ull blog

käisin veel korra lihtsalt ujuvust ja orienteerumist harjutamas. orienteerumine kompassi järgi tuli täitsa hästi välja, ujuvuse hinne peaaegu rahuldav. 8-9 meetri peal pidi täis ballooniga ikka päris paraja mulli omale turjale laskma, et enamvähem neutraalse ujuvuse tunde lähedale jõuda. korra arvasin, et no juu mul on ikka tina veel liiga palju, aga vaatan, mis õhu lõppedes juhtub. korra käisin üleval ka, see võttis ilmatuma aja, end püstloodi ajades pani kogu mu õhumull õlaklappi kaudu minekut ja vajusin aga allapoole tagasi, siis sebisin natuke lestadega ülespoole, kuni ülikonda jäänud õhk paisus ja ujuvus taas muutus. igatahes sain kogu tee tõusutud kompuutri järgi 2 ühikuga, mis peaks olema ca 5 meetrit minutis või alla selle. mingit sprinti ei tulnud ka viimastel meetritel.

uuesti allaminek keset vett oli naljakas, mitte midagi peale ühtlaselt kollaka vee ei olnud näha. üritasin laskuda hästi aeglaselt. tegin isegi mõned peatused, mängisin ujuvusega, keerasin õlaklappi tiba kinni, et kohu ülikonda lastud õhk kohe välja ei voolaks. põhjas mängisin oma ujuvusega aina edasi ja üritasin põhjast olla meetri-poole asemel meetri-kahe kõrgusel, et lihtsalt harjuda keset vett olemisega. alati on ju olnud kas põhi või köis või mingi asi mida käppida või vaadata. kompuuter on ikka hea asi, ka ilma põhja nägemata saab ruttu aru, kas nüüd tõused või laskud.

üsna enne kallast, kus madalamaks muutus, ca 3 meetri sügavusel sain end hõljuma. õhku balloonis oli vähem, neutraalse ujuvuse saamiseks ei pidanud ülikonnas enam mingit hullu tagavara hoidma, väljalendamise pärast ka väga ei pablanud. mingi aja lihtsalt hõljusin. just niisuguses asendis, nagu kuivaga peab. hinge sigines selline kõikemattev rahu ja rahulolu, olla oli nii mugav, et jää või magama. magama jääda ikkagi ei saanud, sest pissihäda tuli peale ja kobisin selleks korraks välja.

minule õpetati koolis kõike si mõõtühikute süsteemis. esimest korda tekkis reaalne kokkupuude nö imperial mõõtühikutega langevarjukursusel, sest ega varju suurust ei mõõdeta ruutmeetrites vaid ruutjalgades. heaküll, mida tähendab 290 ja 190 ja 90 ruutjalane kuppel, jääb kähku meelde. ega sukeldumisharrastajate elu küll kergem pole. teepikkust mõõdab mererahvas miilides, kohalikus asjaajamises raskust kilodes ja rõhku barides, aga väljamaa ajakirjades märgitakse asju sageli jälle naelades ja jalgades. mahtusid, otse loomulikult, aga naelades ruuttolli kohta – ega pole ju midagi lihtsamat, ole ainult mees ja teisenda. no mis tähendab 3000 psi?

viimati käisin rummu karjääris oma owd esimest meretundi tegemas. mälestused olid senistest sukeldumistest kõige ebameeldivamad – külm ja sogane, vesi 10-12 kraadi ja mul mitte eriti hästi istuv märg ülikond, 20 minti pidasin vastu, kui harjutused tehtud said, siis ronisin välja.

seekord oli lugu hoopis teine, vesi isegi põhas 16 kraadi, mul kuiv ülikond ja täitsa oma kama. vette sulpsasime paadist märguande peale, et meid huvitavast karjääripõhja jäetud ekskavaatorist mitte väga kaugele kanduda. ilmselt oli see nüüd ka esimene ilma ankruköieta laskumine, st siiski üsna sogases vees eriti ei mingit visuaalset pidepunkti – puha instrumentide ja sisetunde järgi. üllatus oli suur, kui ühel hetkel äkki mingi asi jalge alla jäi – olime täpselt masina katusele (vist oli katus) sattunud. väga peen. alguses muidugi jamasin oma ujuvusega tiba ja polnud eriti mahti ringi vahtida ja pidin ignoreerima natuke segast viipekeelt, mis pidi, nagu hiljem selgus, tähendama, et vaata kui palju kalu. ujuvus enam-vähem paigas, sain osa väiksest allvee-ekskursioonist. nägin siiani kuskil serva peal püsti seisvaid tühju pudeleid, ilmatu pirakat nelja suure hambaga kopakäppa ning mingis masinaruumist paistvat ilmatu suurt hammasratast. lõpetuseks tehti tahvlite abil väike kohalike kalade välimääramise tund. selline nelja ülevalt alla triibuga ning seljast karvase uimega kala on nimelt ahven. olid teised seal parvekesi ning väga ei peljanud. sirutasin näpu välja, et noh, tule hauka natuke värsket neopreeni kindast, aga ju oli kõht täis.

vee all pidi olema veel teinegi ekskavaator, 30-60 meetrit läänes vms, läksime kompasside abil seda otsima. teekond oli päris pikk, kuid päris huvitav. panin tähele, et kui ujudes käed rinnale risti panna, siis kaldub ülakeha allapoole ehk ujun või vajun põhja. hmm, imelik. jäin siiski tiba negatiivse ujuvuse juurde ja ilmselt raiskasin selle võrra ka rohkem energiat/õhku. teele jäi paar trossipundart, aga ühegi masina juurde need ei viinud. läksime väikse kaarega natuke tagasi, aga ikka ei miskit. mul õhk ka 50-le lähenemas (n-ö kohustuslik reserv). tegime natuke vee all vallatust ka, keerutasime üles ilmatu mudapilve…

aga, nagu teleturus öeldakse, see pole veel kõik!

paadis sonari abil leiti ikkagi ka teine kopp üles ja läksime vaatasime selle ka ära. muidugi jälle potsatasime masina katusele, nii vist käibki alati. alguses muide ei saanud vee alla kuidagi, balloon tühjem ja ujuvus ca 3 kg võrra suurem. lõpuks sain ikka alla ja leidsin mullide järgi ka paarimehe üles. tegime väikse tiiru peale. üles otsustasime tulla õhu jagamisega, nii et mina hingasin laenatud lisaotsast. tuli välja küll.

pinnale tõusmisega on ikka mingi väike jamakene, ca 2-3 meetri peal juhtub midagi ja ujuvus kasvab järsult, kompuuter vilgutab tulesid ja plingib “slow-slow”, st tõusukiirus üle 10 meetri minutis. ehkki ülikonna õhuklapp on lahti, ei jõua sealt ilmselt õhku nii palju välja mullitada, kui seda paisub. igatahes peab selle asjaga natuke ekstra tegelema ja mingid nipid leiutama.

selle sukeldumise juures oli päris naljakas ka see, et paarilisel polnud raskusvööd. korjas aga ümbrusest kive, teipis need üle ja toppis taskutesse. ja töötasid väga hästi. osavate käte ring!

rendipakendi idee on muidugi tubli, saab plastmasspudeleid ilusti selveri taarapunkti viia, need masinasse toppida ja kviitungi vastu. pole elu sees nii palju taarat viinud, kusjuures viimasel ajal moodustab enamuse taarast just plastpudelid mitte klaas. varem läks plastmass ju kõik prügikasti. ilge jama on aga see, et kõige maitsvama joogi, melonivee, roosad pudelid taaramasinale ei maitse. ilusti on kood ja logo peal, aga vot ei võta vastu ja kõik. ja teine ikaldus selle rendipakendiga on veel poodides hinnasildid. peaaegu nagu ameerikas juba. vaatad, et hind 13.90, kassas teatatakse, et 14.90. mitte et see kroon mu ostusoovi muudaks, aga rahaasjades peab alati täpne ja konkreetne olema, ning mina laidan sellise asja täiega maha. las olla ikka see hind, mida ma maksma pean. mind ei huvita, et krooni sellest moodustab taara ja 12 krooni tootja puhaskasum. janu maksab.

sukeldumine number 11 ja seni pole veel kordagi kaks korda ühes paigas vette sattunud. järjekordne harjutuspaik oli merivälja muul. üritasime siis ülikonna abil ujuvust sättida, lestadel kiikuda ning pärast natuke hõljuda.

raskust oli seekord umbes pool kilo rohkem ja õhumull, mis ülukonnas ringi voolas, oli päris hästi tunda. korra lasin selle mööda selga püksisäärtesse voolata ja siis juhtus see, mis pidi juhtuma – õhk oli jalgades, jalad ülespoole, õhku välja ei saa, sest varba otsas pole õhuklappi. tegin siis väikse tagurpidi salto moodi liigutuse, et jalad alla saada ja õhk ülespoole tagasi liiguks. selle salti käigus pidin aga ca meetri-pooleteise võrra kõrgemale tõusma, õhk muidugi paisus, muutusin positiivseks ja kippus välja viskama, aga sain õnnneks jaole.

hõljumine hõljumise pärast mul eriti välja ei tulnudki, st paigal mölutada ei saa hästi, ringi ujudes polnud kohati aga enam probleemi. segane värk. tahab harjutamist ja just madalamas vees, kus pole erilist ohtu kuid samas on kuni 5 meetri sügavuses õige ujuvuse leidmine palju raskem kui sügavamal.

välja tulles selgus, et sokid olid märjad. kuidas vesi sinna sai, ei tea, ilmselt suutsin kaelamansetist sahmaka sisse meelitada ja see voolas üle vetthülgava alusülikonna kattematerjali ilusti alla välja.

peale keskpäevase päikeselõõsa käes täisvarustuses ülevalt panga pealt alla vee äärde ronimist ning ca sajameetrist jalutuskäiku mööda põlvekõrgust vett tekkis küll kahtlus, kas ikka vee alla üldse jaksan minna. meetrises vees väike jahutuskuur, lestad jalga, snorkliga natuke veel edasi ning põhja! esialgu oli vesi ilmatu soe ja tibake sogane. järgnesid astangud, umbes 1-2 meetri kõrgused ja läks niimoodi järk-järgult sügavamaks. põhi oli selline paene, kohati oli ladestunud kivisein mitte vertikaalne vaid horisontaalne. hästi huvitav värk. siin-seal vedeles põhjas mõni lestakalalaadne ese. ühtäkki läks vesi jube külmaks. kohe päris külm lõi näkku. vaatasime mõlemad mu kompuutrit, see näitas mingit täiesti arusaamatut numbrit – 16 või midagi sellist. näit uueneb mõningase viivitusega ning lõpuks jäi ette 3 soojakraadi. see-eest oli vesi väga selge ja vaade tagasi kalda poole oli vinge – näha oli mitut astangut korraga.

üritasin jälle natuke ujuvuse alal edasi jõuda, panin 2,5 kg raskust juurde (13), et seda jätkuks ka ajaks, kui õhk otsa hakkab saama. sügavamale minnes lasin tibakehaaval õhku ka ülikonda juurde. iga õhusortsuga kerkis aga murekoorem, kas ikka tõustes selle kuidagi kätte ka saan. ca 6 meetri peal üritasin end pea alaspidi ajada, et näha, kas õhk läheb jalgadesse ja kas jäängi sedasi rippuma. ilmselt lasin õhku väga vähe ja polnud seekord mingit probleemi uuesti jalgu alla saada.

üle 13 meetri me minema ei hakanud, sest mina olin hull õhuraiskaja. tagasiteel läks siis tralliks kätte. igast astangust läksin üles suht püstasendis, vasak küünarnukk üleval ja käsivars kõveras. lahe vaadata, kuidas ventiil mulle välja ajas. kui olemine ikkagi liiga kerge tundus, siis nihelesin ja liigutasin vööd ja värki, kuni veel mulises. nii palju oli sellest kõigest igatahes kasu, et positiivseks ei muutunud ujuvus kordagi. paraku oli ujuvus praktiliselt terve aja tiba negatiivne ning sulistasin pidevalt mööda põhja. selle üle pean natuke mõtisklema.

see oli nüüd esimene sukeldumine, kui kalu näha sain – elavad seal oma tasast elu, ei ole neil seal internetti ega supermarketeid ega parasummerit, kuidas nad niimoodi hakkama saavad? täiesti arusaamatud tüübid.

äntu sinijärvest, kus seekord sukeldumas sai käidud, peaks tegelikult eraldi loo kirjutama, aga seekord veel mitte, sest järve nautimiseks ei jätkunud aega ja tähelepanu.

proovisin raskustega enam mitte üle pingutada, kui viimati oli peal 15 kilo, siis seekord alustasin 13 kiloga. rippusin kättpidi kalda küljes, lasin õhu vestist ja ülikonnast välja nii palju kui sain, tõmbasin kopsud õhku täis ja lasin servast lahti… vajusin põhja – järelikult palju. vöö kaldale ja 2,5 kilone tina vähemaks. vöö aidati peale ning uus katse. teooria järgi peaks vist vesi olema silmistsaadik, minul jäi aga veepiir maski ülemise servaga tasa. aga las siis esialgu olla rohkem.

kuni 3 meetri sügavuseni polnud vaja midagi teha, ainult hingasin, ühte sügavamasse allikakraatrisse minnes tekkis küll tunne, et nüüd vajun kontrollimatult, võibolla oli see aga ainult tunne, igatahes lasin tiba õhku ülikonda juurde ja jäin neutraalseks. kraatrist välja minnes üritasin küll küünarnukki tõsta, mulle tuli, aga lõpp läks igatahes käest ära, välja just ei “lennanud”, aga midagi ilusat ka ei juhtunud. kogu edasine sukeldumine oligi üks paras võitlus. ei tahtnud liiga palju õhku sisse lasta, samas põhja ei tahtnud ka kukkuda, kopsudega ujuvuse reguleerimine väsitas tegelikult ilgelt ära. pikalt ja sügavalt rahulikult hingates on olemine ikka hoopis teine. aga sellise nö normaalse hingamisega kippusin jälle kerkima.

vahepeal tegime justkui pisikese peatuse. vaatasin, et paariline lihtsalt keeras ennast põhja selili, ajas mulle välja ja ühesõnaga pikutas. mina, raskest tööst väsinuna muidugi vajasin samuti puhkust ning vedelesin ka natuke. ajas muigama. see vesi on seal ikka nii kuradi läibipaistev ja selge…

tagasiteel läks elu aina raskemaks, ei saanudki kopsudes õhku eriti pikalt sees hoida, kohe kukkus kerkima. päris viimases lõpus (õhku järel ca 60 bari) ei saanudki ma enam kuidagi alla, ükskõik kui väga ma ei üritanud kuskilt veel õhku välja niristada või kui vähe ja lühiajaliselt õhku kopsus hoida.

kaldal olin tegelikult oma sukeldumise suhtes üsna suures hämmingus. esiteks täiesti uskumatu, et kahe järjestikkuse sukeldumise raskuste vahe on 4,5 kg (ok, eelmine oli meres, nüüd aga selges allikavees) ja teiseks see, et lõpus ujuvus nii pekki läks. kas tõesti õhk balloonis kaalub nii palju? tuleb uurida.

kalipsoga läks sedasi, et otsisin ilgelt sobivat ja parajat märga ülikonda, aga lõpuks pakuti suvehaku soodushinnaga üht lihtsamat kuiva ülikonda koos alusülikonna ja koolitusega, ning asi väga mõnusalt lahendatud. kuivaga sukeldumisel polnud häda midagi, esimesel korral reguleerisin õhku küll bcd-ga (vestiga), aga nüüd on ära kuulatud kuivaga sukeldumise kursuse teooriaosa ning edaspidi peaks kogu veealune tasakaalustamine käima ülikonna täitmise abil. näis.

nüüd planeerin oma esimest omapeadsukeldumist koos paari sõberiga ja selgus, et sukeldumiskeskused on rendikamadest täiesti tühjad – igasugu koolitused, laagrid, introd jms. kõike saaks, kui ma omi asju piisavalt pikalt ette teaks, aga no ei tea ju…

täiendasin kamakappi kapuutsi, kinnaste, lestade, ballooni, mõne raskuse ja segukastiga. balloon on siin nimekirjas seepärast, et reeglina sukeldujad endale ballooni ei osta ja kõik sõltuvad väga suuresti sukeldumiskeskustest. veste ja regusid on rahvas omale hankinud ja neid saab ehk ka kordamööda kasutada, aga vot balloon, noh, see on vähemalt minul nüüd oma.

sukeldumiskompuutri hankisin ka. suunto gekko. selline lihtne ja suure ekraaniga vidin. seda ei saa arvutiga ühendada, vähemalt andmete allalaadimiseks mitte, kuid see-eest on tal suhteliselt suur mälumaht. õhuga sukeldumise dekompressioonivaba aega oskab arvutada, soovituslikke ja kohustuslikke ohutuspeatusi ka näidata, olulisemate asjade puhul end piiksumisega meelde tuletada jne. miks ei ostnud vingemat – praegu ei raatsinud.

tegelikult ongi owd sukelduja täisvarustusest puudu vaid vest, regud ja konsool. nojah, nuga, kirjutusvahendid ja lamp kuluks muidugi ka ära.

regude osas on hetkel selgus majas, aqualungi külmavee esimene ja teine aste ning lisaots. peaks olema päris korralik kaup ja hind on ca poole odavam mõne teise kõva brändi asjadest. puudu on vaid raha.

vestiga on segased lood. minule vanale õrnseljale tundub väga oluline, et vestil oleks taskute all või asemel quickrelease raskuste panemise võimalus. et ei topi tina mitte velcro või luku taha, vaid need on omaette pakendis, millest käepide on väljas, kui tarvis (mingi jama all) või vaja paati ronida, siis saab need sealt lahti rebida ja kuskile visata. teine omadus, mida nüüd mõne vesti juures tähele olen pannud, on tagaküljel lisataskud mitteärakäivate raskuste jaoks. et mingi osa saaks sinna panna. jälle vöö pealt koormust vähem. päris ilma vööta muidugi hakkama ei saa, aga kui poolegi saaks kuskile mujale ära sokutada, oleks ka hea. täna nägin veel sellist 7,5 kg kaaluvat kolme tinalätakaga rakmetekomplekti, mis ilmselt käib vesti all. oluline on ilmselt see, et nende kandmine on mugavam, kuid neid ei saa jama korral kuidagi maha visata. osadel vestidel on õhupadjad lisaks külgedele ka seljal, nigu liblikal tiivad, pidada parem olema. aga nihukeste hind kipub vähemalt poole suuremaks soodsamate vestide omast. üks peaaegu ideaalne seaquesti vest oli ka poes – quickrelease raskused, taskud seljal, õhupadjad ka seljal ja hind ka väga meeldiv, aga mõeldud “lady diveritele”. ühes poes soovitati rentida erinevat sorti veste ja käia neid proovimas. võibolla selgub tõesti, et suunto ca 8k maksev vest tundub ülimõnus ning 4000kroonine omer on igavene saast ja kasutamismugavuse vahe on tõesti ka seda lisaraha väärt. uurimine jätkub.

njah, eelmisel aastal ridalis, kui slk-rahvas kõik järve kaldal vettehüppajaid vaatamas oli, tegime varulla ja margusjaga hüppe wilgast. tuult polnud, keegi kupli all jalus ei töllerdanud, maandusime nagu jumal juhatas, mina panin suht sügavale “kastialasse”, vaat et parkisin kupli vastu ühe majakese seina…

nüüd on aasta möödas, aga tundub, et mõistust pole juurde tekkinud. need 1500 pealt tehtud hüpped andsin hullult ruumi ja vabadust, mida tavaliselt suure lennukiga kõrgelt hüpates, kui kupli all on korraga 16-20 inimest, kusagilt võtta ei ole. tundub, et traffikus lendan rohkem teiste järgi, st mitte sabas, aga vaatan kuhu saaks minna, nii, et kellelegi jalgu ei jääks ja et keegi ei saaks mulle järsku ette keerata. üksi kupli all mööda taevast sõites peaks saama sõita sinna kuhu ise tahad. muidugi tahab iga endast vähegi lugupidav noor känopipailot ilge lauluga kuskile pakkimismattide lähistele maanduda. kurat seda nüüd teab, imelik tuul, uues konfis vari, olematu traffik, edevus. mis iganes, igatahes maandusin kuskile majakese ja pakkimismattide vahele, kus sel hetkel oli päris mõnus pikk tühi koridor. vari läks ka tolmuseks. kui küsiti, siis arvasin, et ei osanud kupli uue trimmiga arvestada. seda öelnud, tundsin end üle pika aja eri kuradi naljakalt, no mis põhjus see ka on?! maandu siis sinna, kus ruumi on, kui oled selline kuplireisija, mitte piloot.

igatahes väga halvasti ma end selle nalja pärast ei tunne. kuplilend oli hea ja fleer ja mõnus, kastialasse planeeritud maandumist ma õigeks ei pea, ja kui selline asi juhtub, siis väike järelemõtlemine paha ei tee.

ühe sõnaga – olen rahul!

peale tropivahetust on ründenurk väiksem ja tiib laiem. juhttroppide lõtk on suurem ja peale avanemist on pidurid sügavamal. softlinktide riidest pamperite peal (spetsiaalselt selleks, et slaider üle ei tuleks) lotendab kahe kill-linega slaider natuke rohkem kui enne. avanedes, vähemalt esimese 5 ja 7 sekundi hüpetega ei jäänud torud enam kinni ja mingit äkilist pööramist ka ei olnud. aga eks terminalis on lood natuke teised.

lendab nii kinniste piduritega kui ka täislauglemises ilusti otse, varju läbi pidurdada muidugi (juhttropid ju pikemad) enam ei anna, isegi pikalt, ca 10 sekundit käsi täiesti sirgelt all hoides säilib kuplis piisavalt survet, et vältida varisemist. juhttroppe tuleb tõmmata enne ca 7 cm, kui need varju tagumist serva üldse liigutama hakkavad. flat turns, ehk poolpiduris üht togglet järgi andes või ka teist natuke tõmmates käitub samuti stabiilselt. esimese vabaotsa surve on nüüd tiba suurem, aga ka mõju on paremini tunda. fleerimisel tuleb jällegi troppe rohkem tõmmata, “sweet point”, kui nii suurel varjul sellest üldse rääkida saab, on ca 20 senti madalamal.

pakkimisel jäävad need pikad “lineoverid”, nagu ma neid nimetan – tagumise serva küljes on suurtel sabredel kumbagis servas juhttroppidest sissepoole üks lisatropp, mis tuleb otse vabaotste juurde, sama palju jalgu kui vana linesetiga. aga sinna pole teha midagi, tuleb pakkides neid ise meeles pidada ja pinge all hoida.

katsetamiseks oli täna muidugi tiba kehv päev, kuna tuuleolud olid suht ebaharilikud – tuult eriti nagu polnudki. siiski jäi mulje, et kupli kiirus on täislauglemisel sama mis enne, aga lihtsalt lendab kaugemale. ise olen hetkel väga õnnelik oma varju üle. loodan, et saan ka pauguga avanemised kontrolli alla ja enam peale avanemist mingeid jõledaid pöördeid ei visata.