ull blog

äratus hommikul kell 5:10! dsiisus kraist! aga mis sa krt teed, inimesed on peast segased ja ärkavad vara, et olla kell 6 hommikul trefpunktis ja 8 am kohal näiteks pärnus, et sealses veekeskuses paariks tunniks 4 meetri sügavune bassein hõivata.

lisaks meie kursusele oli seal pärnust sama palju õpilasi ning sealne instruktor või selle hakatis. tegime regu jagamist ja raskusvöö äravõtmist ning peale tagasi panemist. vööga igatahes sai nalja. ära sai kergesti, aga mismoodi see tagasi käib, see ei olnud nii täpselt meeles, muidugi vingerdasin kuidagi seal kuni selgus, et nö loomulikul moel see ei toimi ning tuleb arvestades veealust gravitatsiooni tarvitada nö ratsionaalseid lahendusi. igatahes sain vöö iseseisvalt väljalendamata peale tagasi ja harjutuse sooritatud. vahepeal udjasime niisama ringi, kästi lollusi teha, võtsin siis varulasel lesta jalast ära ja ujusin sellega minema, pärast tegime ühe 2-way ja keerasime mõned punktid. mingi aja pärast breakoff ja träkkisime laiali, träkkides läks ujuvus muidugi puutaha ja lendasin pinnale. edasi pidime põhjas istudes vesti õhku laskma, kuni minutikeseks keset basseini (põhja ja pinna vahepeale) hõljuma jääme. no ei saa raisk. põhjas kiikuda sai küll, hingad sisse, tõused pool meetrit, hingad rahulikult välja, balloon toetab põhja tagasi. lasen tirtsu õhku veel ja aidaa, pinnalesõit. ühekorra sain ikka ka ma usun minuti kuskil vahepeal veeta kuni ikkagi pinnal lõpetasin. ei tea mis värk on. õhk muidugi paisub vestis, kui näiteks meetrijagu põhjas tõusta, juu see õhtk välja viskabki. aga õhu vestist väljalaskmine istuliasendis ei olegi nii lihtne ja ei õnnestunud kordagi. tund lõppes umbes 4-5 kõrguselt (võin valetada) platvormilt kalipsos allahüppamisega jalad koos püsti. see oli omamoodi põnev thrill ehk ekstreemsport. väga lahe igatahes.

kuid nagu heas telereklaamis öeldakse – see pole veel kõik.

peale hommikusööki lasime end lennuväljale visata ning seal oli just lennuki ülessaamisest puudu 2 inimest. hoolimata pool-lukus kõrvadest ja esialgsest plaanist veidi puhata ning teiste maandumis irvitada, panime end tõusule. kiired plaanid on teinekord head. ei jäta ruumi põdemiseks. 22 inimest lennukis polnudki teabmis hirmus, igatahes olime lennukis ühes kihis kõigest ja uksest väljakukkumise äärel ei paistnud keegi. lennukis oli mingi sildike ka langevarjurite kohta, et teatud punasest joonest tagapool tohib olla vaid 10 inimest. no meil oli viis.

tõusu ajal käis kõrvus mõnus krõbin, neelatasin ja möllasin kuidas jõudsin. see elukas kogus kõrgust meeletu kiirusega ja oli tegu, et kõrvad lahti hoida. mõtlesin kui juba tõusul nihuke trall käib, mis siis veel vabalangemises saab. aga ei saand sittagi. inimorganism osutus üllatavalt paindlikuks.

hüpe ise oli selle aasta esimene 4-way. töötati minu peale. mina olin siis niiöelda baas. panda tuli külge nagu kell, margusja oli all ja varulane peal. õige baas peab olema stabiilne ja ei tohi lainetada ege keerelda. meie baas polnud ideaalne ja kui varulane dokki võttis, lendas ta millegipärast pandale selga ja hoidis sealt kinni. mina lasin sest jamast lahti ja üritasin end niisama mitte ära unustada. 1500 vaatasime, kes kuhu träkib, leidsin endale ka hea suuna ja kihutasin sinna kohe mõnuga. see kõrgus on piisav, et kohe selline ilus mõnus träkk võtta, maha pidurdada, kõrgust vaadata, avamismärguannet anda ja visata. an-2 pealt 1200 kandis laiali minnes pole aega midagi vaadata, kõik käib umbes kõhutunde järgi.

tore oli vaadata, kuidas 22 inimest õhus rahulikult sõidavad ühte patterni, kaarega ümber muruplatsi. sain minagi sellega suurepäraselt hakkama ning õnnelikult maha. maas selgus, et varulasel oli laja kallistamisest jäänud mälestuseks marraskil mokk, aga küll saab pulmadeks terveks.

täna ei hakanud rohkem saatust, tervist ja õnne narrima, kell oli 2 ja päevalt oli saadud küll. tiksusime tallinna tagasi. näis, kas dekohaigus tuleb või pääseb seekord puhtalt (peale sukeldumist (eriti üle 5 meetri) ei tohi 12 tunni jooksul lennata).

pärast oma nullkangast 9-torulisega ca 90 hüpet järjest tegemist on praegu üsna huvitav kogeda natuke teistsugust varju. lubage tutvustada, vaatluse all on raven III, 7 toru, ca 230 ruutjalga f111-laadset kangast.

kui duke omale selle varju tellis, siis külvasime temasse 7-toruliste vastu nii palju umbusku kui suutsime, sest seni nähtud 7-torulised on kõik need parafoilid ja selle jäljendused, ühesõnaga hästi paksud ja kohmakad täpsushüppevarjud.

raven III meenutab oma väljanägemise poolest pigem spectret kui parafoili. oma sellega tehtud 5-6 hüppe jooksul on see vari alati väga ilusasti avanenud, rahulikult ja üsna otse. kui mu oma sabre avaneb ca 175 meetrit, siis ravenil kulub ca 200 meetrit. andmed pro-trackilt.

juhttropid on poolpidurisse pandud ca poolemeetrise lõtkuga. selle varju suutsin ma kohe esimesel katsel varisema pidurdada. sabre jaoks jäid mul käed lühikeseks. pöörab muidugi üsna uimaselt ja manööverdamiseks tuleb juhttroppe ikka mehiselt liigutada. kõrgel spiraalitades saab ikka end nägupidi maa poole, ehkki hoog ei ole teab mis suur.

kõige naljakam on temaga maa lähedal, kus erinevad sõidurežiimid visuaalse reference olemasolu tõttu täit selgust pakuvad. isegi mõningases piduris, näiteks hoiad üht poolt poolpiduris, et end sobival kursil hoida, mõjutab varju kiirust tublisti, lased selle poolpiduri lahti ja vari sukeldub tuntavalt, kiirust samas eriti juurde ei tule.

fleerimisega on sel varjul, nagu teistelgi minu hüpatud suurtel kuplitel, üsna kesised lood. sina pead lihtsalt õigel ajal sujuvalt pidurdama ja ega muud teha polegi. pole muidugi katsetanud ka, kuidas oleks natuke kõrgemal läbi pidurdada või natuke hiljaks jääda. tugevama tuulega õnnestus selle varjuga maanduda umbes olematu maakiirusega, pidurdada polnud vaja, maha astusin kahe jalaga korraga, umbes nagu tooli pealt maha hüpanud. suure tuulega maandudes pidurdades oleks ta mind kindlasti selili vedanud, niiet pidurdamisest tekkivat tõstejõudu kasutada ei saa. aga parem ikka natuke mütsakam mahaastumine kui mõned meetrid selili rohus lohisemist.

kahju, et pole veel saanud kahte ühesuguse suurusega ja samast materjalist 9 ja 7 toruga varju võrrelda, et täpsemalt jälile saada, mis siis ikkagi teistmoodi on. praeguse kogemusega tundub, et 9-toruline on stabiilsem, samas ikkagi juhtimise suhtes tundlikum. 7-toruline jällegi avaneb kindlamalt.

kui õnnestub sellelaadseid kogemusi juurde hankida, tuleb seda hinnangut muidugi korrigeerida. praegu aga – 7-toruline f111 ei tähenda ainult parafoile ja varuvarje, vaid ka täiesti rahulikult hüpatavaid põhivarje.

update@15.05.05

kõikse suurem on vahe ikka maandumisel, 7-torulist vastutuult hoida on näiteks keeruline. või on sel aastal tõesti tuuled igal pool nii imelikud. see-eest on hoolimata maandumise suunast üsna lihtne end lõhkumata maha saada, ei pea seda juurdevõtusammudega vms jenkaga tantsima.

kodila vahel oli täna õhtul väga vaikne. ainult kriuks (lesomägi tarmo) ja üks tsikk rulluisutasid.

üks suvaline vennike passis võsavahelisel teel. möödudes ütlesin isegi tere, väike maakoht ju ikkagi. teretas ja kostis, et tema uurib just seda nimelt, kas laulab päris ööbik või musträstas ahvib teda. ja lõpuks leidsime endale koera, kes ei haukunud vaid hakkas lihtsalt satelliidina kaasa jalutama. kuni õuevärava tema ees kinni panime ja hüva nõu – mingu ta ka koju, andsime. üks põõsas krabises kahtlaselt, seal põõsas müttasid kaks siili. nohistasid seal ninapidi koos.

täna ajasin kurjaks jalgratta. öeldakse, et kui kord oled sõitma õppinud, siis ei unusta kunagi – vale puha. et tee on niii auklik ja igasugu teeäärised nii kõrged ja ootamatud, see oli küll täiesti meelest ära läinud vahepeal. aga muidu on ilgelt lahe, vaatad – keelumärk ees, ühesuunaline tee, sätid end kõnniteele ja kimad edasi. kõige nõmedam on sõita mööda kõrge servaga sellist pooleteise rajalist teed mööda, kui autod tagant tulevad. ei saa eriti nagu kuskile minna. koerad on see-eest rattameestega suht harjunud, peremees kerib neil rihima koomale kui ratas lähenemas, koer ei tee auh ka mitte. see-eest aiakoerad üritavad ehmatada, aga ju peab neil ka mingi meelelahutus olema.

minu ratas on muide ametliku tüübitunnusega “linnaratas” ehk pole ei maanteeliugur ega ka mägikrossikas. sihuke vahepealne, ilma ilma amortideta. ma muidugi ei saa enam üldse aru, millise linna jaoks see mõeldud on. tallinna jaoks kuluks küll mingi krossi ja trikiratta vahepealne eriti tugev ja vetruv mudel ära.

kui hästi läheb, siis sõidan kunagi veel.

tore, et inimesed loomi armastavad! oleks isegi veel toredam, kui inimesed oma loomade järelt koristaksid. õigemini hakkab see asi mind aina enam ja enam häirima ja ma pole kaugel hetkest, kui avaldan kuskil kuulutuse tööpakkumisega inimesele, kes tuleb ja peab majaümbrusel silma peal päevakese ning viib iga koera poolt maha jäetu tolle peremehele tagasi, pool sellest postkasti ja pool uksemati peale, mingi osa võiks lingile ka määrida.

moraal: mida külvad seda lõikad

eelmist hooaega alustas SLK kõva varude lahtihüppamisega, sel aastal on ELAK samamoodi alustanud.

oma kolme hooaja jooksul ei mäleta ma ühtegi täielikust tõrkest pandud varu. st olukorrast, kus põhivari lihtsalt ei avane. ei leita meduusi, saadakse tropikeerud, saadakse kontrollimatu spinn või kukutakse lihtsalt liiga madalale.

üldiselt pole kombeks õnnelike vahejuhtumite korral mõelda, mismoodi oleks saanud seda probleemi üldse vältida, sest kõik läks ju hästi. tegelikult võinuks kõik need asjad palju sitemini lõppeda, kui inimene või automaat poleks tegutsenud. minumeelest on see just olukord, kus tuleks mõelda ja vajadusel midagi ette võtta, sest veel ei ole hilja!

kuuldavasti tehakse väljamaal vvh-d kõrguse- ja ajakadu imiteeriva altimeetriga, kasutatakse olukorra kirjeldamiseks fotosid või lausa videot.

kuplilennukoolitust on seni tehtud heal juhul üks kord hooajal, aga inimesed jõuavad kiiremasse kupliträffikusse erineval ajal ja ega nad ise ei pruugi teadagi, kui oluline on neile endile või teistele liiklejatele mõistlik ja organiseeritud käitumine õhus.

loodan, et klubides mõeldakse neile asjadele juba ammu ja juba täna-homme lähevad need ja kõik veel paremad mõtted käiku – jõudu tööle!

l-410 kuusiku lennuväljal, seda võimalust pidi kasutama. pealegi tuli selle hooaja esimene 4km hüpe ka ära teha ning eilsed nurmsist saadud kõhklused-kahtlused maha raputada.

rahvast oli hullult isegi ämari hüppepäevadega võrreldes, kohutav kogus õpilasi ja nende kaaslasi ringi sebimas. muidugi ka tavaline kaader. kohalikku arseni kampa nagu ei paistnudki. tuult eriti polnud, pilvede vahelt paistis sinist taevast kohati.

pidime lennukisse ronima kohe, kui see maha jõuab eelmiselt tõusult. oodates nägime, kuidas eli peale avamist paar-kolm-neli täispööret keris ja põhikupli küljest ära lasi. varu läks lahti kohe. paistis, et ka vabakott ja ära lastud kuppel maandusid lennuväljale.

mururajalt õhkutõus letiga oli päris raputav kogemus. üsna rasvaste pilvede all oli turbukaid omajagu, lennuk manööverdas alumisest kihist osavalt mööda, kuid järgneva kilomeetri jooksul polnud ikkagi muud, kui üks suur paks pilv, ning lennukit raputas see hullemini kui õhkutõus. pidin kohati kusagilt kinni hoidma.

mina proppi, margusja järgi. letil on hoog ikka päris suur. hakkasin kohe painutama, kuid ega end ilgelt väikseks ja kõveraks tehes pole stabiilsust ega manööverdamisvõimet kusagilt võtta. margusja oli all nagu kass. ta tundus selles rollis üsna mugavalt tundvat ennast, ju on harjunud alati kõige all olema. siiski olime mõlemad üsna närvilised, vaatasime tihti kõrgust ja üritasime levelit hoida. juba enne 1500 hakkasime laiali minema, träkkisin risti rada eemale. kuidagi jube madal tundus, kõrgusemõõtja järgi nagu oli veel aega, 1200 näitasin avamist ja mõni hetk hiljem viskasin – närv ei pidanud kauem vastu. vari oli lahti ca 925 ehk 100 meetrit tavalisest varem. ata-ata. selgus, et mõnel olid närvid veel nõrgemad, sest üks kuppel lendas minust kõrgemalgi.

vaatasin ringi, kus on maandumisplats ja teised, valisin väga konservatiivse suuna, suure kaarega ümber maandumisala, et kiirematele mitte ette/peale sõita. osa rahvast tuli kaugemalt, hoidsin täispiduris. ca 400 peal vaatasin, et kauem enam hoida ei kannata, kiiremad olid juba mööda saanud, sepandi floatis taamal, hakkasin maandumiskujundit ehitama. õnneks kedagi samal kõrgusel polnud ja hiljem selgus, et sepandile mu manööver väga suurt meelehärmi ei valmistanud – ruumi oli.

maandumine tuli ilus, sinna, kuhu teisedki. väga vinge.

meie õhusoleku ajal oli tõusnud üsna kole tuul, aga mind see enam ei morjendanud. tegelikult on hea, kui hooaja algus selline karm on, edasi saab ainult paremaks. ainus, mis suve arenedes alati kehvemaks muutub, on turbulents ja sääsed, aga nende vastu ei aita miski.

viisin raplast emale lilled ja pildistasin isamaja ümber lilli ja sirelipungasid, koertest-kassidest rääkimata.

täna oli viimane teooriatund ja teooriaeksam. paar sellist kahtlast küsimust ka, mida õieti ei mäletanud. üsna palju oli neid matemaatikaülesandeid, kus tuli tabeli abil arvutada, kui kaua võib mingitel tingimustel olla vee all või kui pika vahe peab jätma kahe kindlate parameetritega sukeldumise vahel. njah, komistuskiviks sai midagi taolist:

mis võib juhtuda, kui hoiad vee all hinge kinni

• kopsukahjustused
• õhk tungib vereringesse ja rindkeresse
• kehavigastused või surm
• kõik eelnimetatud

igatahes saime kõik läbi.

nüüd pole muud, kui ühe korra veel basseini, siis karjääri ja merre

sikupilli suurpoe ajakirjaletis jõlkudes jäi täiesti juhuslikult silma ajakiri [digi]. kilepakendis, kaasas cd, hind 33 krooni. kaanepildi peal muuhulgas digipeeglit meenutav fotoaparaat. mina kui hiljutine fotokaostja kohe mõtlen, et ah tühja kah, ostan selle digi(foto) ajakirja siis korra ära, saab saab näha mida see õhuke formaat sisaldab.

kodus selgub, et cd peal on igast vabavara softi, mida igaüks ise netist tirida saab ning ajakiri ise ei ole mitte ainult fotoaparaatidest vaid üldse kõigest digitaalsest, sh arvutitest ja igasugu lisavidinatest – uus it ajakiri õhesõnaga. formaat on üsna petlik, lehed on väga õhukesed ja neid on pea poole rohkem kui konkurentidel arvutikasutajal ja arvutimaailmal.

tekst on sees päris mõnus, enamuse moodustab igasugu seadmete arvustused ja tootetutvustused. mõned artiklid ja kolumnid.

päris hea üllatus igatahes, häid arvutiajakirju pole eestis kunagi liiga palju olnud.

eelmisel talvel otsisin omale hüppamiseks paelteta jalanõusid, mida saaks kergesti jalga, ja mis veelgi olulisem, jalast ära. no juhuks, kui jalad troppidesse jäävad vms. leidsin sellised mingist postimüügi kataloogist. olid suht soodsad, tellisin ära. ja uskumatult head jalavarjud sain.

sel aastal tegin siin üks hüppaja reklaami, et select postimüügis on lahedad reisikoti moodi asjad, kuhu langevari sisse mahub, seda saab seljas tassida nagu ranitsat ning pole kallis ka, alla 200 krooni. mul on üsna raske kamakott seni olnud, ämaris väravast klubi juurde vantsides seda ühe õla peal vedada on ilgelt ebamugav. tellisin selle va koti siis ära. oodata tuli lubatud 3 nädala asemel küll 5, aga eile oli sedel postkastis, et tulgu ma aga järgi, kaup on postkontoris olemas.

panen siis kviitungi letile, vaatan veel, et ohoo, prouadele lisaks üks noorhärra teenindama pandud. võtab sedeli, küsib sinna kuupäeva ja allkirja, siis klõbistab midagi arvutis. mina juba panin paar rahatähte letile kah. vaatab siis seda raha, ja siis arvutit ja pomiseb midagi. pole vist eestlane, igatahes ei saa ma esimese korraga aru. lõpuks selgub, et tema tahab 169,50 asemel, mis muide selgelt väljendatuna seisab minu kviitungil, hoopis 1695 krooni saada. kahjuks pole ma nõus ja ütlen viitan oma kviitungile. pomiseb veel midagi, läheb abiväge otsima. tuleb siis kuskilt tagantpoolt ühe proakesega, kes veel riiulite tagant lähedenes noorhärralt uurib, et “… ja ta keeldub maksmast nüüd?”.

proua vaatab kviitungit ja arvutit, klõbistab arvutis midagi ja rahaasjad hakkavad laabuma. saan oma kauba, isegi tänan ja tulen tulema.

aga nagu postimüügil ja teleturul kombeks – see pole veel kõik!

jooksebki noorhärra mulle õue järele ja küsib, kas ta kviitungi andis minu kätte. vaatan rahakoti vahelt järele, ei minul pole mingit kviitungit. mõmiseb ja läheb minema…

muigan siis ja mõtlen endamisi, tea kas minna nüüd dvd toorikuid ka samas majas asuvasse poodi ostma või ei hakka riskima.