ull blog

kuidagi olen sellest jutustamisest võõrdunud. mitmed projektid on pooleli ja mis sa poolikust asjast ikka kirjutad, mõtlen endamisi. samas protsess on hästi huvitav minu enda jaoks. niisiis, natuke.

garaazhis on valmimas hobituba.

kõige tähtsam eesmärk on seal hobiasju teha nii, et mõnus oleks. seinast-seina ja laeni tööpink moodulriiulitega on juba valmis. esimese riiuli all halogeenvalgustus kah täies ulatuses ning plastkarbikust on kogu ruumile ring peale tehtud, et kusagil pistikupesadest puudust poleks (ja kui on, saaks kergesti juurde lisada). vanast mööblist jätsin esialgu alles ainult puidu tööpingi. kõik muud pilpad ja riiulid saagisin juppideks ja nendega kütan majas igal hommikul pliiti. tööpingil on tinutamisaurude ärajuhtumiseks sundventilatsioon kah ja ühe esimese asjana sai garaazhi paigaldatud õhusoojuse pump.

teine eesmärk on see, et saaks seal vajadusel väikest bändiproovi teha. andriga ehitasime osadest pilbastest ning mineraalvillast paneelid seintele ja paigaldasime need nurga all, et akustikat parandada. praegu on ainus pill minu elektriklaver, isegi kõlareid veel pole, aga küll jõuab.

tööriistadest. alguses ostsin espakist 15 euro eest elektritrelli, sest mul omal es olnd. ja see trell läks kohe esimesel kasutamisel katki. vot nii. aga nüüd on mul äge hitachi löök-piik-trell, millega ma saan kõigist seintest ja põrandatest auke läbi puurida ja betooni lahti lõhkuda. tegelikult saigi see ostetud garaazhi põrandast ühe veetoru väljakoukimiseks. seal on kraanikauss ja äravool tehtud, aga kui sissetuleva vee lahti keerad, siis on surve all nii kraanikauss kui ka õuekraan, mis võib talvel ära jäätuda. niiet oli vaja see eraldada. nüüd on see tehtud. eraldi teema on veel maandus, mis käib seal mööda veetorustikku. tuletan meelde, et tegu on nõmme liivase pinnasega, niiet ma pole üldse kindel kas praegu valmisostetud 4×1,5m maanduselektroodid maasselööduna üldse mingit kasu toodavad. igatahes vedasin praegu vana veetoru asemele jämeda kaabli ja edaspidi on plaanis ikkagi kasutada maanduseks nii veetorusid kui ka neid elektroode. torutööde juures on kõige suurem üllatus see, et mulle meeldib takk ja kitt ikka rohkem kui see moodne keermeteip. ilmselt ma ei oska seda teipi õieti kasutada. seda on alati kas ligia vähe või palju (pigem vähe). kasutasin seda kuni sai pidevast ringitegemisest villand ja läksin taku ja kiti peale üle ning mitte ühtegi probleemi esimesel kasutamisel. võta sa kinni.

ah, tähtis tööriist on korralik akutrell. mul endal on seni olnud üks pigem soodne black-and-deckeri trell, mis korteris on ennast igati õigustanud. aga kui sain proovida vennalt laenatud makita aku-lööktrelli, siis ei taha enam eriti muud kasutada. minu jaoks pole asi üldse mitte kaubamärgis, vaid just selles lööktrelli funktsioonis. enamusel akutrellidel seda enam ei ole ja nüüd müüakse eraldi löök-kruvikeerajaid. aga just see kaks ühes on mega-super-mõnus. esiteks saab kivisse auke puurida sellega. teiseks saab väga ägedaid kruvisid seina lasta. uh, hea kraam.

tööpingile tahaks seda kummist antistaatilist matti ka kogu ulatuses. aga see on kallis. mõtlen veel kuidas, millal ja millise. aga midagi oleks vaja, et kaitsta tööpinda ja pisikesi pudinaid, mis staatilist elektrit hirmsasti kardavad.

praegune kraanikauss on nii vana seal, et sõber ei lubanud seda ära visata vaid nõuab endale, kui sinna uue panen. võiks olla korralik suur kraanikauss ja soe vesi. ruumi tee keetmiseks ja pm võiks väike külmik ka olla õlledele… ei tea veel kas ehitan selle kapikese ise või ostan miniköögi sinna. kiiret õnneks pole, kõige tähtsam on, et saan vahepeal käsi pesta.

muidugi oleks tore põrand ära tasandada ja katta mingi antistaatilise mittelibiseva epo või mõne muu tolmuvaba kattega. jah, tegemist jätkub.

peale kärdi ilmaletulekut hakkasime kogu perega taarakollideks. see tähendab, et elukohaks on nüüd annika vanematele kuuluv majake nõmmel, taara tänaval.

elu majas on muidugi hoopis midagi muud kui korteris. minu jaoks on ilmselt suurim vahe see, et saan magada maja teises otsas ja ei sega beebit. annika jaoks on kindlasti kõige tähtsam see, et siin saame ise toa temperatuuri sättida ja ei pea naabritega arvestama. eks kindlasti on väike vahe, mitmendalt korruselt lapsekäru alla peab veeretama.

laps ise käitub minu arust täitsa mõistlikult. eks ta mingil määral end kuuldavaks teha ju proovib. kui põhjus on mähkmetes või tühjas kõhus, siis on asi lihtne, aga kui probleem on gaasidega, siis natuke tülikam, aga siiamaani õnneks midagi hullu pole olnud. muidugi mis minul viga rääkida, mina otseselt lapse päevarütmi järgi elama ei pea.

koer suhtub uude pereliikmesse pasliku viisakuse ja huviga. annikal on nüüd oluliselt vähem aega temaga tegeleda ja ma üritan seda meeles pidada ning ise teda rohkem sasida ja mitte anda põhjust armukadeduseks. igatahes kuri ta lapse peale pole. kui lubatakse, siis nuusutab küll ja patsutab ninaga, aga ei mingit urisemist ega salaja ligi hiilimist.

majaelu rõõmudest veel nii palju, et esimese asjana vahetasime välja katla, mis radikaid küttis. vana katel tilkus seestpoolt natuke läbi juba ja ega see söekühvli või halgudega soojuse reguleerimine just täppisteadus ei ole. efektiivne samuti mitte. uus katel on olemuselt samasugune universaalne tahkekütuse põletamiseks. lisaks katlale on nüüd soojusvahetiga akupaak ja veeboiler ning automaatika, mis juhib puidugraanulite põleti tööd. mulle meeldib see lahendus just seepärast, et graanulitega küttes on kasutamine väga mugav. kord nädalas tuleb põletit natuke puhastada ja graanuleid kolusse juurde valada ning kord kuus katelt ka veidike kraapida. tuhka ja tahma jääb graanulitest ikkagi hästi vähe ning see küttematerjal ise on ju kah üsna “roheline”. samas on alati võimalus põleti eest ära võtta ja uhada katlasse halgusid või naabri aialippe.

ainuke selline ebameeldivam asi, mis siin ette tuleb võtta, on kanalisatsioonitrassi renoveerimine või õigemini selle suunamine tänaval uuendatud linnavõrku. praegu liigub vesi maja kaevust torusse, mis kunagi läks kah linnavõrku, aga praegu toru teisest otsast enam midagi välja ei tule ja ilmselt imbub kõik jõudumööda liivapinnasesse naabri krundi all. kui imbumise kiirus ei jõua sammu pidada vee tarbimise kiirusega, siis saab kaev täis ja tuleb tsistern tellida.

kõige ägedam asi siin on see, et minu arust saab siia keldrisse ehitada väikese saunakese. isegi selline eraldi õue viiva ventilatsioonitoruga väike ruumike on olemas ja selle kõrval vanas pesuköögis on põrandal trapp ning olemas soe ja külm vesi. selline olukord lausa kisendab kerise, lava ja dushinurga järele.

täna käisin andri ja maxiga laulasmaal kaasas lihtsalt pildistamas, kuna mul varustus natuke laiali. canon 350d ja soodne sigma 18-125 pole küll teab-mis peen tehnika, aga midagi ikka sai.

pooleteise tunni vanusena oskas ta päris hästi suud maigutada, haigutada, niheleda, silmi pilutada. loetelu pole lõplik. visuaal ja vokaal on esinduslik.

see migrude lugu jõudis minuni rapla meeste kaudu. nende jutt oli umbes selline, et migrud viivad raha ühe konto pealt teise konto peale läbi juhtmete ja interneti ja arvutite ning tulemüürid ja asjad vaatavad, et pahad migrud läbi ei saaks ja ainult õiged saaks rahus toimetada. mulle see migrude kontseptsioon meeldib. sinna alla mahub väga hästi põhimõtteliselt kõik, mis puudutab elektrit, elektroonikat, telekommunikatsiooni ja arvuteid üldisemalt.

otsustasin lõpuks hakata üles märkima neid elektroonikateemalisi tegemisi ja mõtteid, mida olen kogunud alates umbes neljandast klassist vahelduva eduga tänaseni.

sügisesed tujud on kohal. see on selline tiba laisem ja chillim rütm. kevadel kõik tärkab ja sisse tuleb tunne, et midagi on vaja teha. suvel on vaja igal pool käia ja olla. aga sügisel lähevad lapsed kooli ja tööinimesed puhkustelt tagasi ja süvenevad taas töhe. eks ma siis ka nokitsen natuke rahulikumalt…

pole kindel, kas see oli septembri alguses või augustis veel, kui käisime mrtga (marttisid on tutvusringkonnas nüüd mitu) rummus sukeldumas. seal kalda ääres leidub igasugu kraami, millega mängida. kõlab ilmselt veidralt, aga mulle täitsa meeldib vahel vee all kivikesi ülevalt kukkuda lasta ja põhjast õhurõngaid tekitada ja vaadata kuidas need end ülespoole kerivad. rummus leidub alati igasugu naljakat kola kah, mis täidavad sedalaadi meelelahutuslikku eesmärki. mitte et seal suurem laamendamine kogu aeg käiks, kui omapead lähme, aga ega palju puudu pole. ahhh, ja ikka on äge keset ahvenaparve hõljuda rahulikult ja vaadata kuidas tüübid oma asju ajavad.

meres on vesi veel soe (vähemalt viimati oli), niiet saab veel paljajalu ja paljakäsi sõitmas käia. ükspäev, kui oli kerge palaviku tunne, panin kuiva selga, aga kontakt lauga on hoopis teine ja see võtab ilmselt natuke aega, et harjuda. mingeid erilisi trikke ma õppima pole hakanud. ikka konksus, sest alati kui mõtlen et prooviks konksust lahti haakida, olen natuke ülepurjestatud ja rebib alla ära. nüüd, sügisel, on sõitjaid meie randades (laulasmaa, lohusalu) oluliselt vähem kui suvel ja vahel oleme andriga lausa kahekesi. andri harjutab kõvasti esirulle ja siis ma tahan ka kiusu pärast midagi ise juurde õppida. aga mitte esirulli. teen tagarulli ja maandumisel keeran veel pool pööret juurde ning jään varvuli. lahe liigutus. põhiline vahe on, et peab jääma väike varu keeramise jaoks ja peab jääma piisavalt hoogu, et varvuli edasi sõita. pimesõitu olen kah proovind, aga see mul eriti ei tule. keeran ära, sõidan paar meetrit ja siis saab kas hoog otsa või üritan õigeks keerata ja enamasti vajun ninali.

ma vist pole ühestki lohetajate kogunemisest – hooaja avamisest või sulgemisest või niisama surfilaagrist osa võtnud, kui välja arvata meie enda “klubi” surfilaagrid. mingi eelarvamus on, et ju seal käib peamiselt ilge joomine ja ma vist väga ei viitsi. aga seekord organiseerisid laulasmaa tüübid (martti ja matu) muinastulede öö raames mingi sellise chillimise ja hängimisürituse. lubati trikitamishuvilistele näpunäiteid jagada alustamiseks ja pärast niisama grillida ja tuld teha öösel.

kõik värk algas juba kell 12 peale. me käisime andriga sealt päeval läbi ka, hängimine käis täie hooga. kagutuul puhus kergelt üle maa, niiet vesi oli suht sile, aga ega vees väga palju eksimisruumi polnud, sest triivimine oleks viinud otse ruootsi kuningriiki ilma vahepeatusteta. andri arvas, et tema ei taha sõita sellise tuulega, kuna tal ikka juhtub neid horribl kait äksidente ja mul ka eelmise päeva triivimine veel hästi meeles. läksime siis vahpeal ära pärnusse.

valgerannaga on mul see tore kogemus seni, et olen seal umbes 3 korda käinud, aga sõita pole saanud. aga vot seekord sain! sõitsin lainelauaga ja pärast tavalisega, tuul oli suurele lohele väga paras. vesi oli küll üsna tihedalt võrke täis, aga saime sõita ja mitte vähe. lainelauaga väga hästi ülestuult igatahes ei saa väiksema tuulega. kas on uimed liiga lühikesed või serv liiga kumer, ega ta pole selle jaoks ju mõeldud kah. aga iseenesest sõitmine tuleb ju välja ja varsti hakkan sellega harjutama pööramist.

tavalise lauga hüppasime niisama ja keerasime tagarulle. väga nauditav kõik. korra panin kalda all mingi plekikobaka otsa rähni ka. õnneks peale muhu küünarnukil mulle sellest mingeid (füüsilisi) mälestusi ei jäänud.

tagasiteel kurtis andri küll, et kael on jälle valutama hakanud, aga sõitsime ikka tagasi laulasmaale, et vaadata oma silmaga järele, mismoodi see laulasmaarahvas siis ikkagi pidutseda mõistab. umbes kümne ajal jõudsime kohale ja rahvas oli veel täiesti viisakas vormis. lõke ja grill huugasid, lisaks siuksed varre otsas jämeda tahiga tulekesed siin-seal. mehed arutasid eesti lohenduse valupunkte – võistlused, võistljed, järelkasv jne. naised ja lapsed ajasid rohkem omavahel juttu ja istusid lõkke paistel, sussitasid seal neid vahukomme ja asju. üllatavalt harmooniline ja chill kõik.

väga ilus õhtu oli igatahes. veel mõnusalt soe ja kuiv. selle suve viimane suvepäev arvatavasti.

logi

läksime hommikul maxiga korra laulasmaale kaema, et kas saab sõita või mis. ei saand midagi, tuult oli 1-2m/s. vaatasime veel pakri poolsaarele ka korra, seal nagu oli veidi parem, aga sõiduks ikka vähe. lisaks olid selle koha peal, kus vaatamas käisime, pirakad kivid. sõitsime kurvalt linna tagasi. tähistasin seda tüngasaamist korraliku lõunauinakuga.

aga ei saand magada, max muudkui helistas et tema on uuesti mingeid asju ajamas lohusalus ja seal puu ladvad puha sahisevad jne. kitezone jutukas ka keegi rääkis varsti et miskit nüüd ikka puhub seal laulasmaal. läksime annika ja stännuga seda asja siis kontrollima. lohesid oli päris palju, kõik ilusasti hajutatud lausiku ja spa vahelisele rannaribale. osad sõitsid, osad kõndisid. ajasin zephyrile elu sisse ja läksin kah sõitma just siis, kui sadama hakkas. alul lasin suure hurraaga tublisti allatuult, sest tundus, et puhub korralikult. aga puhus üsna nibin-nabin niiet pidin vaeva nägema, et ka mitte spa juurde purjetada või pidanuks jalutuskäiku ette võtma. kaldast eemal puhus natuke paremini, kohati päris hästi, niiet sain sõiduga ilusasti järje peale. sõitjaid-lohesid jäi aina vähemaks, aga tuul justkui aina tugevnes. pagitas ka parasjagu, aga minu lohedega see eriti sõitmist ei sega. kohati tõmbas ikka sedasi, et kantisin peaaegu selg/õlg vastu vett. sain ilusasti randa tagasi ja enamgi veel. max oli ka kohale saabunud ja sebis seal lohega. mulle juba aitas kah ja andsin oma lohe talle sõita.

logi

diverinside punt läks sukelduma paljassaare külje all 18m sügavusel lebava miinitraaler iljusha vraki peale. ma polegi sel suvel ühegi vraki peal varem käinud ja iljusha peale pole olnud au üldse varem sukelduda. see on tegelikult üsna imelik, sest seal käiakse umbes sama palju kui heino, tutti ja raa peal. noh, igatahes nüüd siis on käidud.

isiklikku paarilist mulle ei jätkunud ja passisin peale kahele natuke algajamale sukeldujale. eks seal natuke ankruköie küljes “rippumist” ja all tolmu üles keerutamist oli, aga mis sellest. tüübid suhtlesid üsna asjalikult, hoidsid üksteisel silma peal ja aitasid. tore vaadata.

vrakk ise pole võibolla kõige huvitavam, sest nagu ma aru olen saanud, on see sinna uputatud ja enne seda suht puhtaks roogitud. aga ikkagi olid toredad suured trümmiaugud ja igasugu kohti kuhu sai sisse piiluda.

ülestulekuga probleeme polnud, minu kompuutri järgi tegime ohutuspeatuse ja ilusti üles. alla läksime viimastena, aga üles tulime eelviimasena, niiet eelviimasena alla läinud paar ei teinud ankrut lahti. mul pool õhku veel alles ja läksin siis veel korra alla ankrut lahti tegema. a muide ankri külge oli pandud akukrokodilliga üks strobo. jube hästi ikka näha isegi läbi kehvemas nähtavuses. igatahes ei lastud mul rahulikult seda ankrut kokkugi panna ja hakati köit juba välja tõmbama. sain selle ikka kuidagi kokku ja plaanisin lasta ennast koos ankruga üles vinnata, aga see tulek muutus üsna kiirelt üsna tempokaks, kompuuter piiksus ja andis karistuseks kohustusliku peatuse suht kiiresti. lasin ankrul omateed minna ja jätkasin teed omapead. viie meetri peal otsisin taskust välja pisikese poi ja lasin üles. omaoodi vedamine, et tekkis võimalus ka seda kasutada üle pika aja. passisin oma karistusminutid ära ja tulin rahulikult üles. see poi näitas ka paadisolijaile kätte kus ma olen ja et ma olen ikka alles ja teovõimeline. see on siuke vorst-tüüpi poi mis ei seisa ilma nöörist hoidmata pinnal ise püsti vaid vajub lönti.

veel enne viimast allatuult sõitu oli üks väga ilus sõidupäev ka. huvitaval kombel polnud tol päeval peaaegu üldse sõitjaid ja suvitajaid. zephyriga sain aga väga ilusasti sõita. tol päeval ununes logimise kell maha kahjuks ja fotokat polnud ka taskus. aga eriline oli see päev seetõttu, et vesi oli täis mingit huvitavat kollakasrohelist (ikka pigem helerohelist) vetikamoodi asja. niisugused pisikesed lehekesed millel väike juur või saba taga. vees oli näha selliseid rohekaid triipe ja natuke kaugemal, vrakist natuke edasi, paistis suurem kogus neid. sõitsin kohale ja vaatepilt oli tegelikult päris võimas. vastu päikest paistis umbes võrkpalliplatsi suurune ühtlaselt ja tihedalt kaetud “kuldvesi”. hästi kahju et ei saanud pilti teha ja polnud kellelegi näidata seda. sõitsin sealt siis läbi niiet kulda lendas. müttasin seal ligi pool tundi, sõitsin seal varvuli ja kannuli ja rullisin ja hüppasin ja maandusin. sõitsin läbi ja vedasin näpuga triipu järgi. kui see plats vrakini jõudma hakkas, siis tulin sealt ära kah. pärast kui tuul kukkus tiba, siis tulin kaldale. eriti hea üllatus tuli päevavalgele siis, kui kalipsot ära võtsin. kalipso sääred ja jalad olid paksult seda vetikat täis. kuidas see sealt alt säärt mööda üles ronis, on müstika. igatahes lahe!