ull blog

inspireerituna sellest naljahüppest, kus korraks lolli näoga istuma sattusin, otsustasin asja päriselt proovida.

näitasin kama riggerile, soovitati jalarihmadele see kumm orgunnida, muidu pidavat istudes jalarihmad põlveõnarusse purjetama. seekord sidusin lihtsalt tõmmeka vahele.

eelmisel aastal kuulasin ühte freefly koolitust ka tegelikult, meeles oli, et oht on kõvaks slaidimiseks ja pärast on mõistlik palju träkkida. lisaks veel see, et harjutusi teha näoga ristirada ja et mitte pooleli jätta vaid kuni 1500-ni edasi punnida. lisaks manitseti korkimast.

doc tahtis hirmsasti kaasa vaatama tulla seda nalja, plaan jäi siiski selline, et hoidku end must eemale, mina ei tea mis saama hakkab.

välja, umm, võrkkiigesse, ühesõnaga pikutamine mitte istumine. nihelesin ja üritasin end istuli ajada, ei kottigi. pöörlema hakkasin. ei saand pidama ka kuidagi. keerasin end muidugi korraks kõhuli ja hakkasin kohe uuesti proovima jalgu alla viia. igatahes käkerdasin ja kakerdasin ikka väga korralikult. samas valitses sisemuses rahu ja võtsin asja üsna loomulikult. all mõtlesin, et oleks vähemalt videosse saanud, oleks päris lahe vaadata.

teisel hüppel muidu sama plaan, aga doc pani kaamera ka pähe. algus ikka sama, pigem selili. ja ikka pöörlema. aga otsustasin, et kõhuli mina freefly hüppe ajal enam ei keera. võitlesin siis ja mõtlesin, et krt mul on kasutada kogu keha ja ei saa nüüd pidama. sain muidugi. pressisin jalad tasapisi alla ja sain, ebastabiilselt ja kobamisi küll, aga ikkagi pakun et mingi 2km järjest istuda. esimene pool sellest oli rohkem üllatus, et ohoh-ohoh, mis nüüd siis saama hakkab ja kas nii jääbki ja väike pöörlemisvastane võitlus. siis sain aru et ei nii vist käibki umbes, nägu vajus naerule, kohe hakkasin otsima kus see kaamera siis nüüd on, edev mees.

võrreldes kõhuli kukkumisega kasvas hoog ikka päris suureks, kiiver peas kolises ja riided seljas rapsisid, kas pea või siis käsi või altimeeter käe peal värises, igatahes ma ei suutnud tükk aega aru saada kas hakkab 2000 või 1500 saama. hullumaja. tõin siis käe lähemale ja vaatasin, 1500 raisk, pidu läbi. kõhuli visates ja träkki alustades oli kah tunne kuidagi naljakas.

minu esimese freefly hüppe tegi eriliseks veel üks väike üllatus. avanes jälle litakaga ja keeras veel rohkem kui “tavaliselt”, pani ikka päris ulja kaarega leekima, mina muidugi keerasin järele kuidas sain, aga tropikeerde ei saanud. rahustasin tagumiste vabaotstega asja maha ja keeerasin suuna paika. vaatan et pidurid on naljakalt, toggle otsad pole kummides. võtsin toggled kätte, hm, alumised trukid ka lahti, tõmban pidurid lahti, ei kottigi. ühesõnaga pidurid olid lahti. karm värk see freefly. kui see mees, kes mu varju nii pakkis, seda nüüd loeb, siis ega ma mõnest õllest ära ei ütleks, see on kindel. samas, kogemuse võrra olen jälle rikkam.

ja veel üks märkus siia. hea, et ikka vari sai ostetud väikse perspektiivitundega ja et see on enamvähem freeflykompatiibel.

on jaanipäev. isegi kõik it töötajad ja serveriadminnid on kuskil sumedas suveöös tule ääres end rihmaks tõmmanud, mõni üritab külatüdrukutega tantsu keerutada. hommikul kireb kusagil kukk, tõuseb päike, uus päev on alanud.

rahvas mõnuleb, keegi ei helista ega sms-i ega midagi, õnnis aeg. lõpuks hakkavad inimesed vaikselt nihelema, miks keegi juba ei sõnumeeri, millega hakkama sai või kuhu otsaga lõpuks jõudis… lapparid lülitatakse sisse, hm, wifi levi pole, ok, gprs siis. selgub, et ka mobiililevi pole. mida pekki, lapakal hakkab aku tühjaks saama, juhe seina – seinas pole voolu.

uooh, elektrit pole, internetti pole, telefonid ei tööta, kommunikatsiooniajastu on lõppenud.

tanklad ka ei tööta, autodel saab bena otsa, enam ei pääse liikuma ka kuskile.

keegi ei tea mis juhtus ja mis saab.

avastasin end rääkimas noorematele hüppajatele asju ning vahepaladeks mainima, mida ma kõike tean ja oskan (näiteks po-17 pakkimine), aga ise pole enam mõnda aega hüppama jõudnudki – väike vana-peeru hakatis valmis.

põhjus, miks näiteks täna hüppama ei jõdnud olid tühikud. olin kott õlal korteri uksel, üks jalg sees, teine väljas, kui toas lauatelefon helises. igaks juhuks otsustasin vastu võtta – selgus, et mingid uued mailiaadressid kellelgi ei tööta ja asjaga on väga kiire. jurasime ja jurasime, vahepeal pidin all ootava parasemu minema laskma ja hüppamisele kriipsu peale tõmbama, lõpuks siis torkas pähe lasta kliendil kontrollida, ega ta kasutajatunnuse lõppu lohaka kopipastemise tulemusel ülearuseid tühikuid pole jäänud. oli.

reede õhtul kogunesime dirhami laagriplatsile, ehkki laager algas ametlikult alles laupäeval, oli seal sagimist juba palju ja paat vooris merevahet.

meil ees viimane meretund. paadist vetteminek oli juba tuttav, sügavust ca 6 m nähtavust kah 4-5 m, vesi pinnal 17, all 11 kraadi. harjutused maski täielikult ära võtmine ja tagasi panemine ning kontrollitud hädatõus ujudes. njah, ilma maskita oli ikka tunda külma kah. selle tagasipanemine ja kapuutsi serva alla toppimine on üks igavene tegu. kontrollitud hädatõus läks ka üsna hästi, enne lõppu muidugi enam aaa-tamisest midagi välja ei tulnud, õhk kopsust üsna otsas. aga pinnale sai, lestadega natuke end välja, et saaks suuga vesti täis puhuda – ikkagi õhk otsas situatsiooni simulatsioon.

kuni teised harjutusi tegid, läks üks kutt vee alla, vedeles paari meetri sügavusel selili, võttis vahepeal regu ära ja tekitas ägediad mullirõngaid. nagu suitsumehed teevad suitsuga. mina passisin nägu vees pinnal ja sain aru, et regu suus naermine on üsna naljakas. niisama on ka suuremad ümmargused mullid ilgelt naljakad, kui nad alt tulevad. nagu suur meduus. mulli pealmine pind on sile, alumine pool aga kuidagi ebamäärasem. saaks neid pildistada kunagi või filmida.

pärast ujusime niisama ringi nagu kiluparv, ivar ees ja meie siis järel, timmisime oma ujuvust ja värki. pärast üritas osa rahvast kompassi abil paadini ujuda. üsna täpselt ujusime, aga ujusime paadi alt läbi ja kõvasti määda, hoovust ei arvestanud. tagasi rühkimine oli parasjagu väsitav. õhku oli ka alles vaid 50 baari. välja jõudes, koos viimase lõpuspurdi ja vestitäitmisega läks veel 20. aga kõik said tehtud ja owd kursus on nüüd läbi, peab veel viima fotod ja ootama litsentsi vormistamist.

laupäeva hommikul viis ivar meid, värskeid owd-sid esimesele päris-sukeldumisele. schleswig-holstein (spellingut peab kontrollima) oli üks väga suur sõjalaev, mis osales teise maailmasõja avapaugu andmises. venelased said ta sakslastelt sõjasaagiks, lasid korra kuskil põhja, tõstsid pinnale, vedasid siia ja lasid sobivas kohas uuesti põhja. laev oli nii suur, et ca 10 meetri sügavusest veest jäi ikkagi veel väga palju veest välja. ilmselt seda vaja oligi, sest nõukogude lennuvägi kasutas seda laeva pommitamisel märklauana. tänaseks on laevast järgi üks hullult suur kuhi metalli seal merepõhjas. mingid katlad jms suuremad osad on veel äratuntavad ja terved.

selga panin oma tutika kuiva ülikonna. ehkki tegelikult kasutatakse kuiva ülikonna puhul ujuvuse reguleerimiseks ülikonda ennast, tegin mina seda ikka vestiga. ülikonda lasin vaid õhku niipalju, et väga ei pigistaks. vähemalt ei pidanud ma sel korral enam külmetama. ujuvus saab aina rohkem käppa, ainult hingamisega annab üsna hästi mängida. siiski 2-3 meetrit kõrgemale tõustes tuleb vestist natuke õhku välja ka lasta ja madalamale minnes muidugi vastupidi. tõttöelda see vrakk või rusu mind eriti ei huvitanudki veel sel korral, rohkem ikka selline huvitav mänguplats ujuvuse ja sügavusega mässamiseks.

paadiga kaldale sõites oli samuti mõnus soe, sest keha oli ju kuiv. kalipso seljast võttes selgus, et särgi käised ja kaela ümbrus olid tiba niisked. aga no see ei kottinud mind küll karvavõrdki, mina sain vee all käidud ilma et külm hakkaks.

varustuse äraandmisega sai nalja. kuiva ülikonna vooliku asemel olin regu küljest ära kruvinud vesti vooliku. ikka juhtub.

inimene on ikka imelik loom, anna talle kaeru ja porgandeid, sööb kõhu täis aga õnnelik pole ikka. mõnikord on hüppamisega ka nii. no nagu on, aga samas justkui pole ka.

täna õnnestus teha kaks hüpet ämaris ja mõlemalt tulin tagasi nii võimsa muigega, et endalgi oli imelik.

esimesel olin lihtsalt üks hästi stabiilselt kukkuv baas, et kõiv saaks natuke levelile saamist ja seal lendamist harjutada, sest varasematest hüpetest jäänud tunne, et kontaktis on ilge pinge sees ja see way ei lenda nii nagu peaks. proppi ja kukkuma. ei tea kas ma nii stabiilselt kunagi üldse kukkunud olen, nii nagu välja minnes jäin, nii olingi. ei muutnud headingut ega kiirust, mitte midagi. kõivul läks dive tiba pekki, siis sai aru, et on liiga üleval, kukkus saltotama. meid pidi vaatama ka varulla. ühel hetkel nägin niisugust pilti – kõiv paneb järjest suht väikeste vahedega saltosid ja varulla lihtsalt kukub natuke maad eemal kõhuli. vaatasin ja imestasin. lõpuks tuli varulla lähedale ka, tegi nägusid, aga kõrgust sai otsa ja panime laiali. siiamaani imestan. umbes sama tunne, nagu läbi alt sadava vihma kukkuda, kuni vihm saab otsa. müstika.

teine hüpe oli varullaga lihtsalt selline lähme välja ja vaatame mis saab stiilis. et kui saab näiteks kokku, siis on ju lahe. mul läks dive üle väga pika aja tiba peeti, ilmselt jalad kole sirged ja painutasin kõhuga propituules mis ma painutasin, aga ühel hetkel mõtlesin et ega ma kõhuli sellest tagasi enam ei saa vaid vajun selili. ja siis hakkas tants. lihtsalt labaselt end ringi keerata ja varulast otsima polnud nagu mõtet hakata, st tundus igav, proovisin siis otse saltost teistpidi saada. ja ma ei tea mis ma seal vahepeal veel korraldasin, aga ühel hetkel nägin varulast kukkumas ja ise jäin pidama lihtsalt istudes. ilgelt muigama ajas nii mind kui varulast. natuke muigasin, viskasin salto ja liikusime lähedale. natuke vist ujusin või lainetasin, krt teab, ja mis peamine, see polnud absoluutselt oluline, oluline oligi ju end vabalt ja hästi tunda ning seda ma tegin väga hästi.

ilmselt ikkagi ümbritsev keskkond mõjutab mind hüppamise juures hästi palju, vanas harjunud keskkonnas tunnen end vabamalt ja saan ka õhus käimisest palju rohkem. ehk harjun ja kohanen ka muude oludega, ning selliseid hüppeid saab olema rohkem.

sel nädalal on juba kolmandat päeva järjest äratuseks kickstart. magad rahulikult ja 9.00AM +- 5 minutit hakkab telefon helisema. mõnel kliendil on mure. saab see mure lahendatud, kiikad korraks meilboksi ja hakkabki peale. vahepeal jõuab ainult silmi pesta ja kaks tassi kohvi juua kui ongi lõuna käes.

teinekord üritad midagi ägedat teha, ilge tegemise tahe on jne, aga igasugu takistusi kerkib ette ja tuleb vahele ning lõpuks, isegi kui kõik teoks saab, siis polegi meeles muud kui üks suur takistusjooks.

eile oli kõik jälle vastupidi. polnud mingit plaani, kuid päeva lõpuks oli kontol paar-kolm sellist toredat kogemust, mida võiks rohkem ähmasteks uit-unistusteks liigitada.

merehädalised

kõigepealt sattusime sukeldujate seltsis paadiga merel kaasas olles olukorda, kus sukeldujad mulistasid kuskil veel all ning ankur oli end lahti loksutanud ning paat rõõmsalt triivima pistnud. triivis ikka mitmedsajad meetrid eemale. no küllap oleks need sukeldujad paadile järele ka jõudnud. või mine sa tea. päästsime nad siis ikka ära.

kapten-meremees

olude sunnil oli minust saanud tähtis kapten-meremees, kelleks saamisest lapsepõlves unistasin, sest isa oli olnud meremees. tegelt olin pigem mingi väiksem võllike laevas, sest päris kapten oli ikkagi kah olemas. igatahes keerasin tähtsa näoga rooli ja kiikasin perimeetrit, et mõnd laeva alla ei ajaks.

üksikul saarel

merereis viis meid tegelikult üsna asustatud saarele. grillitarbedki olid kaasas. aga erinevalt üksikust avastamata saarest ei võinud sellel laiul omapead ühtki taime ega osksa murda. merekohin on ikka üks väga kindlameelne asi. tal on täiesti savi, kas sa arvad end olevad üksikul saarel merehädas või kuskil kuurortis või niisama rannas grillimas, lihtsalt kohiseb oma igavikulist kohinat ja kogu lugu.

ei teagi kas asi on selles, et seda kõike polnud vaja teha, see lihtsalt juhtus. või on asi sundimatus seltskonnas või lihtsalt vinges kontrastis argirapsimisega, aga sihuke päev on üks neist, mida mingi raha eest ei vaheta ehkki midagi erilist justkui ei juhtunudki. segane lugu küll, aga väga mõnus.

reede lõuna ajal, kui päike oli kõrgel taevas, seilasime mootorpaadiga merele. ilm olevat ka väga ilus, tuult vähe ja lainetust ka. varustuse selga ajamise ajal ankrus loksudes muidugi hakkas juba tiba imelik, nagu lennukis, et tahaks välja.

plaan oligi lihtsalt minna mööda ankruköit korraks alla, ca 16 m sügavusele ja teha mitte midagi erilist. lihtsalt harjuda vees olema ja ringi vaadata, ujuvust tiba sättida. vette sai seekord jälle uut moodi – istud paadi serva peal ja lased end selg ees üle parda kukkuda. täitsa mehka. kalipso on mul ikka natuke suur ja seal on palju õhku sees, loksusin tiba kuni see välja mulises, veega täitus ja üles soojenes. paar raskust ikkagi taskutesse lisaks ja alla. vesi oli karjääriga võrreldes ikka väga selge, paariline oli ilusti näha ja sügavuse seierit konsooli peal samuti. pidepunktiks veel ülevalpool sätendav päikesevalgus ning diagonaalis allapoole suunduv köis. mööda köit laskudes tekkis väike hämming, köis käes eriti ei liigu aga sügavus muudkui koguneb. noh eks me vajusime koos köiega. aegajalt vesti natuke õhku juurde ja kõrvade tasakaalustamine. ninasse puhumisest pole mul mingit tolku, see sai nüüd selgeks. neelamine aitab.

all oli tegelikult üks vrakk. sinna sisse me muidugi minna ei tahtnud ega tohtinud, aga vähemalt mingi asi seal silmailuks. laeva raudkere oli üleni kaetud pisikeste teokarpidega ning selle mustrilise tapeedi peal pööritasid silmi mõned emakalad. esialgu tegelikult vaid üks. näitasime lambiga talle silma ja ta ujus lõpuks minema. igatahes ei meenutanud see kala, vaid mingit kõrbesisalikku, ainult jalgu ja käsa tal muidugi ei paistnud.

igatahes see, kuidas filmides rahvas hõljub keset vett ja laisalt ringi liugleb mööda vett, on puhas filmitrikk. pidin pidevalt kuskilt kinni hoidma, et mitte põhja kukkuda ega välja lennata. sain head nõu rahulikult hingata, heita ilusale liivapõhjale kõhuli ja alustada lestadel kiikumisest. tehes midagi tuttavat on endale ka rahustav. sain kiikuma, ehkki ikka hirm väljalendamise ees säilis. igaks juhuks tuli ikka kergelt vraki servast kinni hoida kohati, et kindlam oleks. tegime laevakerele siis tiiru peale, et oleks midagi teinud ja näinud ka. minul rõhk muidugi ujuvusel. usun, et umbes poole teest sain siiski ilma kusagilt kinni hoidmata lihtsalt ise ujudes, hingamise taktis kergelt üles ja allapoole õõtsudes liigutud. jõudsime oma ankruköieni tagasi, tsekkasime õhku, mul ca 100 ja tal palju, uuris veel, ega mul külm pole. tol hetkel polnud, aga kui nüüd sellele mõtlema hakkasin, siis tundsin muidugi kuidas aina rohkem ja rohkem külm hakkab. kinnas polnud enam varrukaga sugugi vaheliti ja eks sama lugu oli saapa ja säärega.

üles tulime koos ankruga, hoidsin konsooli koos kõrgusenäitajaga silma all samal ajal ja tõusime vestist õhku natukehaaval välja lastes pinna poole. kella kahjuks polnud, vot ei tea kas kulus 2 minutit, vähem või rohkem. pinnal selgus, et mul oli ninast ikka üks väike tilk verd ka välja pressinud. tegelikult ei mäleta, et mul kunagi ninast verd jooksnud oleks. alguses isegi ei uskunud, kui öeldi.

vinnasime end paati tagasi, kuivad riided selga, muljetamine, kolad kastidesse kokku ja pugama.

kogu see paadibisnis on merel sukeldumise juures põnev. on gps ja veel üks aparaat, mis näitab merepõhja. sügavust, sealt on näha vrakid, kui neist üle sõita ja isegi kalad. iga kala juures on number sügavusega. nagu arvutimängus.

peab otsima võimalusi veel seda ujuvusevärki harjutada, praegu on tunne nagu langevarjuril kes ei suuda end õhus kontrollida, on krampis ja närvis ja ei kuku stabiilselt.

pühapäeval oli ilm kahtlane. pilves ja tuul oli ka pigem sant kui hea. öeldi, et 4-5 ja puhanguti 7 ms/s. teadagi, tegelt on alati tiba rohkem, aga eks ole kurjemagi ilmaga hüpatud ja tegelikult oli tahtmine nüüd ära proovida see trikk selge peaga, mida varem võibolla ainult rumalusest sai tehtud.

lennukit päris täis ei saadudki, üks koht jäigi vabaks, aga üles mindi. esimene huvitav tunne oli kohe peale seda, kui lennuk rattad maast lahti sai, tuul lükkas ta kohe tiba viltu ja eemale. eks seda kõigutamist oli edaspidigi. pilved algasid kuskil 900 pealt, 1000 enam mõne koha peal maad ei näinud. no hea küll. ootame ja vaatame mis esimese pilvekihi peal toimub. ootame ja ootame, aga see pilv ei saagi läbi. mati teeb oma kuulsat ökotõusu, kuidas täpselt, ärge küsige, aga kütust kulutab see vähe ja mulle meenutab see takistisjooksu. selline üles-alla jms suunas kiirendused, jõnks sinna, jõnks tänna. kui pilk on aknast välja suunatud ja näed maad või midagi, siis pole see nii hull, aga kui akna taga on ühtlane hall mass, siis eriti mugavat olemist ei olnud. ajas lausa iiveldama. ebameeldivustunne lennukartusest, mida vahel kogen, algab ikka peast, aga see kord tuli kõik kusagilt mujalt.

õnneks lõppesid need pived umbes väljahüppekõrgusel ära ning peale kõivuga 2-way exitiga välja saamist selgus, et mingi ime läbi oli just sel hetkel lennuvälja kohal pilvi hästi vähe. hüpe läks nägu läks, üritasime rahulikult kontaktis kukkuda, tiba kõikusime, pinge oli sees, vahepeal kippus tiba pöörlema. tuleb kõivule korra lihtsalt baasiks minna, las harjutab levelil kukkumist.

vari avanes seekord jälle ilge pauguga, aga otse! kas pöörde või pauguga, muid variante mulle viimasel ajal ei pakutagi. aga kui lendav vari peakohal, siis pole vingumiseks erilist põhjust. puhangud olid ka õhus tunda, kõigutas jne, aga peale säherdust lennukisõitu oli kupli all igati mugav lösutada. maandumisega polnud ka mingit muret. asi paistis siiski hullem kui tegelikult oli.

toppisin varju kotti ja avastasin dropzone.ee bussi katusel mingi natuke tõsisema tuulemõõtja, selgus, et meie tõusu ajal oli see puhanguti 12 m/s näidanud.

näis, et mina polnud ainus, kes sel tõusul end kehvasti tundis. õõnes tunne kadus alles mitme-setme tunni pärast.

rikkusin talvel oma selle hooaja hüppeisu vist ära – kuulsin on-heading avanemistest. talvistest hüpetest alates olen üritanud selle asjaga tegeleda – pakkida vari nii sümmeetriliselt kui oskan ning avada nii ilusas asendis kui saan. ja juba avanemise käigus natuke kanni ja vabaotsaga juhtida, et kupli lennusuunda säilitada. aga ei miskit, kui ta, minu sabre 190, tahab pöörata siis ta pöörab. paneb mingi 90 või rohkem kraadi ja muidugi on tropikeerdudest hoidumine olulisem kui heading ning vastaspoolele kallutamise asemel tuleb keha kupli sõidusuunale järgi pöörata. hakkan juba kahtlema, kas selle kupliga on võimalik “avanemisi lennata”. väiksed lootused on peatsel tropivahetusel kah, aga ega ükski teooria küll ei toeta trimmis troppide positiivset mõju avanemissuunale… või siiski?

seni tuleb ilmselt träkkimisele rõhuda.