ull blog

nasa satelliidipiltidest on kokku pandud digitaalne gloobus. saad seda pöörata ja keerata, lähemale ja kaugemale minna. kimada üle eesti näiteks 4km kõrgusel. igatahes huvitav vidin.

World Wind

olen ca 194 cm pikk ja kaalun 80+-2 kg, rinna ja puusaümbermõõt on ca 100. ühesõnaga ei siil ega konn. tüüpilises kalipsode mõõdutabelis niisugust varianti ei ole, 191 on reeglina lühike ning 195 on nii lai, et materjal lausa lötendab seljal ja reitel.

basseinitundides sai selgeks, et kalipso ja saapad peavad parajad olema, muidu hakkab peagi jahe isegi suhteliselt soojas vees. ja mina tahaks juba minna külma merre ning tuleval talvel, kui jumal annab, siis jää alla ukerdama.

eelteadmised, mis muidugi iga proovimiskorra ehk mõne kalipsomüüja külastamist aina kasvavad, olid sellised, et kalipso peab olema paras, ei tohi olla liiga suur, igati tihkelt ümber, eriti käte, jalgade ja kaelaaugu ümbert. samas ei tohi olla liiga lühike. jalad ja käed jäävad liiga pikalt välja ja neid on raske katta.

iga sukeldumiskeskus eelistab mingit kindlat brändi, sellest on neil kohapeal olemas suurim valik, mida saab käia selga proovimas.

koduklubi Nautic pakub BARE toodangut. mudel mida proovisin, oli LTall ja see oli liiga lühike nii käte kui jalgade ümbert. sellel mudelil ei olnud ka käe ja jalaotsad mitte kahe vaid ühekordsed. ca 20 cm otsast ülevalpool on tal seespool niisugune ca 3 cm pikkune riba, mis ilmselt takistab vee liikumist käe suunas. millalgi pidi tulema ka XLTall mudel, mis peaks olema tiba pikem. lukk on sel kalipsol selja peal, pealmisel kihil varrukaid ei ole.

Sebakis proovisin selga SCUBAPRO S-TEK nimelist mudelit. jala ja käemansetid on kahekordsed. sisemine kiht on õhukesest neopreenist. kalipso tundus päris paras. eriti varrukad. jalaotsad võiksid olla paar senti pikemad. proovisin lisaks otsa ka neopreenist sokke ja saapaid, nendega kattis ülemineku päris korralikult kinni kahekordselt, usun, et see konf peaks vett küll. pealmist osa alumise peale ei tõmmanud. proovisin eraldi, isegi minu suht peenikeste käte ja jalgade ümber tundus see üsna ok. kapuuts tundus ka igalt poolt vastus, ja pead sai liigutada küll. proovisin mingeid kindaid ka, sõrmed olid päris paraja pikkusega. põhimõtteliselt see komplekt mulle meeldis, aga et summad on siiski suhteliselt suured minu jaoks, siis otsustasin põhimõtte pärast käia läbi kõik eesti sukeldumispoed, et pärast ei oleks mingeid lolle kahtlusi ja kripeldusi. leppisin kokku, et käin kõik poed läbi ja annan teada mis otsustasin, et seda sobivat numbrit kinni ei peaks hoidma.

• SCUBAPRO S-TEK XLLong (vist) 7 mm 5900.-
• Sokid BEUCHAT L/XXL 350.-
• Saapad Classic ⁴⁶⁄₄₇ 540.-
• Kindad Camaro 5 mm 480.-

Maremark pakkus proovida Cressi-sub Logica mudelit. suurus 5 või 6, ei pannud kohapeal kirja kahjuks. pikkus oli vähemalt sama paras kui S-TEK, aga kohalikud spetsialistid vaatasid, et selja pealt on kottis natuke ja mujalt ka liiga lõdvalt ümber. neil on pundis umbes samasugune kõrendik, kellel on number väiksem ja pidi igati paras olema. aga väiksemat numbrit kohapeal polnud, tuleb järgmisel nädalal. sain 2004 kataloogi ja visiitkaardi. Logica maksab 5500.- ja Cressi kohta toodi esile, et tal on nii alumine kui ka pealmine osa mõlemad 7 mm paksune. käe ja jalamansetid olid jällegi kahekordsed ja sisemine osa neopreenist. pealmine osa on lühikeste varrukatega ja kapuutsiga. alumise osa jaoks on selle hinna eest kaasas ka eraldi kapuuts. 2004 aasta mudelil, mida minagi proovisin, on selja peal luku all eraldi õhuke servast serva lisakiht, mis takistab luku vahelt sisseimbuva külma vee vastu selga voolamist. pidi nõgusselgsetele eriti hästi peale minema. 2005 mudelil seda kihti ei olnud, aga oli vingem lukk. peaaegu nagu poolkuival. kui kinni tõmmata, siis luku hambaid näha ei olegi, jookseb selline sile riba. õlgadel ning veel siin-seal oli natuke teistsugusest materjalist, ilmselt, et paremini liikuma annaks. liiglühikeste jalaotste vastu pakuti siin välja natuke pikema säärega saapaid. paraku parajat numbrit kohapeal praegu polnud. aga saabast soovitati kindlasti valida koos lestaga.

Thore ehk pirita paadipood pakkus Acualungi kalipsosid. kahjuks olid sees vaid suurused 4 ja 6. 6 proovisin ka selga. sees on niisugune väike vestimoodi asi, mis katab selja tagant lukutaguse osa ning kaitseb kaela ning õlgu. jala ja käemansetid jällegi kahekordsed. sisemine osa neopreenist. ei tea kas mõnel üldse on lateksist? mis pidi olema kehv, kuna ei hoia sooja. number 6 oli muidugi suur mis suur, pikkus see-eest õige. järgmisel nädalal pidi jällegi tulema ka väiksemaid numbreid. see kalipso oli nüüd üheosaline ja maksis 4000.-, pealmise osa saab juurde osta eraldi. suuruse testimiseks soovitas poemees jalga proovida number 5 pükse. need olid parajamad küll, ehkki mulle tundusid needki reitest laiad. kardan, et ka number 5 kalipso on samasugune.

hm, nägin nüüd oma silmaga, mismoodi hülged meres käisid, 4 kraadises vees. vähemalt kahel tegelasel olid bare kaheosalised 7 mm märjad. saapad jalas ja 7 mm kindad käes. tulevad teised välja siis ja räägivad, et no ei olnud külm. kui pead keerata palju, üles vahtida jne, siis kaeluse ümbert tuli külmasid niresid, aga muidu ei miskit.

no mine nüüd ja võta kinni.

keskmine blogija tundub kuidagi pingetevabam kui keskmine mitteblogija. mitteblogijal pole eriti võimalusi eneseväljenduseks, sest keda su jutt ikka huvitab. blogisse saad kirjutada, ilma et keegi küsiks. või haigutama hakkaks. või oma küsimustega mõttelõnga katkestaks.

ja kuulajad on reeglina tänulikumad. need, keda su blogi ei huvita ei satugi seda lugema.

blogides vabaned info ainuomamise koormast. olgu see hea või halb – blogi ja unusta.

omamoodi naljaks on kujunenud kõikvõimalikud paradiisid, maailmad ja dzhunglid, millise sufiksiga suvalise toote või eluvaldkonna õnnistada võib.

otsisin oma fotokale lisaakut. käisin läbi mitu fotopoodi ja nende veebid. korra öeldi ühes kaupluses, et sama keti teises salongis on olemas. läksin sinna, seal öeldi, et on, aga see ei ühildugi. njah, segane lugu.

täna sain teada, et tondil, samas majas, kus asub helisalv – koht, kust viimase aasta või paari jooksul kõik oma dvd- ja cd-toorikud olen ostnud, kuna seal on oluliselt soodsamad hinnad kui muudes poodides… ühesõnaga samas majas on üks kõikvõimalike akude müümisele ja vist isegi parandamisele (teevad ise akuelemente) keskendunud firma.

lähen sinna poodi ja loen paberilt ette mind huvitava aku mudeli ja olen juba mõtetega uksest väljas, kuna seda marki neil kindlasti pole. aga ei, müüja keerab selja, võtab seina pealt pikemalt valimata ühe aku, paneb lauale – on! uurin siis hinda. 3 korda odavam kui originaal. 380 vs 12xx krooni ja mahutavus on ka peaaegu sama.

on ikka hea, kui mõni firma on otsustanud teha ühte asja ja teha seda hästi. teeb kohe meele rõõmsaks ning rahakott ka ei protesti.

• renovaar
• helisalv

erinevad koolkonnad pakivad õpilaskamasid erinevalt. mitte ainult kuplit, vaid ka troppe. sisekoti kummid on ühepikkused, osad panevad tropid kahekordsete kummide vahele, teised jätavad kummid ühekordselt. lahti lähevad mõlemad. varjud lähevad lahti liiga kiiresti, et palja silmaga või isegi videost näha oleks, mismoodi tropid sirgeks lähevad. teoreetiliselt peaksid nad vabanema ühe kummi alt korraga. niimoodi järjest kuni lõpuni välja. teiseks peaksid tropid olema pidevalt pingul.

teooria teooriaks, võtsin fotoka kaasa ja pildistasin. ühekordsete kummide alt vabanevad tropid sedasi:

loodan millalgi pildistada ka topeltkummidega pakitud varju avanemist.

siin pildil ei ole muidugi tegemist päris ideaalse avamisasendiga ja ega siit ei peakski ootama midagi ilusat. aga ikkagi.

update@02.05.05

see kummide panemine ühe või kahekordselt on üsna segane lugu, kuna tegelikult ütlevad mõlemad koolkonnad – kahekrodselt tuleb panna, kui ühekordselt jääb liiga lõdvalt. erinevus on ilmselt arvamuses, mis on liiga lõdva ja mis mitte. mingis, kas mitte pd kirjutises öeldi, et kummid peavad troppide avanemisele avaldama survet ca 3kg jagu. veel olen kuulnud arvamust, et troppidest peab saama sisekotti tõsta. ja siis veel nihuke hinnang, et kui troppe lihtsalt liigutada, siis peab kumm neid paigas hoidma. go figure.

lisan veel ühe aspekti. nimelt aasad, mis kummide vahele tehakse:

• kinnised tropid on alati pingul ja aas on ühtlane. troppide ebaühtlused jäävad seega seotud kummide ja vabaotste vahele
• troppide ebaühtlused paigutatakse aasadesse. juba seotud tropid tõmmatakse pingule, samuti aasast vabaotste poole jäävad tropid.
• ebaühtlused jäetakse ka kahe aasa vahele. aasad on ühtlased.

ja et asi veel liiga lihtne poleks, siis mainitakse ära veel üks asjaolu. kui pingul on tropid kahe kummi vahel.

esimene basseinitund oli umbes nagu mu introl. tegelikult jõudsime isegi vähem, aga ikkagi oli lahe. regu voolik on kuidagi lühike. vasakule hästi vaadata ei saa. bassein on madal, kõrvade tasakaalustamise pointi nagu polegi.

teine basseinitund on paldiskis. seal on sügavam osa ka – 3,8m vist. ja minul on nohu. krt. hoolimata nohust ja kergest uimasusest lähen ikkagi kohale, ei taha seda asja pooleli jätta ega edasi lükata. palavikku ju ka pole.

miidurannas, kust varustuse peale korjame selgub, et meie kursuselt ühel tibil on enamvähem samasugune nohu. instruktor arvab, et noh mis seal ikka. kui ei tasakaalustu, siis päris sügavale ei saa ja tuleb madalamas harjutused ära teha.

paldiski elanikkond ja ka basseini runnijad on venelased. heas mõttes, ainuke viga, et me ei oska eriti ise enam vene keelt ja tekib väike suhtelmisprobleem. lõpuks juhatatakse meid basseini, tassime oma kola bassini juurde. see on inimtühi. saame ka eraldi riietumisruumi, sest teine on ülerahvastatud. välisjalatsid oleks pidanud alla jätma. noh esimene kord ja eestlased, kohalikud on leplikud.

vette astumine. tuleb välja aga ajab muigama. vesti unustasin õhku päris täis laskmata. madalamas osas tegime voolava õhu hingamist ja maski ära võtmist – tuleb hingamisteid kontrollida, et nina kaudu ei ahmiks. välja hingatav õhk pressib mullitades ninna, üsna naljakas tunne. ajab köhima. saame kõik kenasti hakkama ja instruktori käest kiita. räägib, et kõige raskem harjutus on nüüd tehtud.

lähme sügavale. raisk, ei tasakaalustu. silmevahele lööb valu sisse, ju puhusin liiga kõvasti. raputan käelaba ja sõuan ülespoole tagasi. üritan mingil levelil püsida. hingan ja üritan rahulik olla. natukehaaval valu kaob, laskun natuke veel. jälle sama jama. teen jälle väikse peatuse. lõpuks sain siiski põhja ja mõne aja jooksul muutus olemine päris talutavaks.

kiikumine tuli kiiremini välja kui introt tehes. näidatakse et noh uju nüüd ringi kuni teised ka saavad korda. hakkan ujuma ning kuidagi satun aina rohkem pinnale. mida kuradit, lasen õhku välja. vajun põhja tagasi – ma pole neutraalse ujuvusega toimetamisest veel aru saanud. ilmselt oli lihtsalt suund üles ja ujuvus oli tegelikult korras. tatipeade värk.

kogunesime ühte nurka. harjutus oli õhu laenamine. kraan keerati kinni, paar korda sai veel rahulikult hingata. siis enam ei tulnud. pats-pats buddy õlale, anna õhku, selline käemärk. võtad aga lisaregu ja hingad. siis keeratakse kraan lahti tagasi, oma regu peale tagasi. lahe.

nüüd võtame vee all vesti seljast ära ja paneme tagasi. mulle kõlab see umbes nii, nagu võtaks vabalangemise ajal varju seljast ära ja paneks tagasi. aga keegi probleemi ei tekita ja instruktor räägib ka nagu oleks igapäevane asi, ju siis ongi. ära sain kergesti. tõstsin enda ette. aga kipun külili vajuma, sest balloon, mis annab ka teatud osa raskusest, on ju nüüd küljest ära. tagasi pannes ei leia kohta kust vasak käsi läbi pista, bcd, konsool, kõhurihm jms jama seal kõik segamini. lõpuks saan selga. ei leia parempoolset küljerihma otsa üles. selgus, et mul oli varuotsik sealt läbi pandud. njah, tunne oma varustust.

pinnale tõusmiseks ei pea õhku vesti juurde laskma vaid vastupidi, aga see mulle tol korral veel kohale ei jõudnud.

otsustasin minna sukeldumiskursusele. natuke hädavajalikku lisategevust ja põnevust halli argipäeva. lisaks lootus asjast rohkem teada saada ning nojah, miks mitte, PADI OWD litsents, mille olemasolul saad suht igal pool maailmas suvalisest sukeldumiskeskusest omale kama laenutada ning kohalikku vee-elu uurima minna.

sukeldumismaailmas ei ruuli klubid, nagu langevarjunduses, vaid nn sukeldumiskeskused ehk äriühingud. eestis on levinud üks rahvusvaheline süsteem ehk seesama PADI, niiet programm on kõigis üks ja sama ning litsents ka samaväärne. isegi hinnad on praktiliselt samad. ole ainult mees ja vali omale sobiv firma välja ja mine.

kõige suurem ja tuntum tegija on vist Maremark. seal käis dill, seal käis varulane. aga nende kommentaarid olid väga hm, neutraalsed. ei midagi otseselt negatiivset ega positiivset. kui rääkisin plaanist sukelduma minna oma onupojaga, siis kuulsin laheda loo. tema käis perega egiptuses puhkamas. snorgeldas siis rannas ja äkki hüüab keegi tema nime. keset egiptust. nojah, selgus, et tema klassivend, kes on professionaalne sukelduja ja veedabki suurema osa ajast egiptuses sellega leiba teenides. see sõber olla Nauticust. üldse tundub, et see nautic on mingi väärt koht, sest ka dill räägib, et tema olla mingite nauticutüüpidega kokku põrganud kuskil ja juba käinud nad kuskil karjääris jää all ekskavaatorit tsekkimas jne. ühesõnaga koht valitud.

yeah, miiduranna on kusagil pooles viimsis. esimene kursus hakkab juba ülehomme, sain oma nime ka sinna kirja. varulla kauples end ka sinna koolitust lõpetama. njah, seltsis segasem. tipptunnil läbi kesklinna trügida on asi, mis pole mulle kunagi meeldinud, aga ju eesmärk pühendab. itsitan, et heaküll, kui sukeldumisest midagi välja ei tule, siis jõhker liikleja saab must ikka.

tundub, et koolitajad on profid. ei mingit mõmisemist ja ee-tamist. jutt on sorav ja arusaadav. tempo mõnus. grupp on ka väike õnneks, 5 inimest ainult. sissejuhatus, üksteise tutvustamine, teoorialoeng. väike paus ja varustuse vaatamine. sama teooria osa videost. lõpetuseks kontrolltöö. sain ¹⁰⁄₁₀. ehkki loogika natuke tõrgub rõhuarvutuse juures. 10 m sügavusel on rõhk kaks korda suurem ehk 2 atmosfääri ehk bari. pinnal on 1.

pühapäeval sõitsime paarist kohast läbi, laenasime veel ühe maski ja veel migneid vidinaid ning suundusime basseini. ajasin selga ühe kaheosalise kalipso pealmise osa. vest ballooni külge, vest õhku täis ja vette. see ujub. ise kah vette ja ronisin vesti sisse. mask ette, regu suhu. pea vee alla. proovisin hingata. esialgu kippusin hinge kinni hoidma. suu kaudu hingamine ei ole tegelikult raske, aga see on kontrollimatu, kuna nina kaudu õhku lihtsalt ei tule, sa hingad ja õhu saad regust.

siis tuli panna külge raskusvöö, et vee alla saada. seisin vee all põlvedel. hingasin. muigama ajas. tegime mõned harjutused ka. näiteks regu puhastamine. võtad vee all regu suust ära, ise ajad selle aja kogu aeg suust väikseid mullikesi välja, hinge kinni hoida ju ei tohi! ja siis pistad otsa õiget pidi suhu tagasi, puhud veest tühjaks, kui on midagi puhuda. kui ei ole, siis lased nupust õhku sisse, keelt hoiad vastu suulage, et vesi kurku ei pritsiks. igasugu lahedaid harjutusi sai proovida. maski vett täis laskmist ja veest tühjaks puhumist. teiselt varuregu võtmist. kahekesi kordamööda ühe reguga hingamist. nagu filmis.

ujuvus on üks ilmatuma põnev asi. küsimus on levelis. ujuvus on kas positiivne – kerkid kuni pinnale tõused, negatiivne – vajud põhja või neutraalne – oled kus oled, ei tõuse pinnale ega vaju põhja. kuidas saada põhja? minul muidugi esimene mõte, et no lased vestist õhku välja, muutud negatiivselt ujuvaks ja vajudki. tegelikult pole seda ju vaja. neutraalse ujuvusega keerad lihtsalt suuna sügavuse poole ja ujud sinna. kui enam ei uju, siis püsid sellel levelil kus pidama jäid. natuke raske mõista ja harjuda. pinnale tulemiseks pole ka vaja õhku vesti juurde lasta. lihtsalt ujud. põhimõtteliselt tuleb sügavuse muutumisel siiski natuke vesti õhku juurde või vähemaks lasta, sest sügaval pressitakse kokku ka vestis ja kalipsos olevat õhku ning ujuvus väheneb, et säilitada neutraalne ujuvus tuleb sügavamale minnes natuke õhku juurde lasta ning pinnale tõustes vastupidi, seda välja lasta. ausõna – raske harjuda. ja muidugi tol korral see mulle kohale ei jõudnudki. sügavust oli ka vast 2 meetrit.

lestadel kiikumine on mingi ujuvuse harjutus. lased vestist õhu välja ja vajud põhja. siis lased natukehaaval õhku juurde, kuni keha põhjast natuke kõrgemale tõuseb. jalgades õhku pole ja need vedelevad vastu põhja edasi. nüüd kui sisse hingad, siis see õhk tõstab keha natuke veel, välja hingates vajud jälle natuke allapoole tagasi. jälle aiab muigama.

vee all on päris lahe. mina oma vesti, maski, ballooni ja reguga olin nagu mingi allveelaev või kilpkonn, ühesõnaga permanentne veeelukas ja vaatasin mööda siplevaid inimesi ning alla sukeldujaid nagu kalu. vahepeal tulid mööda hülged – ühel oli balloon, kalipso ja vest seljas, teisel ainult mask ja lisahingamisots. tulid vastu, vehkisid kätega ja pööritasid silmi, ujusid alt või pealt läbi, vahepeal kiskusid mul lesta jalast ära. ükskord panid pärast tagasi ka.

olen oma introga ülimalt rahul.

päris nii ei olnud, et keegi mainis sukeldumist ja mina tahtsin kohe ka. esimest korda mõtlesin natuke tõsisemalt sukeldumiseteemale eelmisel sügisel, kui üks langevarjuinstruktor peale hüppepäeva rahvale mainis, et tema läheb nüüd veel merre. oli oktoober. brr…

üks sõber otsustas hakata lohelauduriks. käisime varulasega, kel samuti teinekord päevade kaupa midagi asjalikku kodus teha polnud, siis vaatamas, mismoodi see trenn välja näeb. tee peal selgus, et varulane on ka sukeldumiskursusel käinud. basseinis ja meres harjutamas mõned korrad.

ja siis tuli ükskord dill niisama möödaminnes minu poolt läbi, endal kaasas tutikas balloon.

10 liitrises ballooni on surutud õhku nii palju, et kui see välja lasta, siis on teda 3000 liitrit. no ja mismoodi sa sellise rõhu all olevat õhku hingad? 300 bari. autokummis on rõhk umbes 2 bari…

ükspäev käisime margusjaga sebaki sukeldumispoest läbi, tõime sealt mingeid vidinaid. raskusi ja raskusvöö pandla. võibolla oli veel midagi. poerahvas oli mõnusalt sõbralik ja ehkki me polnud ega üritanudki näida sukeldujatena.

väike huvi oli tekkinud. ja ükspäev räägibki dill, et temal on nüüd kola koos ja tahab minna seda pühapäeval basseini proovima, kas tahan kaasa tulla. hm, kas tahan, ega enne ei oska tahta kui pole proovinud. proovida tahaks küll. laupäev meenutas füüsikatundi. archimedese seadus ja selle praktilised rakendused. veel üsna raskestihoomatav. esialgu võtan suure umbusuga teadmiseks, et näiteks 30 meetri sügavusel vee all hingan täiesti muretult sisse õhku, mis on umbes sellise rõhu all nagu… nagu ma ei teagi mis – 3 korda suurema rõhu all kui pinnal ehk 4 bari või atmosfäri. ja kopsud ei plahvatagi! vähemalt seni mitte, kuni hinge kinni ei hoia ja liiga kiiresti pinnale ei tõuse. proovin reguga (see hingamisotsik) hingata. kusjuures polegi midagi hirmsat.

mõistlik ja kaalutletud käitumine tagab stabiilse ja turvalise blablabla, aga et sellise tegevuse tulemus on nii läbimõeldud, siis ei ole resultaat enam nauditav. see on lihtsalt loogiline.

samas kui teha midagi impulsiivselt, võttes riske ja tunnetades ohtu, siis on ikka heameel piiritu, kui kõik hästi läheb. ja just see osa elust on väga nauditav, ehkki täiesti ebaloogiline.