiste, 148 hüpet, B-kat

esimene hüpe 07.06.2003

seni 0 varuvarjujuhtumit.

eelmine hüpe möödunud suvel.

nurmsi lennuväli, lennuk an-2. lennuväli ja lennuk tuttavad.

vari: sabre 190, varuvari pd 160r, cypres, rsl, javelin j-3, boc

väljahüppekaal 95 kg

enne hüpet varuvarjuprotseduurid üle korratud. enne lennukisse minekut pingutatud rihmadega põhi- ja varuvarju avamise protseduurid korduvalt läbi mängitud.

hüppeplaan: rahulik väljahüpe 2500 meetri kõgsuelt, mugavustundele vastavalt kas lihtsalt kukkumine või kompleks. planeeritud avamine 1200 m kõrgusel, maandumine rahulikult omaette. hüpet ohutult distantsilt jälgimas kaameramees, kellega koos palju hüpatud.

hüpe: kõik plaanipäraselt kuni avamiskõrgusel 1200 m ei suutnud esimesel katsel leida põhivarju avamisrõngast. hoides avamisasendit üritasin varju põha alt kobada, kuni asend muutus liiga ebastabiilseks ja veeresin korraks selili. sain kiiresti stabiilseks tagasi ning üritasin uuesti avada, kuid avamisrõngast ei leidnud. kõrgus vahemikus 600-800 meetrit. stabiilsest asendist avasin varuvarju. varuvari avanes kiiresti ja otse. maandumine lennuväljale.

kaameramees jälgis olukorda, kuni kaotasin stabiilse asendi, siis eemaldus ja avas oma varju. videomaterjalist on kaameramehe varju avamise ajal eemalt näha ka vabakoti äralendamist ja lendavat varuvarju. kaameramees kasutas helilist kõrgusemõõtjat, mille signaalide ja videomaterjali põhjal võib järeldada, et varuvari oli lahti ca 500-600 meetri kõrgusel.

analüüs: hüppeplaan ei sisaldanud põhivarju avamisrõnga katsumist vabalangemises, kuigi eelmisest hüppest oli möödas palju aega. planeeritud avamiskõrgus oli piisav, sest hoolimata hetkelisest stabiilsuse kaotamisest oli varuvari lahti ohutul kõrgusel. hüppe käigus ja varuvarju kasutamisega seoses hirmu või paanikat ei tekkinud.

kaks päeva hiljem kordasime täpselt sama plaani, kuhu oli liidetud ka avamisrõnga katsumine. kõik läks planeeritult.

mõlemast hüppest on olemas videomaterjal.

käsi värisema ei hakanudki ja uni oli hea. mingeid “aga mis siis, kui…” mõtteid ei tekkinud. eile räägiti jälle väiksest õhtusest hüppamisest ja kuna mu varu oli juba koos ja muidu ka sobis, siis hüppasin kampa.

plaan oli ikkagi sama mis eelmine kord. margusja oli jälle kaasas ja minul modifitseeritud kompleksi plaan. välja, ootan margusjat veidi, meduus ja kõrgus, pööre, meduus ja kõrgus… nii tunduski see kompleks palju asjalikum, saab lisaks ka avamisasendit kui sellist timmida või, nagu öeldakse, lihasmälu värskendada. kõik läks nii, nagu plaanis oli, 1200 viskasin ja margusja sai video peale kuni tropid sirgeks läksid ja ma üles kadusin.

teise hüppe tegin kajakaga, eraldi välja, plaan lihtsalt levelile ja natuke lähemale. mina tahtsin lihtsalt näha, mis kajakas teeb. alla liikudes tõmbas ta jalad perse peale ja vajus alla koos tugeva tagasilibisemisega. nii et lähedale me ei saanud, 1500 läksime laiali nagu plaanitud.

kolmanda tõusu ajal hakkas päike juba loojuma ja mul polnud erilist vabalangemise isu, tahtsin hoopis rahulikult oma kupliga üksi lennata. astusin 1500 välja enne 5 sekundi tegelasi, kukkusin lihtsalt ja nautisin, kuidas tuule vihin tugevneb. kuradi mõnus on ikka üksi kupliga ringi paarutada. tundub imelik, aga ega sellise keskmise suurusega kupliga ei olegi väga tihti võimalik ise valida, kuhu ja millal maanduda. st maandud siis ja seal kus on ruumi.

mul on ju varjul uus padi ja slaider talvest. eelmise padja või noh cutaway kaabli otsad olid minu arust natuke lühikesed ja pärast avamist kippus lühem ots vabaotsa kanalist välja kippuma. häiris. uus enam ei kipu ja ei häiri. ja vanal slaideril hakkas kangas natuke ühe krommeti siseküljelt narmendama ja see ka mulle eriti ei meeldinud. uue slaideri sain rootsist. ma ei teagi, kas see on pd tehasest või tegid selle rootsi riggerid, igatahes on ta valget värvi ja kahe kill-linega. ja tihedam, sest vari avaneb nüüd hoopis teistmoodi kui varem. kui elukas on kotist välja saanud, siis ei lenda ta liraki kohe laiali, vaid slaider hoiab veel hetke koos, enne kui kuppel hargnema hakkab. tulemuseks on palju pehmem avanemine. paraku sealtmaalt, kus kuppel õhku täis minema hakkab, on ikkagi raskesti kontrollitav, aga see ei tähenda et ma teda kontrollida ei üritaks, kanni ja vabaotsaga natuke ikka juhin ja mingit täispööret ega isegi 180 nende kolme hüppega ta mulle ei visanud. aga ega palju muidugi puudu polnud. noh vähemalt pole asi halvem kui enne.

kuuldavasti oli vanasti ilus traditsioon, et mingi jama või muu tähelepanuväärsega hakkama saanud inimene ostis näiteks kasti õlut, millega meelitas vanemaid tegijaid korraks maha istuma ja pajatama oma kogemusi ning arvamusi-arusaamu sellistest asjadest. praeguseks on kastitraditsioon vist sellist tähendust minetamas ja kahtlemata huvitavad ja kasulikud pajatused, mida kogenumatel rääkida-öelda oleks, kaovad interneti infokülluse infokaosesse erinevates blogides. kahju.

väike parandus: varuõhtul ikkagi kodilas selline heade tavade järgi õlle ja kaljalibistamine toimus, täitsa tore oli, raisk. aga noh lihtsalt nendest arvamustest on kahju, mis õllelaua asemel internetti kaovad.

talvel tellisin varjule uue slaideri ja padja ja nüüd paar viimast nädalat oli plaan ikka hüpata ka sellega see suvi korra. eile õhtul pakiti mul varu ka uuesti kokku ja täna olingi nurmsis platsis.

hüpe ise pidi olema hästi lihtne, lihtsalt kukkuda ja proovida neid põhilisi asju, kompleksi näiteks. margusja oli ka samal tõusul ja sai mind filmima tulla.

ülesminek oli kuidagi jube vaevaline. õhk soe ja hõre, lennuk raske, küll venis. väga ei raputanud aga ega mugav ei olnud. samas siin polnud midagi uut, enamasti on mul ikka lennukis olnud piisavalt ebameeldiv, niiet väljasaamine on alati kergendus.

väljas oli muidugi väga mõnus kohe ja tuju läks kohe rõõmsaks. eriti veel et margusja seal üleval rippus, nagu kokku lepitud. tegin siis väikest kompleksi. saltodega jäin enamvähem rahule, pöörded olid veitsa karvased ja aeglased, aga no mis sa ikka tahad. pidin 1200 avama hakkama, et see ka lindile jääks. vehin siis ja hakkan avama, aga kurat ei leia avajat kuidagi. või noh, meduusi. ei leia. ilmselt pool alateadlikult kummardusin seda vaatamagi, tegin mingi üle selja naljaka käkkermäkkeri, aga no pekki, ikka ei ole meduusi kuskil. mul kombe ka paras lohvakas ja olen arvestanud, et see võib mingis konfis lõdva kangaga mõne käepideme ära katta küll. võibolla nii oligi, sest seda kuradi meduusi ma ju ikka olen enne ka loopind üle saja korra ja kahe korraga peaks muidu ikka üles leidma. all juba olid kuused suuremad kui kunagi varem vabalangemises ja kuplid lendasid ringi. eks neid mõtteid taolistest olukordadest on peast läbi jooksnud aegade jooksul, niiet ega mingit uut mõtet ei tulnudki, tõmmasin rõnga ära. asend oli seks ajaks ilus ja hetke pärast olin ikkagi varju all.

siis hakkas kell jälle teise kiirusega tööle, kuidagi enesestmõistetav tundus, et see vari sõidab ja sellega ma nüüd maandun. margusja tegi väikse tiiru peale mulle ja noh juu ma midagi sela hüüdsin, et kõik on korras vms. keerasin noka maandumisplatsi poole, pistsin rõnga taskusse, võtsin pidurid ja vaatasin et saaks minema. vabakotti mul tegelikult tol hetkel ei tulnud üldse meeldegi, see tuli veitsa hiljem kupli all meelde, aga no siis ma seda igatahes enam ei näinud. tegelikult mul oli ikka sellel hetkel see vabakott üsna poogen, sest kurat mida sa endalt ikka tahad, kui käid nii harva hüppamas. enne maandumist korra proovisin kuidas see asi fleerib, tundus et fleerib küll ja selle tarkusega ma maha läksin. täitsa hästi lendas ja maandus see kuppel muidu.

maapeal jälle sõbrad vastas, küsimas, mis juhtus, nojah, üks tobedamaid põhjuseid varu panekuks, sellest tobedam oleks veel ainult varu mittepanemine. ega siin midagi arutada polegi, driver error. sest täpselt selle konfiga ma olen üle saja hüppe teinud (sama kombe, samad ranits, sama meduus…) ju oli lihasmälu kadunud ja otsisin valest kohast… kuigi ega mu mõistus ei taha hästi selle vastusega leppida, aga mis tal üle jääb.

vabakoti leidsin ka metsast üles. selleks tuli teda tunnikese pikkades nõgestes otsida, siis üles leida kuskil kõrgel põõsaspuude otsas. ronisin üles, päikseprill ees, nokats peas ja nutitelefon vööl, leidsin mingi kuivanud pika roika ja upitasin vabakoti alla. ronimise ajal mõtlesin küll, et no see oleks täisvärk, kui nüüd mingi luu ära murraks…

nutitelefon või nutifon – see väljend ilmselt kaob varsti üldse ära, sest kõik asjad on nii nutid, et kole kohe. igatahes eelmine, qtek 8100, oli mul nutifon, sest sel ajal oli pihuarvuti funktsionaalsus mobiiltelefonis veel midagi erilist. aga nüüd on see pigem tavaline ja ilma nutita on telefon lihtsalt retro.

eenivei, selle qteki juures hakkas mul puudu jääma võimalusest võsast ssh kliendiga mõnes masinas midagi kiirelt korda ajada. ei saanud sisestada korralikult paroole (pimesi mingeid tähti ja numbreid ja kirjavahemärke ja mixed-case). niisiis hakkasin otsima uut.

selgus, et just värskelt olid turule saabumas (hinnakirjades olemas, aga lettidel veel mitte) sihukesed telefonid, millel on peaaegu kõik, mida ma hetkel ihaldada oskasin. gsm, 3g, wifi, bt, puutetundlik ekraan, qwerty klahvistik, gps ja muidugi mälukaart. soovitavalt mini-usb kaudu laetav ja süngitav. ja nihukesi telefone oli lausa 4 tükki valida, tegelikult 2+2, sest üks oli hp ja teine fs ning kummalgi oli kaks mudelit – teine on lihtsalt sisseehitatud fotokaga. minu eelistus oli ilma fotokata. seega fujitsu siemens pocket loox t810. hind üle 8k.

mulle meeldib veel see ka, et siin pole eriti mingeid sahtleid ja klappe ja peal on mobile windows, kuhu on lihtne leida tarvilikke programmikesi. muidu oleks võib-olla isegi ühte nokia asja vaadanud, kus gps vist küll puudus, aga aku pidavus ja kaal olid paremad… minu päts kaalub ligi 200g ja aku peab normaalse kasutamise juures paar päeva.

kõige vajalikum ja raskemini leitav programm, mille sinna ise panema pidin, on pocketty 0.4.5 cf1, mis oskab ssh1 ja ssh2 ning on prii programm. lisaks on tal oma väike onscreen klaviatuur, mida saab sisse ja välja lülitada. teksti suurust saab ka valida. käsureaeditoride puhul on see üsna oluline, sest see programm ise käib täisekraanil ja esc või ctrl nuppu selle qwerty klaveril pole.

natuke siunamist ka, muidu on liiga roosiline. helistamise osa on telefonil üks nõrgemaid 🙂 aga ajab asja ära, mul pole helistamine ka kõige tähtsam funktsioon. pigem sõnumite saamine, kell ja kalender. siis usb on ver 1.1, igatahes see aeglane. ja sd mälukaart on küll sdio, aga ei toeta hcsd ehk neid uuemaid ja kiiremaid ja suuremaid kaarte ei söö, aga neid ei söö täna veel eriti miski. noh ja esimese stiiluse kaotasin ka kohe esimesel nädalal ära.

kogu see pocket windows on veel natuke selline paikaloksutamata kivi. osa asju on omal kohal ja töötab ilusasti, aga näiteks wifimajandus ja üldse kogu see võrguvärk on veitsa segane. ilmselt need asjad tahavad harjumist. mida rohkem hakkab telefon sarnanema arvutiga, seda rohkem hakkavad telefoniprobleemid sarnanema arvutipobleemidega.