viimane lohetamine lohusalus oli üsna imelik. tuult nagu natuke oli ja osa rahvast suurte lohede või suurte laudadega isegi sõitis. mõni ei pidanud isegi ülestuult tagasi jalutama kohati, aga mina ei püsind kuidagi ja kandusin ikka korralikult allatuult. sõitsin siis seal kivide vahel ja sadama juures ja sealt alla ühte pisikesse liivaranda. see rannake on varemgi silma jäänud ja olen ikka mõelnud, et kas seal kah sõita saaks. aga see rand on üsna pisike ja ääristatud kividega.
tulime ära natuke enne kui ilm selliseks läks. muidugi nii morn ja dramaatiline see vaade päriselt polnud. öeldakse ju ka, et üks foto valetab rohkem kui sada sõna.
selleks nädalavahetuseks ennustati tuult rohkem lääne-eesti saartele ja otsustati minna harilaiule lohetama. teisisõnu, toimus harilaiu surfilaager!
kohale jõudsime umber kümne paiku reede õhtul ja tuul puhus. ei tahtnud teha seda viga, et loota järgmise päeva ilusale tuulele ning läksime kõik kolmekesi kohe zephyridega sõitma. tuul oligi täpselt zephyri jaoks paras. hämaras sõitmine on ikka kuidagi teistmoodi kui valges…
õhtul liha sussitamise ajal saime väikse sabina vihma ka, aga meil õnnestus selle eest sahvrisse peitu pugeda. sahvriks oli üks väike telgike, mis sai asjade hoidmiseks üles pandud.
kaks kolmandikku rahvast magas magamiskotis oma lohe all. lohed parkisime mitte rannale vaid rannaäärsete suurte liivaluidete vahele. sinna ei puhu tuul nii kõvasti peale, aga see-eest keerutab üle luite merelt tulev tuul seal natuke teistmoodi ja lohe kippus hommikuks paigast ära nihkuma. mina sellistes ebainimlikes tingimustes väga hästi magada ei suutnud ning olin natuke peale seitset jalul. vaatasin veel viimase õhtul tehtud pildi juurest kellaaega – magama sai mindud pool neli. oeh.
pooletunnine virgutuslohetamine, hommikusöök, tukastamine ja looduse nautimine. kui teist korda sõitma läksin, siis olin juba enam-vähem üles ärganud, päike siras ilusasti. tegin ka ühe pikema tripi ning sõitsin lahest vastutuult välja, et vaadata mis seal nurga taga ikkagi on. andri oma keskhommikusel sõidul seal käis ja kiitis väga. oli ka põhjust. imelikke loodusnähtusi ikka kohtab. selline paksemast kiviklibust vall lahe servas. üllatavalt sirge ja järsu seinaga, teinekord võta või veekindel fotokas kaasa. tore on ka kohata rannal jalutavaid inimesi, kes on jalgsi maha kõmpinud pikad kilomeetrid et sinna üldse jõuda ja siis vaatavad hästi suurte ja imestunud silmadega merikotkaste ja muude haruldaste merelindude kõrval lohesid ringi lendamas. õnneks oli ka seal nende üllatus pigem positiivne, lehvitasid ilusasti vastu tervituseks. oma reisi kõige kaugemas nurgas ühe kitsa tirbu peal ma hakkasin natuke kahtlema, kas on ikka tegu uudishimulike turistidega ja mitte rangete-kurjade-keskendunud ornitoloogidega. lehvitasin neile kah vastu, aga lähemale ei julend minna.
tegelikult oli meil lootus harilaiul kohata “kauneid ornitolooge”, sest minul oli sellest kohast mälestus ja arusaam, et ega sinna tavalist rahvast väga ei satu ja peamiselt käivad seal luidetes luuramas ainult ornitoloogid, suured binoklid ees, vaatamas linde ja tegemas märkmeid oma tähtsatesse kladedesse. aga ega õiget ornitoloogi loodusest vist lihtne leida pole, küllap on nad hästi maskeerunud ja püsivad märkamatult paigal.
enne õhtust sõitu kontrollisime pühapäevase päeva ennustusi ja otsustasime jääda veel üheks ööks. teised käisid kihelkonna poes ja mina koristasin ning tukastasin. õhtune sõit oli jällegi väga tore, üritasime andriga natuke rannal peesitajaid lõbustada, et nad ikka saaks koju viia mõne ilusa foto lohetajatest. lõpuks hakkas tuul õhtule minema ja seda tegime meiegi.
pühapäeval tuult eriti polnud. pakkisime asjad kokku, käisime vaatasime ise ka natuke harilaiu vaatamisväärsusi ning tulime tulema. praam oli täis väsinud nägudega õllefestivalilisi, sulandusime sinna ilusasti sisse.
ahjaa, kaks sõiduteemalist meenutust jätan siia veel. esiteks see, kuidas me üldse kohale jõudsime sinna. androidi iGo naviprogramm väga suurt (et mitte öelda mittemingisugust) vahet ei tee normaalsetel kruusateedel ja kohati poole meetri sügavusteks mülgasteks muutuvatel katteta metsateedel. garminile olemas olevate kaartidega oleks kohale jõudnud kiiremini. samas ega umbes tunnine seiklus saaremaa metsade-mägede vahel ka kurtmist ei vääri.
teine sõiduteemaline artikkel puudutab ikka vanu-häid tagarulle. harilaiul tuli laine üsna otse randa ja ka tuul puhu praktiliselt samas suunas. sõit käis niisiis enamvähem piki lainet. jube vahva oli nende lainete peal rulle teha. esiteks viskab laine märkimisväärselt kõrgemale kui sileda vee peal rullides ja see omakorda lubas rulle hoopis aeglasemalt keerata. kui sileda vee peal käib kõik üsna kiiresti ja ma saan vaevu-vaevu aru mis selle aja jooksul toimub, siis nüüd oli mul tõesti aega üle õla vaadata ja ette näha kuhu ma umbes maandun. valesti maandumisi ehk kukkumisi oli ka ikka palju-palju vähem ja üldse tundus see asi niimoodi palju stiilsem!
logid: reedene öösurf, laupäeva hommik-ja-lõuna, laupäeva pealelõuna
kokku sõitu 6 tundi ja 106 kilomeetrit
ametlik poster
nüüd on paar korda lohusalus olnud kena kirdetuul. mitte küll järjestikustel päevadel, aga ikka. kohe selline eriti ühtlane tuul ma pakun umbes 8 m/s kandis, väga sobiva nurga alt puhus ka, niiet sõitjaid mahtus palju peale. täna oli nädalavahetuse tõttu muidugi hullult niisama päevitajaid ka. kuidagi see rahvast sinna ära mahtus… vist. sest tõttöelda ega minul erilist armastust seal rahvarohke ranna all ehk “lastebasseinis” sõitmise vastu pole. kimasime kohe ära teiselepoole vrakki ja sõitsime seal.
minu sõit koosneb endiselt peamiselt tagarullidest, triipudest, hüppega pööramistest ja niisama hüppamistest. aga kurat no ei saa isu täis ja ei saa öelda ka, et midagi ilgelt käpas oleks. aga ma olen viimasel ajal neid tagarulle üritanud teha lohe veo- mitte tõstejõu abil. ja kuigi see on kuidagi imelikum ja kukkumised on tiba valusamad, siis on see ikkagi lahe tunne kui välja tuleb. lohel peab olema korralik vedu ja kiirus peab olema paras ja kui siis rulli viskad ja kõik hästi sujub, siis iga kord imestan et kuidas ma ikka veel õhus olen enne maandumist ja kuidas veel ikka hoogu on et edasi sõita. paar korda proovisin rannale lähemal ka neid teha aga seal mul ei tule midagi välja enamasti. niiet tibisid ma nende trikkidega piitsilt veel ei skoori, aga taga omaette sahmida on jube äge.
ringi pöörata tagarulliga on ka tore, aga kuna siis käib lohe ikkagi seniidis ja tõstab, siis saab pöörde ajal tõsta laua kõrgele üle pea ja teha ägeda kaare. paraku ei jätku mul siis enamasti hoogu et edasi/tagasi sõita.
a nojah ja vette käntsatamist ja kukkumist ja kõike on viimasel ajal läinud nii paljuks, et edaspidi ma sellest enam juttu ei teegi. kukkumise hirm on jäänud väiksemaks ja see on väga vabastav.
päike paistis, linnud lõõritasid, tuul puhus, rahvast oli roppu moodu (vahepeal 50 lohet õhus+maal). väga mõnus sõit. max ja marek olid kah pundis lisaks andrile. max tuli törts hiljem ise järele ja kuna tal praegu õiget selliseilma lohe omal pole, siis sõitsime kordamööda. see sobis mulle hästi, sest sai puhata ka. muidu hüppasin ja harjutasin tagarulle. algul tulid vastulainet lainelt hüpates hästi ja teisele poole mitte. pärast vastupidi. nii palju kukkunud ja kehalohistanud pole juba ammu.
natuke kahju oli isegi ära tulla, sest tuul jäi meist korralikult puhuma. aga kõhud olid tühjad ja väsimus tuli peale. ma olin lõpuks nii väsind, et mulle hakkasid langevarjurid viirastuma. nagu oleks ekstremist olnud seal sõitmist proovimas ja kaks naisterahvas olid ka nagu kaasas. ma pole nii ammu lennuväljal käind, eriti mitte kuusikul, et ega ma seda rahvast enam näo järgi hästi ei mäleta. ah selle pundiga oli üks nali. see ekstremistimoodi mees aitas kellelgi lohe üles ja kui lohe õhku tõusis, siis pudenes sealt paras ämbritäis liiva ja see tuiskas tuulega peale allatuult pikutavatele tibidele, kes selle peale õnneks lihtsalt naerma hakkasid.
sellist asja ma ei mäletagi, et rannas on teisi lohesid ka, aga sõidavad ainult zephyrid. tavaliselt ikka mõni kergem kodanik kihutab 12ruudusega ka. aga täna mitte. ei teagi miks. tuul oligi selline, et puhus umbes veerand tunni kaupa, siis oli väike vaheaeg ja siis puhus veel veerand tundi. nii kogu aeg. ma sain sedasi kolme vahepeatusega tunnikese sõita. eriti ülestuult ei pressinud, aga jalutama ka ei pidanud. seni olen alati mõelnud, kui lahe oleks ikka nii sõita, et ainult zephyrid sõidavad ja teised ei saa sõita, täna oli nii ja tegelikult oli teistest ikkagi kahju. inimesed tulevad randa, kalipsod seljas, kamad kaasas, aga sõita ei saa, sest lohe on liiga väike.
ah, ühte koera sain ka täna pritsida. sõitsin piki randa ja kui koeraga kohakuti sain, siis lõin kandiga veejoa talle peale. sedasi mööda sõita ja korra peale pritsida on lahe, aga see on veel eriti lahe, kui koer jookseb lohe sõidusuunas ja jookseb jupi maad täpselt veevihu all. loodan, et koer nautis seda sama palju kui mina.
täna oli põhjust esimest korda uus lohe kotist välja lasta. käisime laulasmaal sõitmas ja tuul oli just täpselt sefiirile paras. 2011 zephyr on põhimõtteliselt sama lohe mis eelmine, lihtsalt ventiilisüsteem on teine ja lühikeste torude otsad on ka natuke teistmoodi tehtud. vana zephyri ärisin maha ja omale ostsin uue lihtsalt.
uuest lohest kahjuks pilte seekord ei teinud, ei tulnud lihtsalt mõttesse. aga ainuke asi, mis selle lohe värvi vaadates mulle meelde tuleb, on oblikas.
ilmselt mõjus puhkus hästi, sest terve maikuu olen midagi kõvasti toimetanud ja aeg on lennanud kiiresti. ühtlasi olen olnud üsna tagasihoidlik oma toimetustele mõeldes, sest pole pidanud midagi siia kirjutamise vääriliseks. üritan mõned read ajaloo järjepidevuse huvides siia ikka punnitada.
sõitmas oleme käinud nüüd päris mitmed korrad. alguses ikka kuivade ülikondadega, aga siis kui nägime, et martti sõidab paljapäi ja paljajalu, tulime järgmisel korral kah märgadega ja loopisime peagi saapad jalast – vesi on mõnusalt jahe, aga külm ei kõrveta enam.
sõidud ise on olnud üsna rahulikud. väga kõrgete hüpetega pole tegelenud, sest on tunne, et ma ei saa ikka kõrgema hüppe ajal aru mida lohe parasjagu teeb ja miski ütleb et peaks enne keskmise kõrguse ja madalate hüpetega selle tunnetuse kätte saama enne kui täie rauaga jälle taevasse lennata. tegelikult ma lihtsalt ei raatsi endale kukkumistega haiget teha eriti. aga haiget oskan ma teha ilma kõrgele hüppamata ka. ükspäev tassisin mingeid liiga raskeid kivikamakaid ja bussi istmeid otsa ning pärast dushi alt tulles oli tagajärg seljal tunda. ei hakanud kangelast mängima ja võtsin paar päeva hästi rahulikult ning sai üllatavalt kiiresti korda. aga üleeile laulasmaal suure tuulega sõites muljusin veidi ribisid end korraliku popiga varvuli keerates. kuigi sõidusuund jääb samaks, mõjub see kehale umbes nii, nagu veetaks sind koguaeg paremale ja asi mis veab, on ümber kere ja surub vasakult. ja siis järsku hakatakse tirima vastassuunas. ega ma muidugi päris täpselt aru ei saagi mismoodi see õnnestus, aga just suurema tuulega on see vist juba teine kord kui mingi imelik jama tekib ja muud seletust ei tule pähe. andri arvas selle peale, et peaksin võimlemistrenni minema. hm.
enne suure tuule saabumist sussutasime zephyriga ja siis hakkas vaikselt tulema tagarull ka sedamoodi, nagu seda minuarust tegelikult tegema peaks. niiet lohe on paigal ja ainult popi ja tõukamise ja pööramisega tehakse see asi ära. tahab veel silumist muidugi.
ükspäev filmisime üksteise sõitu telefoni kaameraga, et näha mis siis tegelikult toimub. video kvaliteet ei ole vastu päikest filmides eriti hea, aga ise nägin ära, et kõik asjad on mul üsna madalad, kuid see-eest mitte eriti stiilsed.
umbes neljandal päeval viidi keset pilkast päeva väiksest parklast meie rendiautost minema kõigi kolme seljakotid (viljar oli just jõudnud). seikluse seisukohalt muidugi tore, sest saime politseijaoskonnas käia ja puha ja võibolla puhkamisele mõjus ka tervendavalt, sest ei pidanud enam nii palju arvutit kasutama. igatahes kadus võimalus igapäevast päevikutäitmist algsel kujul jätkata. minul mingit intellektuaalset vara kaduma ei läinud õnneks, ainult asjad. viljaril kadus natuke fotosid, see oli muidugi kurb tiba, aga noh lollus pidi ju karistatud saama.
ostsin kohe poest uue notebooki, valmistatud paberist. sinna siis igal õhtul kirjutasin midagi. algul oli väga harjumatu, et tagasi võtta ja parandada ei saa nii, nagu arvutis ning oma käekirja näha oli kah veider.
silvese raamatukogu ees või ühes kohvikus saime siiski telefonidega netti kasutada, vaatasime ennustust, tirisime meilisid ja mina laadisin vahepeale juurde tehtud pilte picasasse, et kui telefon kaob, siis jääks need pildid vähemalt alles.
lohetada sain kokkuvõtteks 9 korda. vähemalt kahel korral jäi sõitmata kuna polnud õiget lohet kaasa võtnud majast. aga praegus seal ongi nii, et kunagi ei tea mida ennustus toob – nagu eestis. võib mitu päeva järjest päeval tuult puhuda, aga võib tulla tuulevaikus või vihm. hooajal pidi olema nagu kellavärk, et kell 3 hakkab tuul puhuma ja puhub õhtuni.
kui saabus viljar, siis hakkasime hommikuti ja õhtuti ilusasti süüa saama. ilusasti selles mõttes, et ta tegi tõesti ilusaid roogasid. me andriga väga midagi eriti meisterdada poleks viitsinud. igatahes retsept!
tuulevaikus andis võimaluse tutvutada ümberkaudsete vaatamisväärsustega. kokku sõitsime autoga maha vist umbes 2000km. mulle vähemalt see osa portugalist, mida nägin, ehk siis algarve, eriti silves, meeldis. portimao ei meeldinud millegipärast. kogu see nende elu ja asi paistis kõik kuidagi reserveeritud või raskesti arusaadav. võib-olla seepärast, et ega me seal ju kedagi ei tundnud. teisest küljest jälle oligi tore oma silmaga vaadata ja mõistatada.
äratulekuga sai natuke nalja. sõitsime hommikul vara farosse, jätsime rendiauto sinna ja sõitsime ca 260km vms lennukiga lissaboni. seal pidime 7 tundi konutama järgmise lennuni. siis konutasime 2 tundi lennukis, kuna sel oli midagi natuke viga. kui otsustati, et see lennuk täna ei sõida, siis konutasime veel 2 tundi lennujaamas, et uus lahendus saada ja peale seda konutasime 2 tundi bussis, mis meid lõpuks hotelli ööbima viis. maailmatasemel konutamine igatahes.
sellest päevast peaaegu polekski midagi toredat meelde jäänud, kui me andriga poleks hotellis õhtust süües sattunud lauda jagama kahe saatusekaaslasega. need umbes meievanused vennad, kes pidid viini sõitma. seni oli mul natuke kripeldanud, et ei teagi mida see rahvas seal ise oma elust arvab. ja just umbes sellised inimesed, nagu meie. päris lahedad tüübid olid. lõpuks ma küsisin neilt, et mis värk selle tänamisega on portugali keeles. sõnaraamat ütleb et obrigado(m)/obrigada(f), et kas see lõpp oleneb sellest, kes ütleb, või kellele öeldakse. üks vend ütles kohe, et ega enamus portugallasi ise ka ei tea ja kasutatakse sellist ebamäärase lõpuga varianti, aga siiski pigem obrigado. aga kõige lahedam oli see, et vennad ei olnud üldse ühel arvamusel selles asjas. üks arvas, et ikka ütlejast oleneb ja teine, et sellest, kellele öeldakse. niiet see jäigi lahtiseks. nüüd kodus vaatasin wikist ja paistab, et ikka oleneb kellele öedakse.
see pilt on ainukesest lõunast, mille sõime majas viimasel sealoldud päeval, muidu olime sel ajal kuskil väljas. läks nii, et tegin vist igal õhtul enne söömaasumist lauakesest pildi, et kodused näeks, kuidas me ikka saame iga päev süüa. ükski neist piltidest pole täiesti korras, kuna telefoni fotoka säriaeg on nagu ta on ja andril oli kombeks alati midagi loopida või liigutada sel ajal kui piltide tehakse.
täna olime korralikud turistid. hommikul sõime majas omletti peekoni ja avokaadoga ja siis sõitsime alvorisse. otsisime seal üles ranna ja rannavallide taga laguunid ja vaatasime et tuult ju natuke isegi on. ma sain zepyriga isegi ühe triibu tehtud, aga siis langes tuul veelgi (juba alla 3 m/s). vedelesime niisama rannas.
pärast kondasime mööda alvorit, andri otsis omale uusi surfiprille ja mina vahtisin neid maju, mille tänava poolne sein on kaetud kahhelplaatidega. on ikka harjumatu küll. enne kella 18 enamus kohtasid seal süüa ei pakkunud, aga söömata me ei jäänud. tore linnake on tegelikult.
sõitsime tagasi silvesesse (see meie majakesele kõige lähem linnake) ja kondasime seal kah. seal jälle enamus poekesi linnas pannakse kinni kell 19, niiet otsa lõppenud interneti pikendada ei saanudki.
igast tavaari ostame kohalikust selverimoodi poest (continente vms), seal on kuidagi alati nii läinud, et andril on korv kuhjaga täis ja mina ikka veel otsin mullivett või kanamune või midagi. täna olin juba osavam ja leidsin pastaroogade riiuli kiiresti üles. aega läks aga kodukeemias. tahtsin dushigeeli ja pesupesuvahendit. absoluutselt mitte ühelgi purgil ei ole ühtegi inglisekeelset sõna. ainult kohalik värk. no gel de bahno kõlas ja lõhnas piisavalt sedamoodi, et võiks ennast pesta küll ilma, et oleks oht nahk pealt maha koorida. aga pesupesuvahendid olid minuarust samas riiulis torusiilide ja loputusvahenditega. lõpuks ikkagi valisin midagi välja ja helistasin koju ning lasin google translatoriga üle kontrllida kas ikka on õige asi. oli õnneks küll.
vahel tallinnas tondi selverist koju asju ostes näen kah poes turiste, aga pole viitsinud väga pikalt mõelda, et kui lihtne neil meiekandis hakkama saada on. oliivipurgid ja makaronid näevad muidugi igalpool enamvähem ühtemoodi välja ja millegipärast arvan, et dushigeelidel on meie regioonis inglisekeelne etikett ka olemas, pigem on puudu eestikeelne.
nojah, see keelevärk on igatahes huvitav. homme saame vist lonely planeti inglisekeelse portugali reisijuhi ka, seal on tavaliselt väike sõnastik. seniks aga, obrigado! (ja see ei ole isegi headaega, vaid aitähh!)
