ull blog

nüüd on vist küll talv pihta hakanud, sest avavette ei õnnestu enam kuidagi kedagi saada. pühapäeval käisime hoopis valtu ujulas koos ühe põngerja ja ühe natuke vähempõngerjama proovijaga.

põngerjas, täpsemalt martti esimeseklassijunsust poeg hingas isa akvalangi lisaotsast, minu scubapro mask ees, hoidis 2,5 kg pehmet raskust käes ja kõndis mööda basseini madalama osa põhja nagu mingi tuuker, ausõna. piisavalt väikeseid lesti talle jalga panna meil polnud. vaatepilt väga naljakas.

suuremal tüübil võis olla ka üsna põnev, sest alguses hingas lisaotsast mask ees, polnud tal lestasid ega midagi. nagu tavaline ujuja, kes on vee alla sukeldunud ja sinna väga kauaks jäänud. pärast panime talle ikka raskusvöö ka peale ning toppisime vee all vesti selga ja lestad jalga. lõpuks mõned lihtsamad harjutused ka, nagu regu leidmine ja maski puhastamine. see tegelane läheb kindlasti kursusele ka, tal pole nüüd enam mingit pääsu.

martti proovis ise ka seal meelde tuletada oma owd harjutusi, maski ära võtmist ja vesti ära võtmist. lõpupoole jätsime vestid basseini põhja vedelema mingi vahemaa taha ja ujusime ilma õhuta ühe vesti juurest teise juurde nagu tanklast tanklasse.

lõpuks ometi on poliitika muutunud läbipaistvaks ja arusaadavaks. sina ostad poest kaupa, suurtootja või vahendaja saab palju raha, tema paigutab raha poliitikasse ja ametkondadesse, tellib sellised seadused nagu talle meeldivad jne. põhimõtteliselt toimuvad aastaringi ühed suured valimised igas kaupluses ja teenindusasutuses. täna ma näiteks ei arva väga hästi ühest parteist, õigemini mõne selle juhtfiguuri suhtumisest ja seda parteid läbi tema toetajate toodete ostmise ei finantseeri. paraku pole veel päris selge, kuhu millise tootja raha liigub. aga näiteks kalevi tooteid ma praegu osta ei taha.

praegu on üsna mõttetu aeg sukeldumiseks, sest õhk on juba külm, aga jääd veel pole. meil oligi siis mõte proovida sellist natuke mõttetut sukeldumist, sest muidu ju ei saagi teada mis värk on. tegime väikse öösukeldumise rummus. õhk -10 ja vesi +7 kraadi. vesi auras autotulede paistel nagu mingi aurusaun.

kobisime vette ja mis me näeme? mitte midagi ei näe, sest nähtavus on 1m. ilmselt need pikalt puhunud tuuled said lõpuks oma tahtmise. läksime sügavamale aga nähtavus ei paranenud. lasime siis mööda karjääri serva ühe kivimüraka juurest teiseni. kivide peal muidugi magasid ahvenad, ühte vähki nägime ka. vahepeal ujusin vastu mingit suurt kivi. kohati oli küll tunne, nagu vaataks mingit filmi või midagi, sest olukord oli üsna ebarealistlik ja ei sarnanenud enam isegi eesti kehva nähtavusega vett arvesse võttes ühegi varasema sukeldumisega. see-eest uus elamus ja noh, igati rahul.

ronisime välja ja asjad läksid jäässe, käed hakkasid ka hullult külmetama pinnal kohmitsedes. seda polnudki varem juhtunud, sest seni olin talvel käinud vaid kuivade kinnastega. külmaga on ikka väga suur vahe, kas käsi on märg või kuiv, see on nüüd selge.

sain nüüd lõpuks oma uue kalipsoga vette. ära sai tellitud juba suve keskel, tuli teine üsna nobedalt, nii 3-4 nädalaga kohale, aga kuradi kurat, xl saabas polnud mitte 45-46 vaid 43-44 ehk siis mulle väike.

järgnes pikk otsimine ja ootamine, kuidas saaks saapad kohapeal ära vahetada. lõpuks nüüd saigi ja vette ma läksin.

kõigepealt eestlaetavasse pressitud neopreenist ülikonda on väga midagi muud, kui turjalukuga trilaminaati astumine. lisaks ei ole uus kuiv mulle üldsegi liiga suur, nagu oli eelmine. paar korda proovisin kuivalt selga ajada seda värki ning lõpuks lugesin ikka manuali ka läbi. muide väga lahe manual on bare poolt kaasta antud! seletatakse punkt punktilt kuidas sisse ronida ja kuidas välja saada. lisaks kuidas lukku ja õhuklappe hooldada ning kuidas hoida. ma kohe pean siin tähtsamad punktid välja tooma, mõni võibolla ei teagi ju.

sisseminek käib järgmiselt – paned ühe jala sisse ja tõmbad ilusasti üles välja. siis paned teise jala ja tõmbad jälle sääre korralikult sirgu ja üles välja. siis tõmbad kalipso omale rinnani üles ning raskem osa võib alata. nüüd on ka paras aeg käemansette talgitada. talgikott oli muide kaasas. pistad vasaku käe varrukasse ja sebid läbi manseti. tõmbad luku üle õla. siis paned parema käe küünarnuki kalipsosse ja torkad sealt käe varrukasse. nüüd peab vaatama, et luku otsi väga laiali ei rebiks. vasaku käega peab aitama serva üle õla ja vajadusel tegema seda järkjärgult ning metoodiliselt. kui õlad sees, võtad kummalti poolt pead luku ülemisest servast, mis on kukla taga, kinni, pea ette ja lõug vastu parempoolset rangluud, vajadusel kükitad veitsa ja tõmbad luku serva üle pea. siis aitad peopesadega neopreenmanseti üle pea ja sebid selle serva sissepoole kahekorra. luku esimene osa pannakse kinni vasaku käega. paremaga ei ulatagi. ja kui lukku kinni tõmbad, siis väike sõrm jookseb mööda kalipso sisemist poolt, et vältida alusülikonna vms riiete luku vahele jäämist. ja lukku ennast tuleb ikkagi iga kord määrida sellise pehme parafiinitaolise asjaga, mis on kõvasti pehmem kui valge majapidamisküünal. peale määrimist tuleb paar korda lukku kinni-lahti tõmmata, et määre sulaks hammaste vahele.

väljasaamine on veel raskem. lukk lõpuni lahti ja kaelamansett üle pea. siis hakkab parema käe välja sebimine. vasakuga aitad serva üle õla ja sebid kätt varrukast välja jälle järkjärgult ja tasapisi, vaatad et luku otsi väga ei lõhuks. parem käsi väljas, siis on edasi juba väga lihtne.

hooldamise kohta on selline jutt, et lukku tuleb enne iga kasutamist määrida ja lateksist käemansette talgitada. luku otstesse soovitati natuke silikoonmääret panna, aga ei mingil juhul aerosooli ega vedelat variant ning üldse igasugu petrooleumi jms õlivärki asjast eemale hoida. lukk peab hoidmisel alati lahti olema ja kõige parem on hoida ca 10cm läbimõõduga toru peal. manuaalis on isegi väike õpetus kuidas sellist asja teha. et võtad aga jämeda toru, lõikad paraja jupi ja pistad nööri läbi, teed nöörile sõlme ja saad sedasi konksu otsa riputada.

sukeldumisel erilist vahet ei tundnudki, natuke ehk oli jäigem, aga ei saa öelda, et oleks liikumist seganud. kaelal ei hakanud külm, kui vette läksin. kahekorra keeratud neopreen on ikka midagi muud, kui õhuke lateks. sisselaskeklapp on teistsugune ja teise külje peal, mul enne oli vasakul, nüüd paremal pool ja uuel tuleb nuppu alla vajutada, vanal said sõrmedega ümber klapi hoida ja ühe sõrmega serva peale vajutada. kuidagi kindlam tundus vana variant. seekord tegin siis nihukese tüki ka ära, et enne esimest kasutamist keerasin klapid küljest ära üldse ja panin tagasi. ja hakkan seda nüüd tegema iga mingi arvu sukeldumiste järel, et see tihendivärk seal liiga ära ei harjuks kinniolemisega, kuni lõpuks enam üldse lahti ei tule. mul on tunne, et eelmisel kuival hakkaski lõpuks õlaklapp vett sisse laskma ja seda asja lahti keerata enam ei õnnestunud mõistliku jõuga.

ainke asi, mille kallal võiks norida, on natuke lühikesed sääred. alguses oli plaan, et lõikab vanad saapad küljest ära sedasi, et jääb ca 5 cm saabast sääre külge ja saan pikemad jalad. aga millegipärast tehti töö ära ikka by the book mitte ja minu erisoovi eirati. seekord polud enam mingit huvi edasi jännata, sest kurat ma tahan ikka sukelduda mitte kalipsopedereerida. aga vaatab, millalgi ilmselt ma selle 5 cm sinna vahele veel suran.

ja soojem on ta tõesti. all oli ainult soprase alusülikond ja 11 kraadises vees oli soe, oleks võinud isegi vähem ehk all olla. tina panin 10 kg asemel 12 kg, aga seda oli tegelt natuke palju, järgmine kord proovin 11 kiloga. meenus, et korra ju olen bare alusülikonda ka kasutanud, see on tõesti õhem, nagu manuaalgi väidab, aga pidada sooja pidama sama hästi kui paksud, kuna bare oma on rohkem kihiline ja kihid on need, mis sooja kinni hoiavad. ühesõnaga nii peaks saama sama sooja vähema ruumalaga ehk vähema tinaga.

öääh, ma ütlen. pole kahtlustki, et see on väga jama aeg, aga vähemalt saab kaks punkti sellegi eest. viie punkti jaoks on vaja ujuda alla 6:30, mis on umbes poole kiiremini kui mingu hetke tippmark. nii totaalset muutumist, mis võimaldaks mul sellist aega ujuda, pole kindlasti plaanis, aga no ühel päeval võiks nelja eest ehk 8:40 selle ära kühveldada küll. täna läks alguses kohe hingamine pekki, sest alustasin krooliga. siis äkki tuli veel mingi jorss minu võistlust segama ja loomulikult, loomulikult võttis siis natuke seda ringi vahtimist ja sahmimist mul aega 57 sekundit, mis jäi puudu kolmest punktist. arenguruumi igatahes natuke nagu oleks.

keset päeva käisime täna veelkord bungsbergi peal, sest ilm oli niivõrd tuuletu. ja minul lubati paati juhtida ja kohe esimese kilomeetri peal jäi paat lihtsalt seisma. selgus, et bensiinivoolikul see käsipump oli katki rebenenud. teipisime selle kinni ja sõitsime edasi. bungsbergi peal oli vesi soe, 14 kraadi või sedasi ja nähtavus kehva, 3-4 äkki. naljakas oli see, et alla jõudes oli ühel tegelasel, kes ankrut kinnitas, ümber käe üks mask, mis polnud mitte sukeldujal pinnalt kaasa võetud, vaid selle oli sinna umbes kuu aega tagasi visanud üks teine sukelduja. lamp muide töötas ja leidmise hetkel isegi põles. ilmselt oli meie ankur täpselt lambile pihta kukkunud ja selle sisse lülitanud. olime üsna hämmeldunud igatahes. see poi, midamooda eelmine kord olime toimetanud, seda enam polnud, ilmselt oli pinnalt pall ära lõigatud ja köis vedeles keset vraki tekki.

tagasiteel sõitsin jälle ja muidugi üle laevatee ühe suure laeva eest läbi üsna napi varuga. saime üle laevatee ja natuke veel, siis sai üks paak tühjaks. höhö. enne sadamasse jõudmist muidugi läks see meie teibitud bensiinipump veel korra katki, siis hoidis üks mees lihtsalt seda värki oma käte vahel koos ja sõitsime minema. pirita paadipoes oli täpselt selline käsipump olemas ja vahetamiseks oli vaja ainult kääridega sukeldumisnuga ja pisikest tellitavat võtit, mis mul muide kaasas olid. ühesõnaga remontisin paadi ära, ja nagu ikka, mingit asja natuke parandades tekib kohe väike omamehe tunne niiet ma arvan et paat väga ei pahandanud, et ma teda täna tiba roolisin.

teine ots oli värskete owdkatega heino peale, kus mina üritasin neile instruktori järelvalve all väikse briifingu maha pidada. tavaliselt ma muidugi olen rahvale natuke rohkem rääkinud jne, aga seekord oli neil oma instruktor ka kaasas, kellel oli ka rahvale ühtteist öelda. minu töö oli siis veel viimasena vette ronida ja lõpuks ankur lahti teha. aga enne kui vette jõudsin, tuldi juba pinnale, sest ankur polnud vrakil ja nähtavus oli kehv. noh ja siis ootasime, kuni rahvas kõik pinnale tuleb, et saaks paadi käima panna. siis olin mina  paadis, 6 inimest vees, sõitsin seal inimeste vahel ringi, vaatasin aga kajaloodi ja gpsi ja üritasin ankurt vrakile saada. mitte et mul oleks olnud au seda kunagi varem enne teha olnud. samas peab ükskord ikka esimene olema ja on neid esimesi kordi ennegi üle elatud niiet mis seal ikka. lõpuks olin paigas vraki lähedal ja instruktor läks alla tsekkima. päris vrakil ankur ikka ei olnud, aga oli siiski nii lähedal, et ankrut kaotamata õnnestus vrakk üles leida ja ankur üle vraki parda kinnitada. kamp lidus alla, mina sebisin ennast ka käppelt kokku ja lidusin järele.

selle sukeldumise tähtsaim tunne oli hea trim. need kummist lestad on natuke raskemad ja tina oli ka 14kg. vahepeal lihtsalt hõljusin täiesti liikumatult, ainult hingasin ja asend püsis täpselt paigas, ei kippunud jalad tõusma ega langema. ringi ujudes pole sellega muidugi kunagi mingit probleemi, aga just paigal vedeledes või vertikaalasendis üles tulles. ülestulemist kaifisin ka täiega nii tõustes kui ka ohutuspeatuses vedeledes. kummilestade ainus miinus on nende jalga saamise ebamugavus – kumm pole ju nii libe nagu plastmass ja mingeid klambreid ja kiirpinguteid neil ka ei ole. samas on palju parem tasakaal seda pisikest ebamugavust kindlasti kuhjaga väärt.

kavatsen kõik need stamina testid teha ära eelneva proovimise ja trennita, sest iga kord kui jälle ühega maha saan, siis tunnen, et rohkem ei tahaks sihukest asja läbi elada.

800 meetri snorkeldamine ehk maski, toru ja lestadega ilma käte abita ujumine tõi kaasa sama effekti, mis väsinud sukelduja tõukamine – mingil hetkel muutus see rutiinseks tööks ja aju lülitus puhkelainele. kolmanda-neljanda ringi juures läks juba sassi, mitmes ring parasjagu käsil on. õnneks ujus kõrvalrajal kaaskannataja must natuke eespool, siis kui ta ükskord mulle enam vastu ei tulnud, siis oligi mul ka töö seks korraks tehtud. reielihased parajad puupakud ja nägu ujumisest roosa. selgus, et selle tulemusega saab viiest võimalikust ikka 4 punkti kätte. nüüd jääb ujuda veel 400 meetrit, sealt piisab 1 punktist, mille saab igaüks, kes distantsi lõpuni ujub.

nojah, meil peres meremehi ennegi olnud – isa õppis merekoolis, püüdis kalu ja oli vene sõjaväes mingi sõjalaeva motorist vms. hiljem peale autoavariid sai temast maamees, aga uhke vorm, isegi triibuline särk, lintidega meremehe müts, pleksist kokku liimitud laevamudel ja üks ilus värviline merelangingu piltidega raamat olid ilmselt asjad, mispärast mina väiksest peast kosmonaudiks saada ei tahtnud.

sukeldumistega käib paadisõit üsna tihedalt kokku ja on üsna niru seal olla, kui asjast kottigi ei tea, ise sõita ei oska ja ei tohi. noh ja kui siis tuli signaal, et nüüd läheb väikelaevajuhi kursuse tegemiseks siis olin kohe käpp kah.

kogu see kursuse orgunn ja värk jäid mulle kohe algusest peale segaseks, sest polnud ise asja juures ja täitsin rohkem lihtsa lisaliha rolli, et grupp täis saada. õigest grupist olime oma pundiga ühe tunni maas, niiet stardis tiba kaotasime, kuid tegime oma esimese tunni ikka järgi ja saime reele. edasi oli kolm pikka tundi nädalas, pidevalt anti uut materjali paberil ka kaasa koduseks tudeerimiseks, niiet ega erilist mölutamist ei järgnenud.

põhimõtteliselt saime siis teada kuidas see kaardivärk käib, igasugu magnetismidega majandamine ja tuuletriiv kah otsa. varem, nagu kuulda olnud, on programm olnud mahukam – hoovused jms veel lisaks. ilmakaarte õpetati lugema ja nüüd siis tean, mis umbes tähendab, kui ilmateade räägib lähenevast madalrõhkkonnast ja sellega kaasnevast tsüklonist. kõige olulisem osa on siiski see va kokkupõrke vältimise eeskiri, mis lühidalt tähendab, et vastutulevad laevad mööduvad üksteisest paremalt ja kehtib parema käe reegel. purjelaevadel sama diil, ainult et lisaks on eesõigus vasakul halsil või pealetuule oleval laeval. udus näiteks käib üks suurem tuututamine ja kolistamine. meremärgid, lipud, laevatuled, majakad, sõlmed, posu laevas leiduvadid vidinaid nagu knoobid, taglased ja peelestikud peaksid ka nüüd mitte enam päris võõrad sõnad olema. ahjaa, kunagi ei tohi laeva lähedal öelda sõna “nöör”, sest seal pole nööre vaid on otsad. pealegi kõlab ilgelt sheffilt, kui paned oma mereterminoloogiat nii palju kui meelde tuleb ja maarahvas enam kottigi aru ei saa.

täna oli eksam. muidugi jäi kindlasti just palaviku tõttu tähele panemata, et eksam pidi algama jah kell kaks, aga hommikul kell üheksa pidi olema simulaatori trennis mereakadeemias. õnneks sõber helistab poole üheteistkümne ajal, et kas ma ei tulegi? hömm, päevale hea algus tehtud, kihutasin võileib näpus lasnamäele suunas. ega täpselt ei tea seda kanti, vahepeal tundsin, et nüüd ei saa enam aru midagi, aga sõitsin ikka edasi ja mõtlesin endamisi, et praegu justkui sõidan udus ja mis kuradi meremees see on, kes kallast üles ei leia. jõudsin nibin-nabin kohale. simulaator on siuke suur kolme prozektori ja ühe kumera ekraaniga arvutimäng, mille pult on nagu laeva sild. olemas on rool, kaks kangi, millest käiku anda kummalegi mootorile, igasugu seiereid ja tulesid ja lisaekraane, ehk siis kiirusenäitaja ja gps. jutt oli lihtne – enne keera rool paika ja siis anna käiku. kui käiku pole, siis laeva juhtida ei saa. sadamas sõida kuni 4 sõlmega ja pigem sõida aeglaselt kui kiirelt. see nipp ka, et kui anda käiku ainult ühele mootorile, siis pöörab asi järsemalt. laev ise oli vist 12 meetrine raudlaev. sain mõned korrad proovida, midagi katastroofilist polnudki.

rahvas pandi kõik kaarditööd tegema, vahepeal käidi ükshaaval simulaatoris sõidueksamit ja pärast teooriatesti tegemas. arvake, kes kutsuti esimesena? sõitsin siis sadamasse sisse, panin laeva kai äärde ning olin sõiduga ühelpool. teooriatestis maksimumpukte ei saanud, aga soorituseks piisas. kaarditöö juures kah mingeid “üllatusi” polnud, tuli lihtsalt soome rannikult ankur üles tõsta ja pirita sadamasse põrutada. vahepeal puhus tuul ja pidi seda arvestama. osa kursist võis ise valida, valisin nii lihtsa, ohutu ja otsetee kui sai, mõõtsin nurgad, arvutasin kursid, liitsin magnekäändeid ja triive. veel mõõtsin läbitud teed ja arvutasin kulunud aega. selle koha koordinaadid, kus helsingi tuletorn vaateväljast ära kaob, panin ka kirja. no ja oligi lühidalt kõik.

reedel peab arstitõendiga ark’i minema ja peaks load kätte saama. siis oleks päris lahe, kui kusagilt veel paadi ka leiaks.

reede õhtal sõitsime laeva peale ja purjetasime hommikuks stockholmi. sealt oli vaja ainult 970 km veel edasi kütta ja olimegi hitra saarel. kohale jõudsime umbes kesköösel ja tegime väikse uinaku. kella viie ajal hommikul hakkasime tagasi sõitma ja jõudsime kenasti kella kuuese laeva peale ja näe täna hommikuks juba kodus tagasi nigu niuhti ja selle peale võiks kerge vene aksendiga öelda “ah, see on huinjaa!”, mis oli reisikaaslastel põhikild ja öeldi iga asja peale.

rootsis oli kõik lihtne, toll vaatas et aa, divers, ah hitrale jah, no head reisi jms. teed hästi märgistatud ja meil gps ja legend ees. teed ise muidugi meie omadega võrreldes head, suures osas sellise laia teepervega ja kui mingile tüübile selga sõita, siis võttis ta kohe sinna laia serva peale ja lasi su mööda. ilm oli ka ilgelt ilus, ainult majad olid neil kõigil punased, nurgad ja raamid valged. autod muidugi peamiselt volvod.

norra tollipunktis polnud kedagi, sõitsime rohelise foori alt läbi, sest deklareerida polnud meil muud, kui et kõik on huinjaa. mõni kilts eemal peeti ikkagi kinni ja alustuseks küsiti kohe hjöögrä-mjöögra? möhh? tollirahvas oli sellises lõbusas tujus, küsiti siis et noh palju suitsusid ja alkoholi kaasas on, aga meil polnd suitsetajaid ja kogu õlu oli öösel laevas ära joodud, ühesõnaga polnd meil mingit alkoholi. tädi tegi igasugu nägusid, et kas kohe üldse ei ole. vaatas mind ja ivarit aga ei osanud meist vist midagi arvata, väga suurt usaldust me vist ei äratanud, tahtis ikka kasti ka vaadata. siis veel tuli välja üks meestoll ja küsis “juhiluba?” höhö. meie kord oli nägusid teha. igatahes last oli meil korras nagu norras ja tõmbasime sealt jeehat. norra ise läks üsna kohe üsna mägiseks ja teed üsna kõveraks ja ega see asi jäigi nii. sõitsime nii neljast-viiest tasulisest tunnelist läbi ja kiirusepiirang oli seal igal pool mitte üle 80 km/h. päike läks looja ja keerasime viimase E tee pealt maha, kohalikku 714 maanteed garmini worlmapi peal enam polnud. sõitsime legendi järgi aga edasi. mägiteedel hästi palju järskusid ümberkuklakeerasimise kurvisid ja mäest üles ja mäest alla. keskköö paiku ikkagi tuli viimane tunnel, mis viis mere alt läbi hitra saarele. tunnelis tuli usinalt kõrvu tasakaalustada, langust võis olla mõni paarsada meetrit, jalg pidi muudkui pidurit vajutama, aga kiirus ikkagi kasvas. keset tunnelit pidada olema ka fotokaamera, mis kiirust mõõdab. sõit üles käis kolmanda käiguga, aga välja me saime.

kohapeal nägime laeva ja kuda neid karpe süüakse, sõime sidrunipipraga paar tükki ära ka. siis kähku miskisse pisikesse majja madratsi peale sirgu ja järgmisel hetkel oligi kell 5.

tagasi tulime jälle suht läbi öö, aga vaikselt harjus silm ära ja koit polnud kaugel, niisiis sai tsimarukese neid mägesid ja järvesid ja kõveraid teid ja udu imetletud. sõitsime mööda sama teed ja imelik oli näha seal tuttavaid kohti. rootsi tollis polnud kedagi, sest ega neid, kes ürgkallist norrast midagi rootsi smuugeldaks, väga palju ei saa olla. rootsis jälle majad punased, valgeservalised, igas kohanimes oli paar-kolm ö tähte, mõni koosneski ainult ö tähest ja noh, igas muus mõttes ka täielik heaoluvärk.

laevas olin tagasiteel kajutis ühe kahtlase väljanägemisega härraga, kes ei teinud suurt saladust, et ta on iraagist, aga elab rootsis. valis omale koiku välja ja keris sinna peale mingit araabiakeelset raamatut lugema. mõtlesin et tea kas peaks koti kaasa võtma kui kajutist väljas käin, pärast on kindlasti pomm sees vms. läksin kähku ära sööma. kuidagi ei tahtnud pärast kajutisse tagasi minna, aga laeva peal polnud mitte kottigi teha ja tuli minna. lugesin natsa oma mingit koolivärki, kuni iraagivana läks oma kilekoti kallale askeldama, võtab välja liitrise viina ja mingi mahla. noh kas viina võtad? oi ei-ei. noh, tema ka mitte, aga valas topsid täis. panime siis seal na-zdarovje ja rääkisime juttu. lühdalt, tema oli 60 aastane, hiljuti abiellunud, läks tallinnasse mingite arstide juurde. ise oli filosoofia doktori kandidaat vms. poliitika teda ei huvitanud, ütles et see on lihtsalt rahavärk. kapitalism talle ka ei meeldinud, sest siis inimesed teevad kõike rahapärast ja sisemiselt jäävad aina vaesemaks. veel jäi meelde, et islam on paha, kuna islamirahvas miskipärasat kipub olema vägivaldne ja üldse on see koraan üks tobe raamat ja allah paras homoseksualist. samas ma pole ammu vene keelt rääkinud ega kuulanud, niiet kogu see meie jutt võis üsna vabalt olla hoopis autodest, igatahes polnud elus iraaklane midagi nii hull, kui bbc räägib.

täna sai basseinitunnis sada sukeldumist täis. üsna raske tund oli. kõigil ei tule hingamisteede kontrolli alla saamine nii ludinal (tõmbavad vett ninna) ja kipuvad kohe pinnale – ei julge/taha selle asemel nina kinni suruda ja end suu kaudu tühjaks köhida. aga ega sundida ju ei saa, st tegelt saab ka, aga alati ei julge/taha. nii palju siis sajast.

koju jõudsin, sõin kardulat ja seenekastet, nii palju siis seentest.