ull blog

paldiski basseinis taaskord. seltsiks tädipoeg, keda litsentsist veel vaid meretunnid lahutavad.

varustus oli seekord ultra-light – 6 liitrine 300 bar balloon, vest, regu, mask ja lestad. asjad olid kodus kokku kruvitud, niiet kohale läksime lihtsalt akvalang näpus nagu mingid suvitajad.

vees erilist vahet ei tundnud, pigem ikkagi sellest palja naha peal vesti kandmisest, sest see pole ikka päris õige tunne. lahtise kannaga lestad palja jala otsas on kah nagu on. vee läbipaistvuse ja põhja koostise poolest polnud avaveekoguga erilist vahet enam, tiba soojem ainult.

läksime rahulikult alla, teisel esimene kord ikkagi sellises üüratus sügavuses (3,2 m). all vahtisime niisama ringi ja timmisime ujuvust ja vahtisime jälle ringi. kohalikud suplejad ei pannud meid ka enam tähele, kargasid seal jalad ees mauhh ja mauhh vette, nagu poleks nende asigi. no muidugi alfa lippu meil ka püsti põlnd, niiet oma viga. mõni sisse kargav tibi paistis päris kobe, seega ei kurda.

ujuvusega sel paarilisel ei paistnud mingit probleemi olema ja see muidugi ärritas jõhkralt. lõpuks ei suutnudki vastu panna ja kahmasin ootamatult regu ära talt. ei teind nagu väljagi. järgmiseks tuli võtta mask. no siis läks parajaks kähmluseks kätte, mul kisti kah mask eest ära ja alul ei saandki aru kuhu see kadus. olukord rahunes. andsin võõra maski tagasi ning leidsin ka enda oma, see oli lihtsalt pea peale asetatud mulle. avastasin täna, et maski saab lihtsalt õiget pidi ette vastu nägu panna ja tühjaks puhuda, rihma võib esialgu rahulikult hõljuma jätta. paarimees sebis muidugi kauem, jumal tänatud, ja selle käigus kippus ujuvus käest ära minema. rippusin siis tal vesti küljes ja tirisin allapoole, et välja ei lendaks. aga sai ette oma maski seal kaaluta olekus ja polnd häda kottigi.

ei saa jätta mainimata, et ka äratulek oli kerge kamaga hoopis teine tera. tavaliselt tassiks kaasas nagu tervet maakera, nüüd aga vaid väikest kuud.

kell tiksub, maakera pöörleb ja jää sulab… kunagi ära.

läksime seekord kolmekesi üsna huvitava plaaniga vaadata kolme asja. auk uuesti läbi saetud eelmisel õhtul, aga isegi kui ma sellest tööst pääsesin, siis täna suure kelguga kolmekesi kolme mehe varustust vedada mööda järvejääd, see võttis väga võhmale. istusin pärast kelgu otsa peal ja kuulasin kuidas süda taob. aga teised seda ei kuulnud ja varsti anti kätte labidas, et lumesse radu kühveldada. ühesõnaga häälestus oli töine.

kõigepealt vaatasime üle nö töötoa. ja nagu kokku lepitud, ca kolm minutit peale kohale jõudmist ja majaka kinnitamist saimegi kõik taas kokku ja läksime tagasi, et asuda teele järgmise vaatamisväärsuse juurde. lihtsalt puhas rõõm sujuvusest.

viimane koht oli kõige kaugem. sinna minekule hakates paistis päike läbi jaaaugu mingi nurga all ja kui kolmas mees seal hetkeks peatus, paistis nagu mingi ingel pühapildil. hästi kift vaatepilt mälugaleriisse. tagasiteel olin viimane tulija ja vaatan, et teised kaks lähevad ees selili. ca 5m sügavusel oli jää peal valge teeriba hästi näha, eks vaatasid seda. ja ehkki mul oli niisamagi selge kus suunas peab udjama, liitusin ka ise sügava muige ja rahuldustunde saatel selle allvee träkkdivega ning träkkisin teiste järel auguni välja.

peale sukeldumist tulevad grilli ääres alati head mõtted:

• tuleb hankida minibuss, kus on varustuse hoidmise ja hooldamise tingimused.
• kalamehed istuvad päev otsa lumisel järvejääl, sest see on kergem põli kui kodus mitukümmend aastat kuuldud “plaate kuulata”.
• inimene, kes küsib järve ääres kuivas ülikonnas askeldavalt mehelt, kas kala oli?, ei ole ilmselt ei kalur ega sukelduja, aga mida ta siis talvel järve ääres teeb?
• ja kui mõnda lihatükki grillil erilise hoolega moorid, siis saavad tähelepanelikumad kaaslased aru, et tahad selle pärast ise nahka pista.

täna sai vabariigi auks tehtud äntus kaks jääsukeldumist.

ühega lõpetasin ametlikult padi ice diveri kursuse. pidin sõber peebuga köie otsas jää all aega veetma. köie otsas oli üsna konservatiivse loomuga mees, kes hoidis nööri ilusti pingul. seega kui all paigale jäime, siis jälle natuke augu poole tagasi saime tiritud. aga vahelduseks on tore tunda, et keegi seal otsas ikka on olemas!

teise sukeldumise tegime sama soojaga. õigemini väike paus pinnal lebotades ja siis uue kambaga alla tagasi. pidime demonstreerima nö peak performance buoyancyt ehk üsna veatut ujuvust ehk tegelikult lihtsalt hõljumist. iseenesest ju lihtne, eriti kui see on eesmärk omaette. kokku vist ca 25 minutit seal madalas vees, kus rõhk ja ujuvus eriti järsult muutuvad, pidasime üsna hästi vastu. vahepeal kippusid küll jalad kas alla vajuma või üles tõusma, aga siis natuke niheled, surud jalad natuke alla või ülespoole et neisse siis õhku juurde või vähemaks lasta. siin andis tunda ka uus raskusvöö, mis ei ole nii libe ja püsib end liigutades paremini paigas.

teise sukeldumisega peaks olema nüüd kõik aowd (advanced openwater diver) nõuded täidetud. langevarjunduses umbes nagu b-kat.

äntu sinijärve äärde on rmk ehitanud toreda piknikupaiga, mis töötab isegi talvel. sealhulgas lõkkeplats grillimisalusega ja puud. meie rahval olid muidugi omad puud ka kaasas. väga mitut sorti vorstikesi ja grill-liha, väike rüübe punast veini ja lõpuks peale vastlakukkel. uah.

senised jääsukeldumised piirdusid minu jaoks jääga vaid läbi jääaugu sissemineku ja väljatulekuga, pärast natuke tagurpidi jää all ka. aga mingit klaustrofoobilist effekti need ei sisaldanud.

nüüd oli siis lisaks ka pime ja ilm õues natuke kurjem (-5 ja tuul 5-10 m/s). koht polnud mitte otse augu all vaid paarkümmend meetrit eemal. õiget teed juhatas jää peale kühveldatud raja kohalt näidatud lambivalgus. plaan oli õnneks suht tagasihoidlik – lihtsalt minna korraks kohale ja siis ära tulla.

kohati kippus peale tunne, et siiski natuke liiga palju uusi või valesid asju on korraga – uus mask, mis läks alul uduseks, siis jäässe ja lõpuks lasi vee sisse; puuduv vesti voolik ja mittetöötav inflaatori õhu väljalaskenupp ning asjaolu, et köis oli lihtsalt teist otsapidi auto küljes ja keegi teda kastist käsitsi järgi ei andnud ja signaale ei kuulanud.

kui lõpuks vana maski ette sain, saime ka alla. pilt natukene oli udune, aga see eriti ei seganud. läksime kohale otse jää alt, sest sügavamal poleks näinud läbi jää näidatavat juhatusvalgust. paarkümmend meetrit sedasi minekut ja siis alla. väga põhjalik eeltöö – suvine kaardistamine, pinnal koha välja otsimine ja juhatamine olid tehtud hästi, sest sattusime täpselt selle vidina kohale, mida otsisime. rõõm seegi. laskusin tiba liiga negatiivselt ja alla jõudes pidin haarama kuskilt kinni. kerge tolmupilveke. timmisin ujuvust. vaatan paarimeest, kellel pöial püsti!? huhh…

kui üles minnakse kellegi teise algatusel, siis tekib alati küsimus, kas ikka kõik on korras või miks üles lähme. eks oma kujutluses pidasin “otsime üles ja tuleme ära” all silmas, et teeme ikka ringi ja vaatame üle. ühesõnaga küsimused-küsimused. ja ei olnudki kaugel mõte, et äkki on mingi probleem. ja kui nüüd on probleem ja kui köiega on ka probleem, siis on jama majas. eks tuli mõelda nagu ikka, et lennukid siiski iga päev ka alla ei kuku, kuigi võiksid, ja tuleb lähtuda mitte tunnetest vaid faktidest. paariline ei rabelenud ega sööstnud kiiresti üles vaid tõusis rahulikult. õhku meil oli ja lambid töötasid.

pimedas pinnaletõus on üks huvitav asi – päeval läheb vesi aina heledamaks ja valgemaks. öösel ei saa aru kottigi. pigem tunned pea ja kõrvadega kuidas rõhk väheneb. kompuutrit vaadata ei saanud kah, sest pealamp jäi teise maski külge. aga saime ilusti üles ja isegi köis oli mu küles alles. jooksis jää all loogeldes kaugusesse. ujusin köit mööda. vahepeal tsekkasin paarilist, oli alles.

ühel momendil köis enam ei loogelnud ja ots suundus üles. seepidi olema auk. ja oligi. saime välja ja olime õnnelikud…

koju sõites ei pannud isegi raadiot mängima ja kohale jõudes polnud erilist jututuju. peas oli mõtteid ja rääkimist piisavalt.

seekord läksime alla teise satsiga ning pidime lumele kodarad rookima. tegi naha märjaks. lõpuks tuli rakett (ivari koer) ka appi, hoidis labida varrest hammastega ja siblis kaasa.

sukeldumisel oli meil kaameramees ka kaasas. vahepeal sain kaamerameest filmida. siis hakkas äkki nina alt sügelema. mõtlen ja mõtlen et kuidas saab nina alt sügeleda, kui ma olen vees?! või olen peast natuke segi läinud ja kogen väikseid hallukad juba. kuid ei, lihtsalt köis oli mul tiiru või paar ümber kaela ja jooksis kuidagi naljakalt maski ja regu vahelt sedasi kergelt. nagu keegi silitaks magajal heinakõrrega nina.

üles tulime mitte augu juurest vaid tiba eemalt. et saaks näha mis värk otse jää all on, sest nelja meetri sügavusel enam erilist vahet pole, kas on peal jää või mitte. no vahetult jääpinna all oli vahva. keerasin pea alaspidi ja lasin ülikonda õhku. jalad muutisd magnetiks ja kinnitusid lakke. käisin nagu kärbes. väga võimas. aga siis pidime välja tulema, sest aeg sai otsa.

on täiesti selge, et väga oluline osa sukeldumisest on sukeldumisjärgne piknik või niisama kellegi pool borši söömine ja kohvi joomine. selline väga mõnus tunne tuleb peale. hiljemalt siis saab alati selgeks, et elu on ilus ja olla tore.

• dillingeri tehtud video sellest sukeldumisest
• priidiku pildid

jääsukeldumine on umbes sama nagu talvehüpe. tegelikult tavaline sukeldumine, lihtsalt peab arvestama mõne lisapiiranguga. esiteks ei pääse igalt poolt pinnale ja teiseks kipub varustus, eriti regud, pinnal ära jäätuma.

kuna tegu on padi ice diveri kursusega, siis tegime kõik, nagu peab. ümber jääaugu labidaga lumesse vankriratas – ring ja kodarad, et alt hästi näha oleks, kus suunas väljapääs on. paarilisega ühe köie otsas karabiiniga kinni väikse lõtku otsas ja köie teine ots muidugi pinnal kellegi käes. signaliseerimine sikutamisega.

meil õnneks selle köiega suuremaid probleeme polnud – ei keerutanud üksteist sisse ega haakinud ennast kusagile taha. ekskavaatorile saime rahulikult tiiru peale teha ja natuke seda vahtida ka. aga siiski, uus paariline, köievärk ja lekkiv kinnas natuke hajutasid tähelepanu.

kõige rohkem kartsin, et vette minnes on näol rajult külm, niiet kohe jube, aga 2kraadine vesi ei erine äntu 4kraadisest kuigivõrd. kuiva ülikonna ja alusriide all oli muidugi villane kampsun kah. kompenseerimiseks 1,5 kg lisaraskust oli selgelt vähe. allasaamise esimesed 3 meetrit olid ikka üsna vaevalised. ja muidugi ülestuleku 3 viimast samuti.

kopa juures oli üks ahvenapoiss ka. tema tundus ka jääkaru, või siis tiba soe peast, sest lasi omale jube lähedale.

lõpuks tuli müüki sihuke telefon, mille eest ei küsitud hingehinda ja uute võimaluste seas leidub palju sellist, mida ma tegelikult juba ammu oodanud olen ühelt töötelefonilt.

qtek 8100 maksis ostu hetkel on offis 3998 krooni ja peal jookseb sel mobile windows ning sisseehitatud 32mb mälule lisaks oli kaasas 256mb miniSD mälukaart. muidugi on küljes ka hädapärane vga digifotokas.

esimene väärt omadus on see, et tal on 2 suht standardset pistikupesa. üks on 2mm stereo ots, kuhu käib handsfree või mikrofoniga kõrvaklapid. ja teine on tavaline mini-usb. laadija ots on ka mini usb, aga seda pole ma veel pakist välja võtnudki – kui ühendada telefon arvutiga tavalise usb kaabli kaudu, siis laeb akut ka sealtkaudu – väga praktiline.

teine hea asi on ühilduvus microsoft outloogiga. ver 2002 oli kaasas kah. lisaks active sync pisike programmike, mis kohe, kui telefoni arvutiga ühendad, süngib ära telefoni sisu outloogiga. ja vastupidi. laadisin kõik oma kontaktid telefonist outlooki ja korrastasin seal normaalse suurusega monitori ja klaviatuuri kasutades, nagu inimesele kohane. ahjaa, lisaks kontaktidele süngib outloogist muud värki ka, kalendrit näiteks. ja meilisid. aga outloogi meilindust ma ei kasuta.

tirisin mõned programmid kah peale. opera prooviversiooni ning miski java põhise ssh kliendi. asja ajavad ära.

kehv on muidugist see, et klahvid on imepisikesed ja üksteisele kole lähdel ning nendelt teksti sisestamine on paras pein. teiseks ei näe ma seda mms sõnumit, mille sõber sony-ericssoni telefonist saatis.

ja kas ma juba mainisin, et mp3 mängija on sees? okok, see on nüüd vist igal pesumasinal ka.

saaks kuidagi ka gps funktsioone kasutada (koos bluetooth gps adapteriga), siis oleks elu ilus.

viimase aasta või poole jooksul olen sagedamini sattunud selveri jms poodide lihaleti äärde, et enda meelispala – sea minutipihvi nõuda.

eelmisel nädalal järve selveris oodates jäin mõtlema, kui tore oleks seal näiteks savisaart kohata. selline suur ja tugev mees, kindlasti vitsutab temagi hea meelega noid häid tooteid. aga pole teda kunagi poes näinud. kust tema, ja kui mõtlema jääda, siis kõik teisedki ministrid ja tähtsad inimesed asju ostavad… või kes neile ostab jne, ühesõnaga boldide ja notsobjuudifulide teemaks läks kätte ning pinge langes.

aga täna kohtasin kella kümne ajal õhtul poes muude, minuarust juba teisele ringile viina järele tulnud noorte meeste seas meie välisministrit. oli temast muidu selline totu mulje jäänud. ei lastud venemaale jne, aga poes oli poiss nagu ponks, käis sirge seljaga kergel sammul. ei laianud ega hiilinud mööda nurgataguseid, toimetas nagu oleks lukksepp või itimees. votsiis, milline pettumus.

eile paigaldatud toru ühele jupile olin kusjuures mõlemasse otsa liiga vähe keermeteipi mässinud. väiksed tilgad tikkusid läbi. keerasin aga peale, kuid otsa pigistatud ühendus ei arvanud sellest hästi ning esmapilgul lõpetatud töö tervitas hommikul rõõmsa tilkumisega. uued otsad ja torujupp, mehiselt keermeteipi ja radikas kütab taas. iseasi, kellel varakevadel seda radikat enam vaja läheb.

ehk siis kui oled tark ja osav, siis sellest veel ei piisa. ilus peab ka olema?

noh, mina olen muidugi suur ja osav jne, aga see pole mingi uudis, millest kirjutada.

hoopis on lausa üllatav, kui vingeid lahendusi on tänapäeval torutööde tegemiseks välja mõeldud. keskkütteradika ühendamine seinast välja turritavate kraanide külge käib nüüd sedasi, et ostad poest otsikud ja natuke toru ning laenad tööriistad. mõõdad, lõikad ja pistad paika, pigistad otsad kokku ja lased vee sisse. ei mingeid rauasaage, torutange, takku ja tahmase näoga torumehi toas kirsades ringi tapserdamas. vägev.

• henco