justkui oli sihuke aeg, kui tundus ikka, et kuskil on kellelgi/kõigil ilgelt põnev, aga mina olen mujal, sest polnud seda, mida oli vaja seal olemiseks. aga nüüd on see olemas ja see pole raha. samuti pole pidanud heaolulatti madalamale laskma vaid tase on hoopis teisest dimensioonist, kui olin arvanud.
ega pikemat juttu ei tulegi, lihtsalt tundsin vajadust maha märkida, et elu on hea ja virisemiseks pole põhjust.
peame külliga tegema valmis sukeldumiskoha plaani “Tutti” nimelisest puksiirist. asub see vrakk üsna Heino ligidal, on umbes sama suur ja umbes samas seisus.
Tuttile tegin mina kunagi päris alguses ühe sukeldumise, millest mäletan peamiselt vraki pardast kinni hoidmist ja ujuvuse pärast pabistamist. ka täna hoidsin kõvasti pardast kinni, aga mitte Tuttil, vaid kummipaadil, mis kõvasti loksus ankrus olles. kalad said sooja roa nii enne, kui ka pärast sukeldumist. need mustika-tammekoore-jms merehaiguse tabletid igatahes ei aidanud piisavalt.
niisiis oli plaan mõõta ära vraki laius ja pikkus ning vähemalt nendest neljast kohast ka sügavus nii põhjas kui tekil. lisaks muidugi välja selgitada, mis suunas vrakk asetseb. ja kui jõuab, siis vaatamisväärsusi ja detaile üles märkida.
see loksutamine ajas aga meie plaanid kõik tiba segi, alustuseks hakkas paat ikkagi triivima just siis, kui olime kindlad, et ankur on paigas ja end sättima hakkasime. ivar käis all ja ütles et oleme eemal. gps ütles, et 254 meetrit eemal. ja meie tõnnoga olime just viimastena vette minemas, lohutasime veel end, et kohe saab vette ja see loksumine lõpeb, aga huiat! ja siis läkski olemine väga pahaks. mina üle ühe paadi ääre ja tõnno hingitses teisel pool ja ivar ning külli juhtisid laeva ja viskasid ankrut ja minujaoks tegelesid üldse kõigi maailma muredega, millest minul sel hetkel üsna savi võis olla. suutmatus ja abitus ja törts piinlik kah, aga seltskond oli positiivne ja saime uuesti ankrusse ja mina kohe esimesel võimalusel vette ja alla.
teisi oodates joonistasin suuredele tahvlile (no ikka suur nagu A4) vaikselt pilti ja suuremaid jubinaid, mida tekil näha võis. tahvel oli suur, aga minu pilt veel suurem, niiet vöör tuli joonistada eraldi. siis tulid teised kah alla. mõõtsin veel sügavused ka ära kui äkki küsib külli, palju mul õhku on ja näitab, et tal 50!? mul 120! möhh, oskasin ma selle peale mõelda ja olin umbes vastavat liigutust ka teinud. reeli ots küllile pihku ja ise teise pardasse laiust mõõtma. arvate, et sõlme tegemine sirgele nöörile vee all kuivade kinnastega on lihtne? kindlasti on, aga peab ilmselt harjutama. ja siis tegime veel teise mõõtmise kah, pikkuse kohta. mul oli väike mure ikka ka, et kas see õhk seal enne otsa ei saa, kui mina oma sõlmedega ühelepoole. ei saanud.
siis tegime sellise asja, mis jätab isegi minu esmaoksendamise tugevalt varju. nimelt vaatasime, et mõõtmise ajal ju kedagi ei näinud ja otsustasime, et oleme viimased. päästsime ankru lahti ja läksime üles, tegime ohutuspeatuse ja jõudsime pinnale. ivar oli mingi imeväega juba paati saanud ja teatas, et tõnno on veel vrakil. höhö. kola paati, ankur üles ja merehädalist otsima. aga ka temale avaldas suuremat muljet pigem loksutamine ja ega ta meid otsima kaua ei pidanud.
eks see grupiga käimise ja ankru ülestoomise teema on üks segane värk olnud alati, mitte, et see mingi vabandus peaks olema. lihtsalt nõuab ekstra tähelepanu ja kokku leppimist, kui paadist käia.
eile käidi heinol külas korraga kahe paadiga, üks viskas ankru ja teine seoti esimese paadi külge kinni. meri oli ilus ja rahvas asjalik, niiet sellest pole rääkida midagi.
raskustega majandamine on nüüd aina huvitavamaks muutunud. peab arvestama, kui seo on all. kui raa peal oli all 4 kraadi ja seda võis arvata, tuli kuiva alusülikonna alla toppida fliis, muide termokiil või kliin vms oli ca 14-15 meetri peal. heino umbes sellisel sügavusel asubki, niiet fliisist võis loobuda. järelikult on vaja kilo-pooleteise jagu vähem raskust. noh ja siis oli seekord veel balloon ka 12 liitrine, mis on ka mõned kilod kergem, kui mu tavapärane 15 liitrine, aga selle pisiasjaga ma seekord ei arvestanud suures tuhinas.
alla venitasin esimesed 5 meetrit end mööda ankruköit ja vrakini jõudes sain paar törtsu õhku ülikonda ka lasta, et päris kokku ei pigistaks. noh ja siis olin seal all, üsna neutraalne, hingamisega sain timmida parasjagu ja mõtlesin, mis saab, kui õhk hakkab otsa saama ja balloon veel kilo jagu kergemaks muutub. plaan oli siis võtta ankur ja tulla üles koos sellega. õnneks saigi teistel isu või õhk enne otsa ja meie tiiduga jäime kahekesi alla. hõljusin oma 100 bariga ankru juures ja aina muigasin. tiit tegi paar tiiru veel vrakile peale, kontrollis kas kõik on juba läind ja siis hakkas ülesminek. ankru viskasime liiva sisse ja köit mööda üles. 5-6 meetri peal natsa õhk paisus ja sain seda välja lasta ülikonnast, aga 5 meetri peatuses kippusid jalad ikka ülespoole tahtma. hoidsin siis varvastega köie madalamast otsast kinni ja olin seal köie küljes väga mugavalt nagu miski laiskloom oksa peal.
statistika mõttes:
karu oli rebane ja raa oli polaris. raa seepärast, et polarise nimeline laev oli eestis juba olemas, kui see laev siia osteti, siis tuli nimi ära muuta. aga miks karu rebane oli, seda ma ei tea.
tegemist on puust mitmemastilise kuunariga, millele eestis väike mootor ja vint külge kruviti ja nagu ikka, lasti see laev lõpuks põhja. millegi pärast oli tekkinud arvamus, et laevast on järel ainult kaared ja külgedelt on lauad maha kukkund ja see vrakk näeb välja nägu luukere.
paraku oli nähtavus üsna kehva, et mingit üldmuljet saada, aga samas piisavalt palju, et niisama vahtida. laeva tekil olid suured umbes 3 x 3 meetri suurused augud, kust pääses trümmi. ühest august sai siis sisse ja järgmisest välja ujuda, sest trümmid on seest üsna tühjad. vana puust laeva kohta vedeles siin ja seal üllatavalt palju mingeid elektrividinaid, juhtmeotsi ja väike isolaator.
kuidagi imelik tundus, et mina ei näinud seda teist paari, kes samal ajal all pidi olema, aga nojah. kui laevale all ühe ja tekil ka paar tiiru peale tehtud sai, siis oli paras aeg üles minna. üks mees võttis lihtsalt selle kümnekilose ankru ja ujus sellega eemale, et ta pärast kuskile ümber vraki vedeleva puumaterjali külge kinni ei jääks. seekord tehti 15 meetri peal 1 minutine peatus ja 5 meetri peal 3 minutine. seda 15 meetri peatuse asja polnud varem nagu teinudki, aga ega pole varem palju sügaval käinud ka, siin oli ca 20-25 meetrit.
all oli mööda sõitvate reisilaevade mürinat päris kõvasti kuulda, selline tunne, nagu vesi lausa vibreeriks kergelt. ja ülestulles kuulsin justkui raadio mängiks ja keegi räägiks ja laulaks plekkämbrisse. tegelikult polnud mingit raadiot, vaid ühe mehe ülenäomask. jube abitu tunne, tahaks nagu midagi vastu möliseda või jõurata, kuid ainus viis end väljendada on keskmine sõrm püsti ajada. selline dialoog muutuks üsna kiiresti kuidagi ühekülgseks ja tuli see laulujoru vaikides ära kannatada.
heino on üks ca 15 m pikk ja 5 m lai puksiirivrakk aegna saare lähedal merepõhjas, erilisi ohtusi seal pole, sügavus 15 meetrit, peetakse heaks kohaks esimeseks vrakisukeldumiseks ja dm nagadele sukeldujate järele vaatamiseks.
laine oli muidugi vastu ja sinnasõit kestis vist kolmveerand tundi, aga paat oli selline tagant lahtine ja pinkidega, asjad mahtusid ilusti ära ja omal oli ka mugav istuda seal. kola oli juba maa peal kokku pandud ja kalipsod seljas. vaja ainult kohale loksuda, tee peal väike briifing, kohal kama selga, vette ja pärast tagasi, selline lihtne plaan.
lainetega merel on ikka tiba midagi muud kui kuskil rummus või siledal merel. vette minnes pole ühtegi stabiilset asja, kust kinni hoida või tuge otsida. paat kõigub, ankruköis käib ka üles ja alla , ühesõnaga natuke erinev, aga mulle polnud see õnneks mingi uudis.
ankrusse jäädes selgus, et vist päris vraki kohal me ei ole, 120 jalga eemal olime pidama saanud. aga ankruköis oli piisavalt pikk, niiet tundus üsna tõenäoline, et ankur ise on põhjas üsna vraki lähedal. läksin alla asja uurima, enne kui rahvas peale lendab. oli võõras regu ja konsool ilma kompassita, käsikompassi kaasas eikellelgi. orientiir umbes selline, et köie suunast risti vasakule. kaasas üks ujuv nöör, ühes otsas väike karabiin ja teises viskipudel. karabiin vesti külge ja alla. ankur ilusti liivas kinni. krt oleks võinud hoopis reel kaasas olla, et oskaks tagasi tulla kui vaja. nojah. vedasin siis näpuga liiva sisse väikest jutti ja kütsin natuke vasakule. ma arvan et see vrakk üle 10 meetri kaugusel ankrust ei olnudki. poi vraki külge ja üles. väike suplus paadini ning rahvale jutustama kuda olukord on.
kaks paari tulid vette ja kadusid alla. kergematel sukeldujatel on lisaks lainele veel see ikaldus, et väiksed vestid on väiksema tõstejõuga ilmselt. paned tina natuke ülearu ja ei püsi enam pinnal. sebisime vöö kergemaks, aga ega seal laintes vöö tagasipanek ja kogu see juramine sukeldumishimu selleks korraks suuremaks ei aja. ankruköis ka loksus ja loopis, ega kui pole sinu päev, siis pole mõtet lõpmatuseni võidelda vetevanaga.
läksin teist korda alla vaatama, kuda ülejäänudel läheb. tegin ise kah vrakile tiiru peale, ikka päris laeva moodi ju, miski väike ruum laevatekil ja ahter selline kumer nagu puksiiridel ikka. tekil palju igasugu kola vedelemas, lisaks üks vonklev emakala. ühe paari leidsin üles, neil läks küll hästi, ujusid rahulikult üksteise kõrval ja vahtisid ringi. sain tiiru peale, aga teist paari ei kohanud. tegin kiirelt teise tiiru ka, nüüd ei kohanud ka enam esimest paari. kusiganes nad olid, minu kinnitatud nööri nad ülesminemiseks ilmselt ei vajanud, või siiski? mingi nipiga sain üles minna mööda oma nööri nii, et nööri läks mingi asja vahelt läbi, võtsin lahtise otsa ja hakkasin üles minema, ülemine ots liikis selle käigus siis allapoole. nagu lipu langetamine. 3 m kandis jõudsid otsad kohakuti. sõlmisin pudeli lahti ja liikusin ülespoole. pinnal selgus, et ülejäänud rahvas on kõik pinnal, seda oli igatahes väga tore teada.
owd kursuslastega koos meretundides ja teises basseinitunnis on juba käidud, nüüd siis esimene tund ka – see, kus nad esimest korda vett näevad 🙂
tehti igasugu harjutusi, näo vette panemine ja regust hingamine, maski puhastamised ja regu leidmised ja puhastamised kuni vee all maski ära võtmiseni üheks minutiks ning need harjutused, kus kraan kinni keerati, ja pidi paariliselt õhku võtma (nii kui paariliselt võetud õhule üle mindi, keerati oma kraan ka salaja lahti tagasi). muid harjutusi muidugi ette ja taha ka.
mina sain kaks uut kogemust:
kui pidid harjutama ilma maskita hingamist, siis üks tibi hingas väga rahulikult ja ma olin peaaegu kade, sest mina küll turtsusin ja plärtsusin suht kõvasti oma tunnis kunagi. nii, hingab ja sai minut täis, hakkas maski ette panema ning kuidagi ei saanud maski tühjaks. korra oli näha, et tõmbas natuke ningaga vett ja kohe tahtis putku pista, aga pigistasin tal nina kinni ja hoidsin all. hingas suu kaudu edasi, rahunes natsa ja askeldas edasi. mask tal oli natuke kehvasti istuv, puhastas küll õigesti, aga ilusti oli näha, kuidasi kusagilt külje pealt ikkagi mullirida üles jookseb ja natuke vett sisse nirises. igatahes sai hakkama.
teine õpetlik (või noh, maiteagi veel mis seal õpetlikku oli) lugu oli õhk-otsas-sest-kraan-kinni-anna-õhku harjutusega. seda peab üsna nobeldat tegema, sest nüüd ei saa enne harjutuse alustamist kopse korralikult õhku täis tõmmata. kui kiire on piisavalt kiire, selgub harjutades. korra juhtuski, et tekkis enne juba õhuvajadus ja väikseid mullikesi (ilmselt natuke liiga suured mullikesed ka) ajades oli viimanegi raas saanud otsa. paarimehe lisaotsast aga tuli kogemata vesi suhu (keelt ei hoidnud ees või võttis liiga ahnitsedes). edasi käis kiirelt, regu sülitati välja, mask visati eest naahui ja kimati üles. mina muidugist järgi, vaatasin et ta nina pinnale ulatuks ja vest õhku täis saaks. pinnal selgus, et tema ei mäletanud maski ära viskamisest midagi. vot selline lugu.
eelmisel aastal samal ajal tegin nõva laagris oma viimased owd meretunnid ja söötsin kõhud täis sadadel rannasipelgatel, jõudsin reedel kohale ja laupäeva lõuna ajal panin jeehat. seekord pidasin vastu kõik kolm päeva ja tegin igal päeval ühe sukeldumise kah.
reede öösel käisime dilliga kahekesi kõrgest lainest hoolimata merel ühte vrakki kaemas ca 30 meetri sügavusel. paadisõidust tekkis väike merehaigus, soigusin ja oigasin, aga pidasin vastu. all oli tõesti natuke teistmoodi, kui tavaliselt. vesi oli täiesti pime juba teisest meetrist ja näha võis vaid seda, kuhu lambiga näitasime. maskilambid olid väga abiks, nägi paarimeest ja instrumente. suurte lampidedega sihtisime juba ankruköie suunas ja allapoole, et kus on siis rusud ja meid varitsevad võrgud. esimesena hakkas paistma hoopis ankur, mis sätendas lambivalguses allpool nagu mingi kollane rist. polnud näha kas ja kus ta kinni on, sest näha oligi ainult ankrut ja muud mitte midagi. arvata võis, et ta kusagil kõrgema konstruktsiooni küljes kinni peab olema ja nii oligi – konstruktsiooniks suur kahuritoru, mille otsa ligidal ankur ühe labaga loksus. tegime all kahuritoru peal väikse peatuse, piilusime lampidega ringi, näha oli veel teistki kahurit ning mingeid muid laevakonstruktsioone, all tekki ja kalavõrkusid. kõik mida näha võis, oli ilus terve. isegi kahuritoru oli haljas selle koha pealt, kust ankur oli teokarbid ja muu nõgi maha koorinud. hoidsin käega ümber toru ja määrisin kalipso varruka ära, nagu tavott või krafiit või midagi, aga see selgus alles hiljem. ülesminekul esines veel see tore effekt, et üles suunas vaadates voolavad õhumullid üle maski ja paarimehe lambivalgus värvib need hõbedasteks kuulideks. läigivad niimoodi su sulme ees ja neist kaugemale nagu ei näegi. tuli pea kaldu keerata natuke. paadis jätkus merehaigus.
tagasi jõudes sai veel natuke nalja sellega, et paati ei õnnestunud randa tõmmata, saime üsna märjaks selle käigus (lollid võtsid kalipsod enne maha või lahti), lõpuks tuli ikkagi sadamasse jätta paat. luurasin magavasse laagrisse, panin vaikselt telgi üles, kobisin sisse ja jäin magama, kell oli 5, päike tõusis. südames suur rahulolu vrakil käigust, sest see oli kahtlemata kõiki neid vintsutusi väärt.
laupäeval üritasin saada neugrundi kraatrisse, aga ei saanud, sain hoopis merel loksuda suurema puust paadiga ja kõvasti merehaige olla. jällegi pidasin vastu, aga õhtuks teadis laagris kogu staff, et mina ei söönud eriti midagi ja laevas oli paha.
pühapäeval enne ära minekut käisime uuesti reedesel vrakil. meri oli väga rahulik, pilvi polnud, päike paistis, paadiga kiirelt kohale. seekord oli käijaid rohkem. ankur visati seekord üle laevanina, aga ta ei olnud seal kinni vaid lesis laisalt põhjas. nii ta siis jäetigi. tegime vrakile tiiru peale. vööris kaks kahurit ja mingid ruumid, keskosas küljed laiali vajunud ja laeva keskel seisis põhjas üks ilmatu jurakas tünn. ahter oli jälle tervem, sõukruvi ma vaatamas ei käinud, aga dill ütles, et see oli täitsa olemas ja ilus terve, tõi tunnistajaks näha merekilgi. sel hetkel hakkasin kuulma kõrvades mingit imelikku heli, justkui oleks pulss ilgelt kiire ja kuuled südame tuksumist vms, aga kuulsin seda natuke tugevamini ja ma ei hingeldanud. lisas natuke ärevust. laeva teine külg oli samaoodi kuidagi ära vajunud. põhjas vedeles jäme ankrukett. dill läks alla ankrut kokku sebima, osa rahvast oli juba seda mööda üles hakanud liikuma, mina ja veel üks tüüp vaatasime kahurit. selle juures olid veel mingid haljad metallist karbid küljes ja terved. teel üles kohtus kogu seltskond ohutuspeatuses, kes rippus köie otsas ja pikutas niisama, kes vahtis ringi, kes sebis oma ujuvusega, kes tiirutas ümber seltskonna. rahval sai 3 minutit täis ja kobis üles, meie dilliga jõudsime sinna kõige viimasena, kuna teha polnud seal midagi, siis harjutasime natuke viipekeelt. uskumatu, kui palju on sünonüüme keskmise sõrme käemärgile.
eile ei saanud osa rahvast hästi alla, täna ei seisnud aga osa rahvast hästi pinnal. vest õhku täis, aga regu ära võtta ei saa, sest hingamisteed on allpool veepiiri.
tegelikult oli ka ülejäänudel tina ülearu, aga neil püsisid ninad pinnal. lõpuks siis saigi üks 2,5 kg klots (uhh!) poi ankru külge seotud ja teisel vennal 1 ja 1,5 kg ära oma ülikonna taskutesse.
teine häda oli kõrvade tasakaalustamisega, sest ülekaalulistena kiputi laskuma nagu pommid hirmsa vilinaga alla ja siis alles hakati tasakaalustama. lõpuks aga saadi nende asjadega ka jonksu ja veriseks saime ainult ühe nina. mul oli omal ka esimestel avaveesukeldumistel nina päris mitmel korral verine, nii et ambulancet veel ei kutsunud. üsna õõvastav vaatepilt on see siiski, kui maski kogunenud vesi on mõnest ninaveretilgast üleni punane.
aga muus osas oli kõik kõik üsna kena. üks grupp löödi jälle kaheks, ühtedega tegeleti, teistega ujusin päris pika tsõõri. teine grupp oli nagu noored merekoerad, ujusid instruktori ees uljalt. seal grupis oli ka üks gentleman, kes vahepeal aitas instruktoril poi ankrut kalda poole tõsta (mingi 3-4 kg jagu tinaklotse). see tüüp muidugi lõpuks väsis ka natuke ära ja kippus maha jääma. võtsin töö üle ja ega kaua ei läinudki, kui tundsin ise, kuidas keha hakkab rohkem hapnikku nõudma, hingamine läheb sügavamaks ja kiiremaks, nagu tassiks treppi mööda midagi rasket.
hästi kift koht oli aga natuke enne viimase sukeldumise lõppu, kui niisama ringi ujumise osa oli. sattusime ühele sellisele umbes nii poole meetri kõrgusele pangaservale, mida on poolsaare teises küljes ohtrasti. niikui seda nägin, siis oli vaja end kohe pea alaspidi ajada, et saaks sinna serva alla piiluda. piilun ja omal ilgelt hea meel, siis vaatan, et kõrval terje piilub umbes samamoodi heedtaunis seda panka, aga ta pakri pankadega vana sõber.
silver oli see mees, kes kogu oma kama merepõhja maha jättis ja ainuke vabandus oli tal, et laevaga koos jäid!
mina jätsin täna oma pehme raskuse merepõhja maha, aga silvri raske elusaatuse kõrval on see tühiasi, nii et ega ma ka väga ei kurvasta, pealegi olin ise loll, pistsin ühte kohta, kus ta kinni ei seisnud.
ühesõnaga olin rahval kaasas esimestes meretundides. oo, see oli lahe. aga kummaski grupis ainult üks ei saanud alguses alla ja ainult ühel hakkas lõpuks külm. vesi all 9 kraadi ja neil märjad kalipsod. nähtavus vast 3 meetrit.
põhilise osa ajast justkui vaatasin, et need tüübid, kellega instruktor parasjagu ei tegele, ära ei kaoks. vahepeal ujusime kahe tüübiga umbes 10 lestalöögi pikkust ruutu ümber instruktori, kes teistega mingeid harjutusi harjutas. alul võttis kompassiga see ruudu ujumine tiba kõhedaks, sest see on üks ilge petuvärk, aga kui ka teisel ringil ühes nurgas ikka sama kivi nägin ja ringi lõpus ülejäänud kamp ka paistis, siis tundus, et väga hull pole. kompassiga ujumine on petuvärk siis, kui
pidevalt üle õla ringi vahid, sest sel ajal kipub suund kergesti puhe suunduma.
a miks ma üldse seda siin kirjutan – et kirja panna paar tähelepanekut esimese meretunni õpilaste juures. st ega esimeses meretunnis ei peagi kõike kohe veel oskama ja arvestama, sest openwater on niigi oluliselt midagi muud, kui bassein ja seal on alul meeled hajevil ja keskendutakse harjutustele, aga noh et pärast viimase meretunniga võrrelda saaks:
ei saa muidugi öelda, et kõik ja alati nii oleks teinud, aga jäi silma mõlemal korral.
kahe grupi vahepeal sadas väikest vihmakest. aga palav polnud ja jätsin kuiva selga ja kindad otsa. ning oli ühtviisi mõnus nii vihmas kui vees.
igatahes võttis see varane ärkamine ja kaks tundi ennast ka üsna rihmaks ja nüüd lähen ära magama ka, hõkk.
kuidagi imelik on minna autoga teenindusse. kohe ei oska. nii vahetasin ka seekord ise ära õlifiltri, õli ja geneka rihma ning otsustasin ka piduriklotsid ja kettad ise ringi visata.
esipidurid on ka sellel golfil (94 a golf-3 gt, 66 kw) millegipärast kaheosalised ja jahutusega, ehkki minu arust on see siiski üsna tagasihoidliku võimsusega auto, aga no kui peab, siis peab.
taga on sel autol aga nii, et piduriketas ja ratta rumm on üks ja sama tükk. nii et ketast vahetades on mõistlik vahetada ka rattalaagreid, sest vanadest rummudest laagri tervelt kättesaamine on üsna õnne asi.
laagrite vahetus ja asjade lahtikatkumine läks üsna libedalt. varem kippusid ikka võtmed puudu olema või katki minema, aga nüüd on vähe kobedam komplekt ja sellega sai üsna mõnusalt kõik poldid lahti, mis vaja. ühe pisikese nari (selline pöör, mis lukustub ühtepidi keerates ja teistpidi annab kõrisedes liikuma) muidugi lõhkusin ära, jõudu on ikka veel rohkem kui mõistust.
kõige suurem müsteerium oli, mismoodi tagumised pidurikolvid, mis klotside ja ketaste kuludes aina rohkem oma pesast välja liiguvad, tagasi urgu meelitada. seni olin näinud vaid niisuguseid, mis tuleb lihtsalt sisse tagasi lükata, aga sel siin on kuidagi see käsipidurivärk kah sisse integreeritud ja nii lihtsalt sisse suruda ei õnnestunud. istusin lõpuks üsna kurva näoga seal auto kõrval ja ega ei jäänudki muud üle, kui pidin telefoni kätte võtma ja teadjamatelt nõu küsima. öeldi, et kui vajutades ei lähe, siis tuleb keerata. keerates tõepoolest midagi juhtus. kuidagi sain ühe poole kokku kah.
teise poolega läks kõik ilgelt ludinal kuni sama kohani välja. ja siin enam kolvi keeramine ei aidanud. kogu vahepealse frustratsioonipuhangu jätan vahele, sest lõpuks sain asja kokku kahte nõuannet kombineerides – vajutasin peale ja samal ajal keerasin.
esimesed kettad vahetasin ka ära, see oli oluliselt lihtsam ja mõned head nõuanded tegid seda kõike veel natuke lihtsamaks.
niisiis, loodame, et homme ma ei kirjuta lugu sellest, kuidas teel paldiskisse või sealt tagasi tuli ratas alt ära või jooksis laager kokku või maitea, kadusid äkki pidurid… isetegemise rõõmud.
