ull blog

kõvad diipdaiverid läksid siis bunsgbergi peale kahte järjestikust sukeldumist tegema, aga hästi see neil ei kulgenud, vähemalt lõppes hästi.

lühidalt kokku võttes tegime ilget sitta kokku, mina unustasin alguses maha kapuutsi, siis tõnno oma kindad, ja enne seda selgus veel, et naissaare ümbruses traalitakse miine. vette sulpsates kaotas tõnno veel oma maski koos tutika maskilambiga. alla minnes unustas kuiva volla kinnitada ja midagi pusisime seal veel, aga sissejuhatuseks sellest aitab.

vraki läheduses hulpis pinnal veel üks poi, üritasin seda enne ankrusse jäämist tirida, aga ei saanud hästi aru, kas ta ikka on kinni kusagil või ei ole, igatahes me seda väga ei usaldanud, viskasime oma ankru ja sidusime viie peale oma ballooni koos regudega.

allaminekul rohkem nalja ei saanud, kui see kõrvale jätta, et ankur polnud vrakil. natuke otsisime, aga ei leidnud peale torude suurt midagi ja tagasi pöördudes ei leidnud enam ankrutki. hakkasime üles tagasi tulema. siis läks asi tiba segaseks, mingi hetk me neljakesi justkui tõusime ja ma nägin kõiki teisi ka, tasapisi hakkas aga kogu see way kuidagi pöörlema, aga mitte üksteise suhtes vaid kuidagi imelikumalt. nagu me kõik pöörlesime vees ümber mingi kesktelje nii, et üksteise suhtes olime paigal. kes on pöörlevas kujundhüppes lennanud, see teab täpselt. inimesed on sinu suhtes paigal, aga näed, et silmapiir ja maapind all pöörleb. selline tunne oligi, ainult et kuidas saime meie sedasi vees pöörelda, see on ju võimatu, ütleb aju, aga silm ütleb, et näe pöörleb ju. ühesõnaga miski mul jukerdas seal laenatud kapuutsi all. aga ujuvust ja värki oskasin kontrollida. siis jäi üks mees natuke alla ja instruktor, kellega mina paaris olin, tegi paarides vahetuse ja läks ise allajääja juurde. noh, tulime siis aga ülespoole. siis vaatan, et hoo, ankruköis meie pea kohal, väga timm. vaatan siis, kuidas uus paariline köit mööda end ülespoole veab, kuidagi kiiresti tõmbab, aga sügavus justkui hoopis kasvab, no mida kurat? olime kuidagi sattunud hoopis selle poi köie peale ja tõmbasime poid alla. edasi tekkis väike segadus ujuvusega ja siis kippus arturil raskusvöö üle puusade libisema, aga seda ma sain aru alles siis, kui ta oma lambi oli mulle ulatanud. sebib ja sebib ja siis võtab raskusvöö üle jalgade ja lestade lihtsalt ära ja viskab õlale, üsna kummaline vaatepilt. samal ajal üritab köiest hoida, mis millegipärast ei anna erilist tuge. igatahes asi kontrolli alt välja päris ei läinud, jõudsime ohutuspeatuse kõrgusele ja üritasime seal püsida. aga kui raskusvöö ikka õlal on, siis jalad hästi allapoole ei püsi ning kippusid minema ülespoole. proovisin korra teda ka õiget pidi keerata, aga see asi läks kuidagi liiga keeruliseks kätte ja artur otsustas üles minna. mul kompuuter näitas soovitusliku asemel kohustuslikku dekopeatust, sest ilmselt olin korra tõusukiirust ületanud ja ei hakanud sellega rohkem riskima ning passisin nõutud 4 minutit veel seal poi nööri peal lõpuni.

kõik õnnelikult paadis. mina ikka oma pöörleva kujundi mõju all. vahetasime balloone ja sõime, enne teist allaminekut tõstsime ankru välja ja sidusime end selle poi külge. vaatasin siis neid sõlmesid, millega balloon meile parda külge oli seotud ja küsin veel, et no mis sõlm see veel selline on ja saan vastuseks, et see pole see, mida sa näed… see oli vähemalt sama loogiline, kui all pöörlemine, seega sobis vastuseks küll.

teine sukeldumine oli igavam, siis läks kõik nii nagu pidi. poi oli korralikult vraki peal kinni, jõudsime alla ja ujusime tekil ringi, kuni dekovaba aeg otsa hakkas saama ning tulime vaikselt ülespoole. viimane huvitav seik oli see, kui ivar midagi sõrmedega vehkima hakkas. kas see pidi mingi liitmise või lahutamise harjutus olema, sellest ma seal aru ei saanudki, ilmselt aju oli ikka üsna aeglane siiski. pinnal oskaks üsna kiiresti järeldada, mida tähendab 8 sõrme ja plaadi skrätsimise liigutus kokku – deep stop 8 minutit või 18 meetri peal. aga no see selleks.

viie meetri peal hulpis meil balloon, kust pidime vähemalt minuti hingama, kraan keerati lahti ja proovisin siis kah. ühe käega pidi korralikult balloonist kinni hoidma, sest see ikka loksus üsna korralikult.

pinnale jõudes teatati, et keegi admiral pitka sõidab meist kümne minuti pärast üle, niiet tuleb vaikselt liikuma hakata – mida iganes!

täna oli see tähtis hommik, kui algasid meil stamina testid. neid on kokku neli, seekord saime ära tehtud kaks – veesvedelemiseveerandtunni ja väsind sukelduja vedamise. lisaks saime ära teha ka varustusevahetuse.

pidime hulpima basseinis 15 minutit. ja et liiga lihtne poleks, siis võisime hulpida käsi-jalgu liigutamata – end ainult kopsudega pinnal hoides. alguses ma vaatasin et ei ma ei püsigi pinnal üldse, aga krt selgus siiski, et kui kopsud õhku ääreni täis tõmmata, siis ikka püsis nägu uhkelt pinnal. välja ja uuesti sisse tuli hingata suht kiiresti, et vahepeal vajuma ei jõuaks hakata liiga palju. teine võimalus oli hingata välja ainult pisike osa ja kohe uuesti sisse samapisike osa, niimoodi vaikselt lõõtsutades. 15 minuti jooksul oli aega mõlemat varianti proovida, aga ei olnud kumbki hea, ikka kippus pinge kehasse kogunema ja väsimus tekkima. siis jälle tuli mõelda, et tuleb lõdvestuda, et keha vähem hapnikku tarbiks ja lihtsalt ära kannatama. viimase 2 minuti jooksul tuli käsi ka veel vee peal hoida. muidugi mitte õlast alates, vaid lihtsalt randmest sõrmedeni jääv osa või nii. peab ütlema, et see oli üks väga harjumatu harjutus. vahepeal keski hüppas kõrge ääre pealt basseini ja väike lainekene lükkas mind vastu basseini serva. end eemale lükates läks tasakaal korraks ikka päris käest ära ja sain hea lahmaka vett kurku ja ninna ning kippusin vajuma. see oli siuke rõve koht, muu oli rohkem ebamugav kannatamine. kui aeg täis sai ja veest välja tulime, siis tuli kuulmine jälle tagasi, vees ju vaikne, pinnal ilge pladin ja muu müra, kerge shokk ma ütleks. ja ega nägemine oli ka alguses üsna udune.

veel tegime väsind sukelduja vedamist. noh ütleme sedasi, et me otsustasime kõik vedamise asemel tõugata, ehk hoida väsinu jalgadest ja ise nägu vees regust hingates täiega lestadele valu anda. 25 meetrises basseinis pidime tegema ka 3 pööret, kuhu kulus ka hulk aega ja hoogu jne, aga oluliselt seal kaotatud aeg meie tulemusi vist mõjutanud poleks, sest maksimaalsest skoorist jäi vist ainult ühel tegelasel natuke puudu, ülejäänudel rohkem. mina oma tulemust hetkel ei teagi, aga vist sain 4 punkti ikka kätte. pikad lestad selle harjutuse jaoks head ei olnud, sest jalgades pole lihtsalt piisavalt jõudu, et neid efektiivselt kasutada. ja hingeldama võttis ka ikka korralikult. lõpuks kadus igasugune huvi kõige muu vastu ja lihtsalt vajutasin lestaga nii palju kui tuli, et vähemalt pärast poleks mõtet, et oleks võind veel vajutada.

enne stamina harjutusi tegime tegelikult varustuse vahetamise ka ära. rahvas pandi paari, enne ei olnud teada, kes kellega paari satub, ja anti viis minutit aega arutada et kuda ja mida. pärast peksti vette ja siis öeldi kellel õhku pole. kahepeale jäi hingamiseks vaid üks regu, seda tuligi omavahel sõbralikult jagada, sellega koos alla minna, all maski, lestad ja vesti ära vahetada ja siis koos üles tagasi tulla. mina sattusin paari maidoga, leppisime kokku, et raskemaid asju teeme kasvõi kordamööda, et see, kes parasjagu ei hinga ja tal on käed vabad, teeb tegusid ja teine valvab seni. aaga noh all selgus, et asi nii hull ei ole ning osa asju saime rahulikult samaaegselt ära toimetada. maski vahetamine oli sihuke kõige naljakam asi, sest mingil hetkel polnud sul ei maski ega regu. samas oli mingi varasem kogemus, et kui mask siis ette panna, jätkub kopsus olevast õhust nibin-nabin, et sellega veel mask ka vähemalt poolenisti ära puhastada. edasi oli juba näha kus on regu ja mis üldse toimub. me vist saime selle värgi tehtud umbes 5 minutiga ning karistuseks saime kumbki omale veel ühe paarilise ja tegime kumbki sama värgi veelkord läbi. teine kord tegin karitiga, kes esimese korra väikse paanika peale oli osanud ära puterdada. vahepeal kavatses seekord üldse mitte teha, aga lasi end pehmeks rääkida, et hiljem on veel raskem niiet andku minna. ja tegimegi üsna ludinal ära, tema veel oli nii hoolitsev, et kui mul pikemat aega õhku polnud olnud, pistis regu suhu ja vajutas purget, alguses natuke harjumatu, aga pärast tundus üsna mugav.

igatahes peale seda varustuse vahetamist tuli küll ilge kõvamehe tunne peale, et ilged tegijad ikka – tahavad, joovad kisselli ja kui tahavad, vahetavad samal ajal varustust.

aina on juhtunud igasugu selliseid asju, mis tahavad pikemat seedimist ja ei saa neid kuidagi kirja panna. mõni selline asi ei jätagi selget jälge ja kaob kuskile tahaplaanile, teinekord kargab jälle esile, kui juhuslikult mõni legotükk kuskile paika kukub. voah, milline sissejuhatus!

kõigepealt käisime sõberitega korra keril. väike saareke pranglist veel põhja poole. minek oli üsna meelevaldne, tuli kellelgi mõte et läheks ööseks sinna ja siis hommikul tagasi. tal polnud raske meidki sellega nõusse saada, sest miks peaks inimesed pidevalt oma ajaga midagi mõistlikku tegema.

võtsime aga kaasa võid ja pekki ehk kütust ja puid ja grillivärki ja leekisime minema. avamerele jõudes kasvas laine aina kõrgemaks ja kõrgemaks, vahepeal sadas natuke vihmakest, aga saar hakkas ikkagi paistma millalgi. randumisega sai nalja, sest seal pole kaid ega liivaranda vaid kivid. üks ankur läks katki ja ots jooksis ümber vindi ja mees läks üle parda ja vesi käis tal kuivaülikonna sisse ja ta raip ei tahtnud hästi pinnal püsida peale seda, natuke jõlkus parda küljes kuni kaldale ujus. ja siis meie, kes me paadindusest suurt ei tea olimegi paadis, kuni ka mina, kes ma tean vähemalt seda kuda paat käima käib, ka üleparda ronisin ja vindi otsast otsa lahti harutasin ja üritasin kah hoida vastu, et vint kividesse ei rammiks. ühesõnaga see oli üks hull sumamine seal, aga kõik tegid mis suutsid või natuke rohkem ja saime paadi kinni varuankru ja veel kahe otsaga kaldale ümber kivide ning olimegi kohal.

asjade maale saamine käis alguses õlal ja pärast suurtes kilekottides lohistades ja lõpuks minu sukeldumisasjade kastiga järel lohistades sedasi, et ise vedelesime kuiva ülikonnaga pinnal, ühe käega vedasid end nöörist ja teisega hoidsid lasti.

nüüd polnud ka veel aega saare peal ringi hängida vaid otsisime üles geneka. vaatasime genekat, mis nägi välja nagu traktori mootor. mootori otsas oli genekas ja suur pult, kus oli igasugu näidukeid ja lüliteid, mis võtsid esialgu natuke kirjuks silmis. alguses mõtlesin, et kuradi lahe oleks siin olla tõsises merehädas. siis võiks kaks päeva külmetada ja oodata, kuni igavus saab võitu eksimishirmu üle ja saab rahulikult neid nuppe ja asju siin uurida kuni soovitud tulemuseni või saare õhkulendamiseni. aga me tegime hoopis telefonikõne ja saime kähku teada mis teha on vaja ning elekter sai saarele sisse kärmelt.

saar on ise hästi väike, üleni kive täis. paar põõsast või mingi madalam lehtpuu on kaa. põhiline koht on vana majakas. veel on paadikuur, mis näeb välja nagu üks paadikuur ikka ning kaevu ümber ka väike kuut. saun on ka nagu saun peab olema. ülejäänd hooned näevad välja, nagu need oleks nõukogude ajal ehitatud siia – genemaja, noh vähemalt 10 toaga kasarmumaja ja selle taga veel üks vana genekamaja ja siis kõige lõpus on peldik ja kopteri maandumisplats. maja kõrval on nii 10 meetri kõrgune rauast vaatetorn kah.

öö tuli peale, igasugu tulesid võis näha: laevade, majakate ja ma arvan et isegi soome kohal nägime kuma ning mõnd tulukest. ühelt poolt saart tulid lained kolinaga kividele, aga teisel pool oli vaikne. nihuke imelik, et kõik asjad kõrvuti. nagu oleks kaugel eemal muust, aga siiski on tulesid ja värke ja isegi elekter ja asjad on olemas.

köeti ahju ja grilliti liha, sauna vedasime kaevust vett ja sauna köeti ja fotokaga tehti piltisid, siis käidi saunas ja mindi kägisevate reformide peale magama, kes ei tahtnud paksu madratsi peal põõnata. kuni tuli hommik. paat oli alles, tööleminejad kauplesid ennelõunad vabaks ja sai mõnuleda natuke ning rahulikult hommikust süüa, isegi kohvi anti. jõudsime teha saarele tiiru peale ning tornist alla vahtida, kuid lõpuks pidime ikkagi oma kola kokku pakkima, kuivad selga ajama, asjad paati konvoitama ja minema sõitma.

imelik on käia sellises kohas mida justkui ei tohiks olemaski olla. võibolla see koht kunagi kaobki ja siis kuulavad kellegi lapselapsed vanaisa käest lugusid mida ei suuda uskuda. nii nagu kord polnud üldse elektrit majades ega internetti, sõideti hobustega ja söödi ise leiba küpsetati, nii oli kord saar kus valitses headus?

vrakk tutti sukeldumiskoha kaardi projekt veel lõpetamata, sest kuda sa joonistad, kui vraki proportsioonid puha ebaselged, ühesõnaga oli vaja korra täpselt üle mõõta see värk.

eelmine kord mõõtsime lihtsalt pikkuse ja laiuse reeliga ära, pikkuseks ahtrist vööri reelingu tipust sain siis 17 meetrit. ametlike andmete järgi peaks vrakk olema oluliselt lühem ja lisaks selgus, et reel millega mõõdan venib päris tublisti.

nüüd oli ehituspoest ostetud odav 20 meetrine vändaga mõõdulint taskus, a4 tahvlile (mis oli suht neutraalne võrreldes paksu ja üliujuva pvc plaadiga) joonistatud eskiis ning huvipunktid, mida peaks vaatama ja uurima, kui aega üle jääb. ilm oli ilus ja päike alles kõrgel taevas, sumasime alla.

põhi hakkas paistma juba 6 meetri sügavusel ja vrakk oli tervenisti korraga näha. mõõdulindi üks ots ahtrisse puksiiri laia reelingu peale, põhjast üks kivi sellele peale, et ära ei libiseks ja saigi mõõdulindi pikuti üle laeva vedada. lint seisis ilusti paigas ja ilma suuremate üles-alla vongeteta ja sai rahulikult rihtida ja vaadata ning tähtsamate asjade kauguse tahtvlile märkida. pilt läks lõpuks üsna kirjuks, sest seal ikka oli neid vidinaid.

mõõtmistööd sujusid väga käbedalt ja jäi aega niisama ringi vaadata ja oma huvipunktidega tegeleda. sõukruvi oli täitsa olemas näiteks, aga rooliratas oli vahepeal merekarpidest puhtaks nühitud. kompassi ei hakanud silma. ahtris on trümm üsna sodi täis, niiet sinna sisse küll ei mahu. pommiauku näha polnud. mootoriruumi pikkuse jagu on mõlemast pardast nii poole meetri kõrgune tükk välja kärsitatud ja need tükid vedelevad üks ühel, teine teisel pool vrakki rahulikult põhjas. mis kuradi torudest konstruktsioon see kohe rooliratta taga on, jäi ikkagi saladuseks, aga küll ma selle veel teada saan.

paarikümne minutiga sai mõõdetud ja vaadatud ja linti keritud ja siis veel ringi vahitud ja juba jõudis igav hakata, sest no nähtavus oli nii hea ja valgust nii palju, et igasugune eesti-vete kehva nähtavuse salapäras oli kadunud. üles vaadates läikis merepind vastu. läksime üles, asjad seljast ära ja paati, päikseprill ette ja toolile lösutama, puudusid vaid margariita ja jäme sigar.

aowd rahvas tegi oma vrakisukeldumist raa peale ja igal paaril oli lisaks ka üks dm hakatis kaasas.

kõige vingem asi oli aga laeva kapten, kes nägi ainult riietuse poolest välja nagu tavaline inimene, hääl ja jutt ja muu olid pärit justkui mingist mereröövlifilmist. viskas vana merekaru nalju ja spottis laeva väga huvitavalt, kõigepealt mingi poi ketijupi ankruga vrakist üle sõites vette ja siis järgmise või ülejärgmise ringiga saatis ankru järele. ja nii suure paadiga ma pole paremat spotti enne näinud, ankur oli nii kuradi vingelt pandud et paremat ei oska tahta – jooksis kergelt diagonaalis üle vraki, aga vrakki justkui ei puudutanudki, vaid oli põhjas miski võrgu sees kinni. igatahes alla minnes kohe vrakk näha ja ülestulekul ka lihtne köit leida.

sukeldujaid oli kah huvitav jälgida. ilmselt käis nende peas mõte sügavusest ja võrkudest ja ujuvusest jms, oleks sinna veel mahtunud ka mure oma paarilise pärast, siis poleks mul täna kirjutada millestki. aga eks iga asi tuleb omal ajal. täna said nad vist küll piisavalt kogemusi lisaks vrakisukeldumisele ka üldise sukeldumispaari koostöö vajaduse ja mõtte osas.

minu paarikesega sai juba alla minnes selgeks, et erilist tiimitööd täna ei tehta, sest üks läks ees alla ja eriti tagasi ei vaadanud. teine tuli aeglasemalt. alla jõudes leekis ka esimene mees kohe tuhinal minema, vahepeal siis ootas teisi ka vist järele. selle suure kihutamise peale tuli tal aga lesta küljest üks rihmapool kuidagi lahti, niiet see tolknes pikalt järel. teine paariline, kes ikka tiba kõrgemal järele üritas ujuda, nägi ja tõttas teatama, appi parandama. üks näitas siis valgust ja teine istus põhjas ja sebis lestaga ja mina vaatasin alguses seda lihtsalt pealt. siis võeti lest üldse jalast ära ja otsiti välist abi. ega kui kuival maal pole seda lesta rihma klõbinat sinna lesta külge kinnitanud, siis seda esimene kord teha 26 meetri peal võib olla paras katsumus. saime selle kinni ja jalga tagasi, teekond jätkus.

vahepeal üks mees näitas siis mulle, sest paariline oli kole kaugel, et tal õhku nüüd vaid sada. jäin mõtlema palju siis teisel võiks olla. õhumuret õnneks polnud ja selleks ajaks, kui ühel 50 bar piir ette tuli, hakkas õnneks teisel külm, suhtlemine käis miskipärast läbi minu ja üles me suundusime.

teel köie juurde ujus vastu veel üks huvitav paar, hoidsid üksteisest lausa kinni, esmapilgul ei pannud tähelegi, et tuldi õhujagamisega…

ja paadis midagi nagu oli ka kolmandal paaril hingel ja kui tagasi sõitsime, siis olid näod rahval sellised mõtlikud ja pilgud maas, aga ilmselt oli juba märjarahval lihtsalt külm ka.

asjad kaile vinnatud ja viimased paadist lahkumas, käristas merekaru järele, et järgmine kord villased särgid selga ja lähme aga jälle. vinge vennike.

õlg ja pool selga miskipärast ullult kanged kogu eilse päeva, selle nahka läks ka retk Vanja peale. aga päevake määrimist ja puhkamist lubas täna vähemalt proovima minna. mõtlesin, et kui omal jõul asju paati ei saa, siis ei lähe sukelduma kah. aga sain.

ja käisime ennelõunal korra raa peal. nähtavus oli seal kehv ehk tavaline, loodetud üldmuljet vrakist ei saanud. aga noh nii palju nägin ära, et tõesti on ta jämedatest palkidest ehitatud, tulevad sedasi alt kiilu juurest üles välja ja seal on olnud peal ristipidi ehk piki laeva lauad, mis on ilmselt plahvatusega välja pekstud ja vedelevad igal pool ümber vraki. muud nagu põlndki, tunne oli ok ja õlg pidas vastu. aga noa kaotasin ära ilmselt kama paati venitades. see nüüd mu esimene asi, mille ise ära kaotasin. siiski ma veel mõtlen, kas järgmise vestinoa ikka panen kummipaelaga kuskile kinni või mitte.

peale lõunasööki ja vajalikke asjatoimetusi mindi veel korra bungsbergi peale ka, tükk aega põdesin kas ikka minna, aga lõpuks otsustasin minna. ootasime rahva laekumist üle tunni ja selle jooksul kahtluseuss muudkui näris mind. ilmselt jäi ussile õlamääre kurku kinni ja ringi ei otsustand.

olin dilliga kahekesi paaris ja panimegi alla. dill hullu vingaaliga ees ja mina vaikselt järgi, ikka hingetõmme, neelatus, tötrs ülikonda või vesti ja pool meetrit allapoole jne. ega ma peale raal käiku mingit nähtavust siit ei oodanud küll, kuid nähtavus oli veel täitsa okei. dill tegi plaani, et vajume trümmiaugust sisse ja ujume läbi selle augu, mispärast laev üleüldse põhja läks, sest kui seda auku ei näe, siis pole justkui õige bungsbergil käikki. selle auk, mis bungsbergile saatuslikuks sai tahtis mindki rajalt maha võtta, kuidagi suutsin nii sealt läbi ujuda, et regu voolik jäi mingi serva taha kinni. aga ei hullu, sain selle kätte ja retk jätkus. august läbi, vaatasime natuke auku ja ujusime tekile tagasi. seal tahtis dill natuke veel trümmis liikuda, a ma eriti ei kippund ja kulgesime ahtri suunas edasi. ujusime mööda veel mitmetest trümmidest ja mootoriruumist, ja hülgest, mis võrkudes rippus nagu ilmatu pirakas herilasepesa või mingi muu kookon, ise üleni valge. aga mootoriruum paistis ülevalt sisse piiludes väga vinge, servad mitme korruse jagu redeleid, treppe ja selliseid pulkadest keevitatud rõdusid täis nägu filmides on tehastes. ja keskel all mingid jurakad, mis pidi siis äkki mootor olema. panime aga edasi, ahtris mingit kola, aga sellel väga ei peatunud, plaan oli minna sõukruvi kaema. minul päeva teine suht sügav sukeldumine ja dekovaba aega järel 1 minut. no sitta kah, vajusime uuesti alla. see sõukruvi oli suur nagu vannituba. ilmatu jurakas. ja dekoaeg tuli peale. ning õhku 90 kandis. suus oli selline maitse, nagu keegi puuriks hammast. väike ärevus ja süda tahtis tempot tegema hakata. hingasin mõttega ja hoidsin end rahuliku, küll jätkub õhku ka deko jaoks ja leiame ankru kenasti üles, loomulikult on ta veel alles ka. tagasi tekile ja vaikselt ujudes peatusi tegemata köie juurde tagasi. vastu tuli igasugu vendasid veel, kes mootoriruumi sisse ujusid. läksime üles. kompuuter käskis üles minna mitte rutem kui 5 minutiga. 15 meetri peal tiba passisime ja tiksusime sealt edasi 5 peale. üritasin meelega natuke silmi kissitada, et võimalike tõllaratastega endast mitte väga ähmis muljet jätta, sest köis oli väga imelik, tundus, et triivime. aga no mis sa ikka teed, ehk ka viimased mehed on kuskil köie küljes rippumas. juu olidki, sest paati me kõik jõudsime.

nii ja nüüd ma üritan meelde tuletada detaile, et tuvastada tänase joobe tugevust. vööris rippusid laes mingid moodustised, nagu koobastes. hülgest juba juttu oli ja mootoriruumist ka. suuri trümmilauke oli päris mitu, neise lambiga näidates paistis põhja välja. sõukruvi oli minuarust 4 labaga. meie ankuruköis oli üle kolmiktoru ja kohe selle taga niimoodi otse haruliselt kuskil peal, ükski ankru laba millegi taga otseselt kinni polnudki. dilli tähelepanu sain alati nii, et sabistasin oma lambi valgusvihuga üle ta maski. kolmesõrmelise kindaga ei saa numbreid näidata.

ega mulle vist rummus ka asjadest esimese korraga rohkem meelde ei jää, niiet olulist narkoosi siiski ehk polnud, mingi väikene kindlasti, aga ilmselt ei midagi murettekitavat. max sügavuseks sain nüüd 37 meetrit ja “sooja” 3 kraadi.

bungsbergist rahvas räägib alati sellisel saladuslikul ilmel stiilis, kes teab see teab, sest tihtilugu juhtub seal midagi ebaharilikku või siis muudab see vrakk ise kõik juhtumused natuke ebaharilikumaks oma sealolekuga.

niisiis ma ei teadnudki sest vrakist muud, kui et see üsna suur ja seal on palju igasugu vaatamist ja et ta asub seal üsna hobisukeldumise sügavuse piiril.

polnudki erilist plaani sinna minna, sest kuidagi minu ajakavadega ei klappinud teiste minekud. aga siis selgus, et mu ajakava oli kehvasti tehtud ja päevaga pole muud teha, kui oma koolitükke õppida. õppisingi, kuni saabus ihv, kes kamandas koju varustuse järele, sest on iseenesestmõistetav, et iga normaalne inimene jätab kõik muu pooleli, kui on võimalus bungsbergile sukelduma minna.

tunniga olin asjadega tagasi ja kruvisin värgid käbedalt kokku kai peal, otsisin ja laenasin kokku kuiva ülikonna ja muud puuduvad aksessuaarid ning üldiselt oligi kohe minek ka, ilmselt olin rahval nii pool tundi väljasõitu edasi ka lükanud, aga sellest juttu ei tehtud.

paat kihutas kui pöörane, tundsin, kuidas tuul läbi alusülikonna tuhiseb ja teadsin, et sellest ma veel paraja seljavalu saan. sõidu suunas vaadata ei saanud, sest õhuvool surus silmist vee välja. paremal pool silmapiiril oli lai tume pilv, selle all väike keeris.

üks vend istus ahtris pehmel toolil ja ütles äkki lambist kaptenile – õu, vaata et mööda ei kihuta. ja olimegi kohal, kust ta aru sai, ei tea.

rahvas oli üsna huvitavalt varustatud, oskasin see kord juba vaadata ümberringi toimuvat. üks oli tehnilise sukeldumise varustusega, puudu vaid dekoballoonid. üks sidus randmekompuutri ümber konsooli. üks oli liblikvesti kuid märja ülikonnaga ja tal oli veel õhku ka natuke vähem kui arvas. ja noh dilli varustus polnud vahepeal muutunud, ikka seesamune orants kostüüm. minul ka standartne konf, kui alusülikond välja arvata, bare oma tundub kuidagi õhem kui soprase jagu, seega väike kahtlus, kas tina sai õigesti. viimati sügaval käies oligi ikaldus, sest tina oli palju ja pidevalt tuli palju õhku sisse lasta, pärast jälle välja ka, tookord tekitas tiba sebimist ja stressi, aga seekord olin selleks ette valmistatud.

dill ja ahto ja mina olime pundis. ühesõnaga dill vaatas ahto järele ja mina olin lisaks, vähemalt nii ma tundsin ja see oli hea vaba ja muretu tunne, võrreldes viimaste dm-ina võõrastega paadist sukeldumisega. ehe fun-dive.

fun hakkas otsa saama umbes poole tee peal, sest ahto ei saand alla miskipärast. dill käis tal järel ja jätkasime laskumist. vahepeal dill näitab, nagu all oleks vrakk. mina ei näinud kottigi. läksime edasi, siis hakkasin piirjooni eristama. ja tõesti olime alles poolel teel. ankur polnud vraki peal kinni vaid selle kõrval, kuid ilus valge köis jooksis piisavalt lähedalt selle nähtavuse kohta, et võisime varsti köiest eemalduda ja laskuda otse vraki kohal.

ahto pani kõmmdi otse tekile ja dill läks tema juurde toimetama. midagi nad seal seletasid kuni mina ikka keset vrakki hõljusin ja seda seninägematut suursugust vaadet kaifisin. näen tervet suurt vrakki kogu laiuses, enda all pirakat trümmiaku nagu liftishahti, vraki kõrvalt diagonaalis üles jooksmas meie ankruköit, kaugemalt, kuhu silm enam vrakki ei seletanud, oli siiski näha teise paari aeglaselt, ma ütleks isegi majesteetlikult ülespoole sõudvaid õhumulle. all tekil toimetavad tegelased olid hästi nähtavad, aga siiski kaugemal, kui mina olin seni harjunud nii hästi kedagi vee all nägema.

dill ja ahto ikka midagi toimetasid seal, ilmselt ahto väga ei kontakteerunud, sest hoidis ikka veel vrakist kinni, dill näitas, et ahtol on peaga probleem, sellises sügavusest sai see tähendada vaid seda, et kahtlustas lämmastikunarkoosi. küsin kas üles, ütleb et oot. mul ka kiiret polnd sel hetkel veel ja väga ei muretsenud.

hingasin. õhk tundus paks ka kare. kriipis natuke suulage, umbes nagu talvel kõvast suusatamisest kõvasti lõõtsutades. vahepeal libises üle maski ka mulle ajal, kui ma sisse hingasin. huvitav kust need pärit võisid olla, kas on regu huulik jälle pragunenud või on midagi kapuutsi serva alla kogunenud. ei saanudki selget sotti sellest asjast. üldse oli kõige selle peale tunne kuidagi naljakas. otsest suurt hirmu polnud, väike ärevus, mis oli segatud võimsa nähtavuse ja vraki poolt tekitatud eufooriaga.

ahtost ei saanud asja ja hakkasime ülespoole minema. dill hoidis temast veel kinni ja ujusid mingi ilge kaarega, justkui tahaks siiski veel natuke midagi vaadata ja näha teel üles. küllap nii oli ka, aga ankruköie kaotasid hetkeks silmist selle käigus. mina mölutasin ju niisama ja mul polnudki teha muud, kui vaadata mis toimub ja kus on köis, niiet saime köie kätte ja hakkasime tõusma. ahto pani alguses paraja vudinaga ülespoole ja dill krabas tal persest kinni. 15 meetri peale jõudes olid kõigil justkui pead selged jälle. pidasime nõu, kas lähme dilliga veel alla, aga läksime ikkagi üles. 5 meetri ohutuspeatuses tavapärased lõbustused igasugu meestenaljade näol ja siis paati. ahto kirjeldas meile oma joovet ja eks teistel oli ka elamusi kas siis seoses ahto joobega või niisama vraki nägemisega.

tulid ka viimased mehed ja sõitsime minema. kuradi kõva värk ikkagi, mõtlesin ja muhelesin ja hakkasin aru saama nendest, kelle bungsbergijutte seni vaid kuulnud olin.

juba nii nädal tahagasi hakkasid päkad sügelema ja lugedes slk listis seal ikka aegajalt toimuvat mürglilõime tuli äkki hüppeisu peale. otsisin varju üles, see oli vahepeal väga heades kätes olnud, sest nägi välja täpselt samasugune, nagu enne. hüpperaamat ka igaks juhuks kaasa ja nurmsisse.

algatuseks natuke suuri silmi, et kesse kutt on ja kas tõesti hüppama, siis paar-kolm tundi ilma ootamist – nigu vanasti.

mingit erilist ärevust ega hirmu polnudki, lihtsalt üsna konservatiivne plaan – kukkuda niisama ja teha tiba kõrgemal lahti ning segamatult maanduda.

täitsa naljakas tunne oli välja hüpata, õigemini peale väljahüpet, sest hüpe ise tuli kuidagi lihasmälust ilma eriti mõtlemata. vaatasin siis lennukit seal ja suunurgad vajusid üles. vabalangemise tunne oli küll üsna meelest ära läinud. sukeldumisel on ka kaaluta oleks ja hõljumine ja keha tasakaal, aga pole tuult ja asjad toimivad tsimarukese teistmoodi. liigutasin siis natsa käsa ja jalgu ja kiikasin altimeetrit ja ahmisin seda kehale mõjuvat tuult endasse kogu raha eest.

vari läks ilusti lahti, mingit üllatust polnud, ehkki oli eelmise hüppaja pakitud. lendas ilusti, kedagi lähedal polnud, lennuväli otse all – mis sa hing veel oskad tahta. otsisin üles selle ühe, kes peale mind pidi välja tulema ja veel kõrgemal avama, tal tiba kiirem vari, aga selleks ajaks oli ta end juba üsna minu levelile keerutanud, sõitsin tiba poolpiduris ringi, sättisin end maandumiskujundi stardi poole tiksuma. tuult eriti polnud, sõida kus suunas tahad kiirus umbes sama, väga mugav.

viimase suht laia kaarega ja kõrge 90 kraadi pöörde tegin vabaotsaga ja finaalis lasin vabaotstes rippudes ja nendega juhtides end üsna pakkimisplatsi juurde maanduma. natuke sitasti läks, et tuli metsatuka ja raja serva pargitud lennuki vahele end rihtida, aga ruumi oli maa ja ilm ja ega muud varianti siis enam polnud ka. hirmus hea hoo sain ja täitsa mõnusa fleeri. seekord sain tibake joosta ka, sest hoog ei saanud päris samal hetkel otsa kui jalad maha ulatama hakkasid. kahjuks kukkus vari maha mitte pakkimismatile vaid selle lähedusse üles rivistatud järgmise tõusu rahva pähe. need hüppasid eest ja kummardasid alla et pihta ei saaks, aga ega nad kõik hästi ei pääsend.

räägitakse, et väriseva pildi jälgimine tekitab väsimuse ja peavalu, sest aju näeb pilditöötlusega väga palju vaeva…

seekord me siis sukeldusime lihtsalt niisama, kaasas reel ja kompassid ning üritasime erinevate objektide vahemaid ja suundasid mõõta. kirja saime vist 4 punkti. polnud just teab mis suur töö, aga küll väsitas alles ära kurask. pidevalt hõlju, pea silmas, kus teine mees on, toimeta reeliga ja jälgi suunda. peale esimest mõõtmist hakkas asi ka natuke segadust tekitama, sest asjad ei klappinud kuidagi.

tõenäoliselt lihtsalt kasutasime kompassi valesti. osadel sukeldumiskompassidel on ketta peal põhja suuna peal mitte 0 vaid 180, õhesõnaga kogu skaala on 180 kraadi nihkes, et näitu ei peaks lugema ketta pealt vaid kompassi külje peal olevast aknast. aga sellele me ei enne ei mõelnud. no ja siis ongi, üks ütleb näidu ühtemoodi ja teine saab aru teistmoodi, paneb need tahvlile kirja ja üritab visandada, aga visand ei klapi gps-iga valmis tehtud kaardi ega ka oma varasemate mälestustega sellest kandist.

lõpuks kui selle kompassi järgi visandatud kaardi peast välja viskasin ja hakkasin ringi vaatama, sain aru küll kus asjad on ja leidsime vajalikud kohad ka üles.

ülestulek reeli ja poiga peale sellist sukeldumist osutus raskeks, sest pea oli väsind ja ei teinud ilmselt asju piisava mõtte ja rahuga. poi sisse sai alguses õhku liiga palju, enne juba kui sa reeli külge kinnitatud ja reeli korralikult kätte võtta, kippus poi liialt tõstma. pärast õhku juurde pannes läks liiga kiiresti käest ära ka seetõttu ja kuna enne oli kõvasti reelitatud mõõtude võtmiseks, oli nöör ilmselt lohakalt seal pooli peal ja muidugi jooksis poi üleslaskmisel nöör maha ja üritus peeti. õnneks jäi rull rippuma vaid paar meetrit meist kõrgemal ja saime selle küljes oma ohutuspeatust harjutada. ka see ei taht hästi tulla, sest poi raibe ei hoidnud ju midagi ja vajusin korra “läbi põranda” ning pidime otsast alustama.

vaatan ikka seda padi rec deep dive videot, kus mehed kuiva ülikonna, kahe ballooni ja seljaplaadi/liblikvestiga seda kõike basseinis harjutavad. neil muidugi lisaks ilmselt tiba sitemad võimalused tasakaalu hoida (liblikas tõstab ainult ballooni ümbert, tavaline vest ka külgede pealt) ning lisaks igasugu lisakola nagu dekoballoonid jms. vaadates tundub ilgelt lihtne, aga ise proovides esiteks ei tule kottigi välja ja teiseks, kui sukeldumine niigi natuke keerulisem oli, siis see va mental overload muudab üldse kõik toimingud kuidagi kohmakamaks, ei suuda enam nii hästi keskenduda ühele konkreetsele asjale.

ikkagi ei saa mina oma, mis seal parata – madalakubatuurilise ajuvõimsusega liiga kiiresti end keerulisematesse olukordadesse sättida vaid pean tasapisi harjutama ja mitte ainult toiminguid vaid ka enesekontrolli ja keskendumist sellises pealtnäha lihtsas kuid kehale kurnavas olukorras. ja noh muidugi neid olukordi ära tundma ja hindama ka. praegu jääb igatahes mulje, et koormus ei kasva lisatoimingute suhtes mitte lineaarselt vaid ekspo… ekspn… taalselt.

ja teine värk on see, et kompass ja reel peaksid ikka head olema, kui neid reaalselt kasutada peaks tahtma. täna sain lõpuks omale suunto randmekompassi ka. numbrid on ilusad suured ja kannatab üsna kõva kalde all hoida enne kui ketas sees kinni kiilub. aga reeli asja peab veel mõtlema.

ja kolmas värk on see, et reeliga ujudes ei saa ikka nuga sääre külge kinnitada, sest seal ta raisk jääb kergesti reeli nööri külge kinni.

kunagi peaks sama asja proovima teha öösel.

basseinis ja soojas vees on kuivaga kuidagi imelik käia, nüüd sain lõpuks siis omale märja kalipso kah. kaheosaline bare artic fullsuit vist õige nimi, suurus LT ehk large tall – suurpikk.

varrukad ja sääred tegelikult on tiba lühikesed, aga saapale pikka säärega neopreensokk alla ja sääremure kaob. kompuuter hoiab vasaku käe varrukat nii, et kindaga ikka napilt vaheliti on ja noh parem käsivars vahel ikka on tsimarukese paljas ka. kuid on olemas pikema käisega kindaid, mis ka selle mure murraks.

nüüd olen sellega paar korda vees ka jõudnud käia. äntus 8 kraadises vees ära ei külmunud lühikese ajaga ja sellest tegelikult piisas teadmiseks, kuna ta on ikkagi ju sooja vee puhuks mõeldud. praegu paraku kuiva mul enam polegi ja täna käisin sellega pakri panga peal kah, viimati oli seal all 14 kraadi sooja ja see tundus kökimöki. täna oli aga meri üsna sile ja vesi oli taas soojuse järgi ära sorteeritud. üleval suviselt 20 kraadi kandis, kuskil 5 meetri peal läks jahedamaks ja siis seal 9 meetri peal keeras 4 kraadi ette lõpuks. ikkagi tunneb külma alguses vaid nägu. ükskord, kui nägu jahedamaga ära harjub, siis on ülejäänud keha ka harjunud ilma, et eriti tunneks. sulistasime seal ringi ja nautisime vaadet ja ära ei külmunud. niiet tegija värk.