aastavahetus kõlab sel aastal nagu wordis page break. seekord see kontseptsioon, et miski ühtlane ajavoog katkeb ja algab uus, mulle ei meeldi. mulle meeldib see mis on kuidagi märkamatult pihta hakanud ja kestnud. selline ühelt poolt hea ja rahulik, teiselt jälle huvitav, põnev ja väljakutsuv mõnus ajarull.
viimati olin seal paldiski basseinis ühes oma owd kursuse tunnis. pidin vist vesti seljast ära võtma ja tagasi panema ja see tundus hull stunt! seekord oli kama juba põhjas kui basseini serva pealt vette hüppasime, all regu ja maski ette panime, vesti selga ajasime, lestad otsa, korra ujuvus neutraalseks ja siis jälle seljast ära ja üles tagasi.
tõtt-öelda olin ma enne sukelduma hakkamist arvamusel, et igasugused maskid ja prillid on mingi narrus. sellest, et nendega vee all paremini näeb, polnud erilist aimu. polnud muidugi ka sellele mõlenud. ujunud olin ikka silmad lahti ja eks midagi hägusalt vees ikka ju näha oli.
nüüd, mõnda aega maski ja fokusseeritud nägemisega vee all olemise järel tundub aga palja silmaga vee all millegi nägemine täielik müstika. mina ei tea mismoodi teised said kõigepealt maski ette ja siis regu otsima hakkasid, mina vist leidsin hingamisotsa üles ainult tänu natuke eristuvale kollasele voolikule. esialgu sai regugi valetpidi suhu pistetud ja siis ei saanud sealt kuidagi vett välja. hull luristamine. maski puhastamine selle lurina saatel oli sama ebamugav. lisaks kippus vett ikkagi ninna kah ja oeh, ühesõnaga paras pein harjutus. hea et sel hetkel kui mina proovisin, kaamerat vees polnud. sealt oleks tulnud väga piinlikud kaadrid.
õnneks sellega kõik ebameeldivused ka lõppesid. sain lihtsalt teada, et need on nõrgad kohad ja tuleks natuke harjutada (ilma maskita hingamine jms).
nojah. tasakaalustamise teema sedasi on ka pull. sukeldud mask ees alla. leiad mõne regu. hingad mõnda aega ja siis lähed üles. õhk kopsus ja suus tõesti paisub ja mulle jätkub kauemaks. kõrvad muidugi teevad, mis nad tegema peavad. krõbisevad ja sulisevad.
vee all plastpudelist joomise juures on kõige raskem ärajoodud vee asemele basseinivee sattumise vältimine. kolmekesi me sellele pudelilel päkad silma panime. lõpuks oli aga ikkagi pudel poolenisti täis.
seekord müdistasime ujumisriiete väel, pärastpoole panin mõned kilod vöö peale ka, et paremini põhjas püsida. kunagi peaks ikkagi proovima ka kalipso ja raskustega seda värki, sest kalipsos sarnaneb see kõik päriselusituatsioonidega natuke rohkem. ja liikumine on raskendatud jne. tegelt on huvitavaid harjutusi, mida seal katsetada saab, tõesti rohkem, kui esmapilgul võib tunduda. all varustuse vahetamine. ja seda näiteks ühest regust hingates. hullumeelsusel ei ole piire!
taaskord juba tuttaval koljunukil. ühel vaja lihtsalt uut kaamerakarpi katsetada ja teisel niisama sukelduda.
plaan oli sihuke, et mina üle 30 m ei lähe. kes tahab, see läheb reeli otsas ja mina passin ja kerin reeli. ja noh et väga kauaks alla ei jää ja et hiljemalt 80 bari pealt hakkame üles tulema.
ilm oli õnneks tuuletu, luuletama ei hakanud, asjad kokku ja vette. kivid raisad olid üsna libedad, ikka täitsa libedad. vees seistes kenasti tunda, kuidas vesi jalgu jahutab. nägu vette pannes lõi kah külm põmmdi. aga noh, ei midagi erilist, nagu äntus.
ujusime siis kuskile 10 meetrist allapoole. paarimees näitab, et noh kallak!, mina lugesin aga, et kallak? näitan okei ja uhame edasi. ühtäkki saan aru, et oleme juba järsema kallaku peal ja jään mõtlema, et mismoodi siin pidama saab ja kuidas see reeli ühendamine välja näeb? nõuan peatust, et saaks reeli ära ühendada ja paari meetrise lõtku otsas alla minna. ja ega ma kellelegi muidugi seda plaani lahti ei seletanud, paarimees sai aru et mulle sügavusest aitab. aga see selgus hiljem.
oh häda! sedasi jalad ülespidi või mis iganes pidi olles ja põhja puutudes vajub selga liivapilv. ja seal oli juba piisavalt pime ka, igatahes ilma lambita ei näinud midagi teha. no ja siis hoiad seal lampi, jälgid et alla ei kukuks ja üles ei kerkiks, otsid paarimeest ja sebid reeliga. alguse kerisin kohe uljalt paar tiiru ilma nööri otsast tõmbamata, selle tulemusel kukkusid need paar keerdu nööri lihtsalt pooli pealt vända peale ja siis nöörist tõmmates läksid sõlme. vinge.
vaikselt tekkis tahtmine sukeldumine pooleli jätta ja teha midagi, mis paremini välja tuleb. sebisin siiski reeli korda ja andsin paarimehele. too kinnitas üle, et ma jään siia ja ta läheb käib allpool ära. heaküll siis. sügavus 20 m. edasi vedelesin seal oma peale pressivas liivapilves, vaatasin kuidas reeli vänt pöörleb ja nöör jookseb. vahepeal tuli mõte, et on ikka pime küll ja hirmus ja… sain aru, et mõtlemine ei ole hea, vaatan parem kuidas reel pöörleb ja nöör jookseb ega mõtle midagi.
ühel hetkel lakkas vänt pöörlemast. proovisin natuke tagasi kerida. tuli. edasi lihtsalt kerisin. kerisin ja kerisin ja nihkusin ikka tasapisi liivapilve eest ära, kuni kuskilt mustast sügavikust hakkas paistma õrn valgus. paarimees ilmus oma kaamerakarbiga välja. vaatasime siis seda, väike tilk oli ikka sisse pressinud.
üles tulime aeglasemas tempos. ja nigu ikka, lapiti tulles ikka jalgades vist rohkem õhku ja lihtsalt vasakut külge ülespoole keerates ventiilist mingit õhku ei tule. ei tulnud ca 10 meetri jooksul. siis tiba tuli, aga ikkagi kuidagi ebamugav. õnneks on põhjas kiva küll, üks jälle pihku. 5 m peal ohutuspeatuses mõtlesin suures pool-ebaõnnestunud sukeldumise ahastuses välja päästva plaani… ja joonistasin tahvlile maja. hea jobu.
paarimees testis oma uut videokaameraboksi ja mina vahtisin niisama ringi. tempo oli päris kõva ja nähtavus päris kehv. see-eest õnnestus korra kellegi lestaga vastu pead ja üle näo saada niiet regu lõbusalt freeflow’tades jeehat lendas. õnneks see apeksi hingamisots puhub üsna tagasihoidlikult ja väänlevat, pahisevat tuletõrjevoolikut ei tekkinud. koputasin sõrmega otsale, keerasin otsa tagurpidi ja pistsin suhu tagasi. omal ilge muig peal.
teine tore moment on meeles ühe huvitava objekti juures, mida filmida taheti. passisin natuke eemal, et mitte muda üles keerutada. vahin seda vidinat ja märkan, et selja tagant vajub vaikselt-vaikselt ikkagi peale kõrge tolmupilv. hirmus kahju küll, aga teha ei saanud midagi. vaatad niimoodi rahulikult kuidas pilv objekti ühe huvitava külje sisse mässib.
nähtavus läheb jah aina kehvemaks. mina ei tea kuhu ta läheb, aga ära ta läheb. võibolla on valgust vähem kui suvel ja varasügisel, aga juba 2 meetri kauguselt hakkab paarimees ää kaduma. pole muud, kui sabas püsida ja peale passida, et vastu molu ei saa 🙂 okok, tegelt tuleb käia kõrval mitte järel.
me oleme nüüd parajad morsad.
viimased veeskäigud on olnud natuke teistsugused. tulevad tüübid kokku, kama kokku ja vette. uimerdamist on vähem ja kasulikke nippe ja trikke ehk teatud vilumust on tekkinud.
kogemuse, enesekindluse ja ülbusega on aga tulnud ka natuke hajameelsust ja tähelepanematust – njah, loodus hoiab asjad tasakaalus.
kui kuiva ülikonna õmblused ühest kohast üle teibiti, et sealt enam vett sisse ei tuleks, siis järgmisel sukeldumisel olin kinnastega kuidagi hooletu ning tasuks märgade käte ning käsivartega sukeldumine. aga imelikul kombel siiski all külm ei hakanudki. ebamugav ja harjumatu ainult.
järgmisel korral olid ka kindad natuke kindlamalt kinnitatud, igati seo ja kuiv – see-eest ununes aga kompuuter autosse. alla minek kuidagi naljakas selleta, aga sai ilusti hakkama.
aga morsatunne tekib hoopis sellest, kuidas peale sukeldumist tuleb nentida, et mingid pisikesed ebamugavused ja isegi üsna karm ilm ei suuda elamust rikkuda. lisaks veel meeldivad üllatused tehnoloogiavallast ning minumeelest küll väga jõudsad edusammud allveeorienteerumise- ja topograafia osas. tasahilju loodan, et noist viimastest ühel päeval loo põhisüüdlane ise paar rida kuskile kirja paneb.
alajaama täna ei leidnud.
jutt on muidugi rummu karjäärist ja sinna uppunud asulast. kus seal täpselt mis on, ei saa veel ise ka aru. iga kord, kui käime, siis ikka millegi otsa komistame. igasugu masinad ja nende osad, mootorid ja rootorid, autokered ja käruraamid, suured hammasrattad ja trossikuhjad on tavaline asi – eks keegi on nad sinna jätnud. siiski on üsna veider kohata vee all silikaattellisest ehitatud või ehitama hakatud rajatisi. mis ta täpselt olema pidi, ei saanudki aru, kohati nagu laburünt lõbustuspargis. pakutavad atraktsioonid seekord järgmised:
tõrvapada – võtta üks vana tõrvapada. panna see omale pea kohale või pähe. hingata. pada tõuseb lendu ja lendab minema. mõne aja pärast läheb aga ümber, õhk kukub välja ja pada langeb udusulena alla tagasi. püüad kinni ja ulatad järgmisele.
mõõgavõitlus – kaks töömeest ilmselt olid jäänud suitsu tegema ja jätnud seina äärde vedelema kaks töökorras raudkangi. kumbki mängija võtab ühe improviseeritud mõõga ja võitleb.
kiusatuste rada – õhku on järel juba parasjagu niipalju, et kuidagi napilt-napilt ujudes kaldale jõuda. teekonnal kohtad palju huvitavat träni. lahti võetud traktorimootor. automootor. mingi suur kompressor. üritad neist mööda ujuda ilma eriliselt aega raiskamata. tahaks nagu uurida ja vaadata, aga õhku tahaks nagu ka hingata.
vahepeal proovisime selle dekopoi moodi asja ära. pael läks muidugi kohe sõlme. aga pinnale ta läks ja kukkus seal ilmselt külili, kui nöör lõdva. pingule tõmmates sai sealt aga hoida täitsa rahulikult ja 5 meetri peal 3 minutit vedeleda polnud eriline probleem. seda nöörivärki peab harjutama veel.
ühe illegaalse sügavsukeldumise tegelikult olime varem ka teinud, nüüd siis nii nagu peab, puhtalt ja kuivalt. eile tuli natuke teemat studeerida ning hakata vaikselt oma nõrka keha katsumuseks ette valmistama – alkoholi ja kohvi eriti tarvitada ei soovitata.
sügavsukeldumiseks nimetatakse hobisukeldumist vahemikus 18-30 meetrit. meil oli plaanis kuskile sinna 20-25 kanti minna.
päev algas lootusrikkalt, kama autosse tõstes riivisin sõrmelt tibake nahka maha, tuli plaasterdada. järgmiseks jäi paat hiljaks ja siis ei tahtnud ta käimagi minna. enne kama selga ajamist selgus, et üks mu esimese astme regudest on sõelapõhi – eelmisel õhtul tõstsin natuke voolikuid ringi ja peale viimast, edukat, konfimist ilmselt ei keeranud asju kinni.
närvi ei ajanud, õnneks oli paadis kellelgi näpitsad ja isegi 5mm kuuskantvõti. mida kõike seal veel võis olla…
allaminek oli seekord mõnus – mööda ankruköit. tasakaalustamine esimesel kümnel meetril natuke võttis aega, aga edasi oli kõik ok. ega ma päris täpselt ei teadnudki kui palju seda sügavust selles kohas oli. ühel hetkel olime eelmiste paaride peakohal. väga ülbe tunne oli väljatimmitud neutraalse ujuvusega jääda lihtsalt hõljuma ja põhja mitte puudutada.
nüüd siis tehti meile puust ja punaselt selgeks, mispärast see sügavuse piirang alguses peale pannakse. ülesanne oli lihtne – kui instruktor näitab mingit numbrit parema käe sõrmedega, tuleb sellele üks liita, kui vasaku käega, siis üks lahutada. ega ma seda lämmastikunarkoosi väga ei alahinnanudki, kuid väike üllatus oli ikkagi, kui esimese raksuga instruktori parema ja vasaku käe segamini ajasin. kindlasti ta irvitas seal omaette sel ajal.
harjutuste lõpuks oli vesi ümberringi piisavalt sogane, niiet peale paarimehe enam kedagi näha polnud. ujusime sügavamale. langus oli päris mõnus ja varsti seisime taas 30 meetri nähtamatul piiril. võrdlesime sügavusmõõdukeid – sama värk mis eelmine kord, kõige suuremat sügavust pakkus kompuuter, seejärel minu cressi konsool ja viimaseks paarimehe aqualungi konsool. vahe ca 3 meetrit.
ujusime mööda põhja ülespoole tagasi, aegajalt pidin kuiva ülikonda ventileerima, sest seekord ujusin neutraalselt ja ei roomanud mööda põhja. natuke kahtlane see asi mulle tunduma pidi, sest olin põhjast ühe rusikasuuruse kivi lisaraskuseks taskusse pistnud.
sujuvalt ca 20 meetri kanti tagasi ankruköit otsima. aga ei leidnud. ilmselt oli lämmastikunarkoos nüüd nii palju väiksem, et taipasin lisaraskuseks natuke kogukama kivi omale vöö vahele pista. see lauget põhja mööda kuivaga tõusmine on igavene niru värk.
5 meetri dekopeatus on sügavsukeldumise puhul väga soovitav, ah ok, nõutav. kolm minutit niimoodi seal ilma köieta hõljuda oli paras katsumus. ujuvus enamvähem ok, regullisin hingamisega, aga nagu sellega on, kui hakkab minema ühele poole siis paneb paraja inertsiga veel mõnda aega. täitsa ära tüütas. aga hakkama saime. pead pistsime veest välja mõni-viis meetrit paadist.
ilmselt dekopeatusest tõustes olin hooletuks muutunud ja käsi ülespoole hoidnud, varrukatest tungis õhk läbi mansettide kuivadesse kinnastesse, need nägid välja michelini mehikese moodi. lõpuks tuli pinnal üks kinnas lihtsalt otsast ära.
niiet see sukeldumine lõppes üsna õnnetult – üks käsi sai märjaks.
üsna segaseid ja arusaamatuid radu pidi sattusime oma sukeldumisvarustusega veskijärve äärde. ilm oli üsna tuuline, aga et kohale sai tuldud otsustasime ikkagi varustuse märjaks teha.
vesi madalas peaaegu rabajärves oli pruun. nähtavus paarkümment sentimeetrit. sügavust kaelani. sukeldumiseks täitsa sobimatu koht.
maski külge kinnitatud uue kerge lambikese abil võis siiski kompassi näha ja orienteerumist sai harjutada. lisaks paistis naatukene päikest ikkagi läbi ja ka päikese asukoha järgi andis ujumist proovida.
kõige huvitavam oli aga siiski väike ujuvuse harjutus. viskad lihtsalt selili ja vahid lakke. ujuvust reguleerid ainult valguse järgi. põhja ligidale vajudes läheb lihtsalt tuba pimedaks. hingad sügavalt sisse, ootad natuke ja vaatad kas läheb heledamaks või mis. ei midagi mõistlikku.
olematu nähtavusega vees freeflow regust hingata on kah pull. lisaregu leidmine ja tagasipanemine kobamise peale võttis samuti aega rohkem kui arvanud oleks.
normaalne.
aowd ehk advanced open water diver on natuke laiemate oskuste ja kogemustega vennikene kui tavaline owd. tegelikult ei pea olema üldse mingi advanced nõudmistega, et aowd kursustel õpetatavat vaja oleks. iga sukelduja tahab osata natuke rohkemat kui lihtsalt vee all hingata.
kümnekonnast võimalikust variandist peab ära tegema vähemalt 5, kaks neist on orienteerumine ja sügavsukeldumine. täna tegime valgel ajal ära orienteerumise, ootasime pimeduseni ja siis tegime ühe soojaga ka öösukeldumise.
orienteerumine käib vee all ilmselt sama moodi nagu maa peal. peamine abivahend on kompass aga ka kõiki muid looduslikke vihjeid võib kasutada. keeruline on ainult vahemaade hindamine. täpselt meetri või poole meetri pikkust või noh ühepikkust sammu astuda pole raske. vee all tuleb lugeda lestalööke või aega. mitte et ma iga kord ühetugevuselt lööks ja seda paarimehega võrdselt teeks.
esimese katsega pidime “pimesi” ehk ilma kompassita ujuma ca 30 m kaugusel oleva poini ja tagasi. paarimehe kaotasin kohe ära ja ise ujusin teisest poist ca 4 m kauguselt mööda ja mitte ligidale. 30+10 lestalöögiga olin vist 50 meetrit maha kimanud.
sama nali kompassiga oli juba lihtsam ja tuli päris hästi välja, olime targemad ja vahtisime ka rohkem ringi. lõpuks pidime ühest punktist alustades läbima 20 lestalöögi pikkuse servaga ruudukujulise trajektoori. üle kivide ja kändude, kallakutest alla ja üles kulges tee püha poini. aga kohale jõudsime ca 3 m täpsusega.
pimeduse saabudes pidime tegema taas kompassi abil ühe poi juurest teiseni ja tagasi triki. kökimöki.
vabakavaks valisime retke ekskavaatorile, ehkki õhku väga palju nagu polnud enam. vot see teekond väsitas natuke ära. ja krdi kalu on öösel põhjas nii palju, muudkui üritavad sind õigelt teelt kõrvale meelitada. nägime üht uut kala ka – havi! nii suurt kala polnud ma näinudki. tükk aega lasi end imetleda. muud träni paistab ka ikkagi öösel rohkem silma, eks kõik ikka eksitamiseks.
õhku juba natuke 50 bari reservist hingatud aga ekskavaatorit ei kuskil. läksime pinnale. eelmise nädala öösukeldujad olid kopa leidmiseks paar pudelit nööriga kinni sidunud, need olid üsna meie lähedal. passisime nagu kitsed kahe heinakuhja vahel. otsustasime ikkagi ekskavaatoril korra ära käia.
päris terve ja õige suhtumine see vaevalt on, et keset ööd mingid mehed hingavad õhku ühest balloonist, et ainult saaks käidud. kui paarimees üles signaalraketti süütama läks, passisin kopa noka peal ja vahtisin kurva näoga oma rõhumõõdikut. ootasin, millal hingamine raskeks läheb.
aga peagi tuli kolinaga alla ilus punane signaaltuli. kolises ja mürises ning põles mõnda aega veel põhjaski. ilus.
õhujagamisega üles ning ees ootas taas pikk ja raske pinnal tagasiujumine pimedas. aga eks vanarahvas on alati rääkinud – kui ei jaga pea, peavad jagama jalad.
läksime rummu tagasi eile leitud mänguplatsile, et seal tiba edasi lõbutseda. ilm oli kehvem – lauspilves ja tuulisem, paati kah polnd. tuli jala kohale minna.
panime tavapärasest vetteminekukohast kompasside järgi leekima. leekisime ja leekisime kuni ära tüütas. siis leekisime natuke veel kuni leidsime mingit kola. prozektorikest ja jalgrattaraam. jalgratas ei olnud kahjuks sõidukorras ja seekord jäi vesijalgratta trikk tegemata. lõpuks läks ikkagi üks jälle üles vaatama mis värk on. värk oli üsna nadi ja otsustasime pinnal mastini ujuda. pinnale jõudes selgus, et olime õigest kohast väga osavalt mööda põrutanud, krdi kiir-kaugujujad sihukesed. täiesti uskumatu kuidas tegelikult nii väikese füüsilise pingutusega ja õhukuluga võib nii kaugele ujuda.
pinnal mastini ja alla. hästi ei tasakaalustunud jälle. kõrvadega kõik ok, aga kuskil peas ikka väike pitsitus sees. enne sukeldumist just sain noomida et nii kaua molutan. aga no mis sa vaene hing teed. ootasin postinajal minutikese kuni tundsin tuttavat susinat ja pitsutus kadus. suunurgad kerkisid ülespoole tagasi ja pidu võis alata.
ma pole päris kindel, kui seaduslik see akt, mis järgneva 10 minuti jooksul aset leidis, oli – igatahes jäi meist üks vidin nööri otsas keset vett põhjas oleva konteineri katuse külge rippuma.
teine katse oli ühe isetehtud tõstekotiga. masti jalamil vedeles üks kiviankur (nöör ilusti ümber seotud), sellele kinnitati tõstekott, lisaregu sisse ja õhku täis. kott pani koos kiviga paraja vingaaliga üles. njah ja siis jäin mõtlema, et kui see vettinud nöörijupp peaks järgi andma, siis tuleb see kivi meile sama targalt pähe tagasi. hoidsin end igaks juhuks eemale ja ülestuult.
tagasiteel üritasime ujuda kuni paari meetri sügavusel kuni õhku jätkub. ca 2 meetri peal ujuda on üsna imelik, ümberringi vaid ühtlane helerohekas vesi. pool tagasiteest tuli ikkagi pinnal sõuda ja see oli kogu sukeldumise kõige vaevarikkam osa. osta või paat.
