ull blog

päris mõnus rutiin on tekkinud. üles, kiired tööasjad jonksu, hommikusöök ja siis, umbes lõuna paiku, jürri. kuskil 15-17 paiku koju tagasi, söök, tööasjad, seebikad kuni keskkööni.

kõlab nagu elu paradiisis? aga hei, leidlik inimene leiab alati põhjust virisemiseks! näiteks eile oli hästi vähe sõitjaid, kuigi ilm oli päris suurepärane. lumi parasjagu sula ja pehme, aga mitte liiga märg. tuul sobis nii zephyrile kui ka ilmselt väiksemale lohele. üleeile aga näiteks asendus sõidu ajal vihmasadu lobjakaga ning lohe muutus sellest raskeks ning ei tahtnud enam lennata väikse tuulega. kõige virisemisväärsem on aga see, et kui üleeile unustasin ballooni koos reguga lohekotis lumehange ning mitte keegi ei pannud seda sealt hakkama, vaid pidin järgmisel hommikul ise üles korjama. koshmaar! a ja täna oli lumi uuesti külmunud ning kõva.

täna oli sesmõttes ikkagi lahe päev, et sain sõita kolme erineva lohega. kõigepealt catalyst 12 ja siis ozone harjutuslohe imp 3,5. seda olin tegelt ammu juba teha tahtnud. täna oli selle jaoks ideaalne võimalus. kuna sõit käis konksuvabalt ehk unhookis – lihtsalt kätega poomist hoides, siis oli tunne muidugi hoopis teine kui tavaliste lohedega sõites. lisaks ei olnud alati vedu piisavalt, et mind püsti hoida. tasakaalu lumelaua peal pidi seega ise hoidma ja tuli sellega natuke vaeva näha. istulikukkumine kõva lume peal ei ole väga meeldiv.

enne äratulekut andis martti proovida edge 11(,5?) ühte vanemat mudelit, millel on lausa 5 liini ja millega ta ise praegu sõidab. ma kahtlustan et olen selle lohega kunagi kevadel korra laulasmaal sõitnud ka. hullult hästi tõstab ja hoiab õhus, kui õieti juhtida. kui juhtida valesti, siis saab sama hullult kukkuda kah. ma selle 10-15 minuti jooksul asjale päris pihta ei saanudki, aga vähemalt jäin ise terveks, asi seegi. tõttöelda hakkasin küüned natuke sügelema selle lohe järele. üritan end tagasi hoida.

edit: tuleb välja, et see edge oli hoopis instinct 11 – ozone freestyle lohe enne kui nad c4 lõid. huvitav…

üleeilne ja tänane logi

eile õhtul hakkas kurk natuke kriipima. kuristasin küll soola veega ka öösel ja hommikul, aga ikkagi ära ei kadunud. palavikku õnneks polnd, niiet otsustasin maxiga jürisse minna ja väikse sõidu teha.

sõitjaid oli palju, aga oli ka üsna selge, et tuul on hästi ebaühtlane. lohed kloppisid korralikult ja mõni läks üldse kahekorra.

tegin catalystiga mõned triibud. lumi kah kuidagi sulam kui eile ja libisemine halvem. aga sõidu sain tehtud. hüpata eriti ei saand/julend/osand, sest puhanguid oli raske ennustada.

logi

eile oli tuul lõpuks päris hea ja et teisi lohetajaid oli ainult üks, aga et ka lumi oli mõnus, siis katsetasin poppi ja värki ning proovisin hüppamist natuke teistmoodi kui seni. tuli päris hästi. proovisin ka ühe käega hüppe ajal poomist hoidmise ja selgus, et polegi nii raske. vaba käega laua patsutamine tuli ka välja. härg värk.

logi

aga täna tuli poole päeva pealt päike välja! mina ei mäleta, et oleksin sel talvel üldse lumel sõites päikest näinud. enamasti on lauspilvisus. väga äge! progression intermediate videos seletati kuda seda tagarulli ehk backrolli peab tegema ja seda ma nüüd olen proovinud. ei tule eriti välja. kui lohega tõsta üritan, siis veel kuidagi, aga ilma lohe abita ei tule üldse, sest maandun vahetult peale rulli lõppu või juba enne istuli maha ja ongi kõik. võibolla hoog liiga väike, ei tea. eks pusib edasi.

kui tagarullida enam ei viitsind, siis keksisin niisama. sain mõned päris kõrged ja mõned päris pikad hüpped. lumel on vahel hästi näha kuidas jälg läheb, siis on väike jõnks ja siis on jupp puhast lund enne kui maandumisjälg uuesti välja ilmub. selle järgi ma arvan et kõige pikem hüpe tuli üle 20 meetri.

eilene ja tänane sõit on olnud tiba pikemad kui enamasti, sõiduaega üle kahe tunni. käed, jalad ja tagumik õhtuks üsna mõnusalt valusad.

ps! max on nüüd jälle eemale hoidnud paar päeva töötegemise ettekäändel. andri on aga ikka veel tõbine. väga kahju muidugi. sellised ilusad sõidupäevad jäävad neil kasutamata. mul oleks ka ikka huvitavam teistega koos sõitmas käia. saab vahepeal puhata ja juttu ajada ja üksteist ahvida või midagi.

logi

eila õhtul käisime annikaga kultuuriüritusel. jõuluvana tõi meile jäääär 20 juubelikontserdi piletid ja kontsert toimus vene teatris. hästi mõistlik teha kontsert teatris. saab rahulikult istuda toolil, kuulata ja mõtiskleda, vahtida ringi mis ikka teistel seljas on ja kas mõni tuttav nägu ka on. mulle täitsa meeldis selline olemine.

peab ütlema, et mina pole eriti pikalt tartus elanud kunagi ja ma pole kunagi olnud ka mingi eriline jääääre kuulaja. aga sedasi korralikult karneerituna kandikul ette tooduna oli see täiesti meeldiv ja tore.

huvitavaid pille oli neil. siuke lahe trummike, mida kas käe või pulga otsas vildist palliga löödi, kollane viiul, kontrabass või tsello (suur viiulimoodi asi mis tegi lahedat häält), naljakavõitu basskitarr ja siis veel ühed omapärased pillid, mida ei oskagi kirjeldada aga mis tegid huvitavaid hääli… ühte ma mõttes nimetaks keelsüntesaatoriks. kõik sobis kenasti kokku. pärast kodus kuulasime veel juutuubist ka mõnda nende lugu, aga nois oli helipilt (oi miuke sõna) kuidagi vaesem, aga sisu muidugi sama.

pealkiri on ühest nende laulust “pojaga restoranis”. see oli see sõnum, mis mulle väga hästi meelde jäi. hea nõuanne, mida on väga kerge anda ja lihtne nõustuda, kuid elluviimine on alati jube raske, eksole?

pimesõidust ei tulnud välja kottigi. proovisin umbes 15 korda ja parim tulemus oli 10m sõitu. lõpp oli enamasti üks ja sama – lohe kukkus maha. kui hästi läks, siis kukkusin enne selili ja lõin pea ka koos kiivriga vastu maad.

parem jalg ees slaalom on lukus. see on naljakas, kuidas mitu päeva punnid ja punnid ja ei tule suurt midagi, ja siis ühel päeval tuled ja lihtsalt teed. ei oskagi kommenteerida.

seekord oli max ka üle pika aja taas sõitmas. ega kedagi rohkem polnudki suure osa ajast täna põllul. tuul oli meie sefiiridele päris paras. ma olin nii äss mees, et sõitsin maxile ligi ja lõin talle kah siis patsu.

hüpekast üritasin ka hüpata, pooled korrad läksid nässu. ja nendest, mis tulid enamvähem välja, ei saanud telefoniga jälle pildi peale kuidagi. niiet erilist eputamist siin pole paraku.

logi

tuulepaus kestis täpselt nädal aega. viimati sai sõita eelmisel esmasbal. vahepeal käisin kord miku, kord maxiga lauluväljakult lumelauaga liugu laskmas. vasak jalg ees tuleb allasõit juba enamvähem välja, aga tahtsin kohe alguses ka parem jalg ees harjutada. kogu värk algas otsast peale, nagu poleks enne kunagi sõitnudki. kummaline.

täna käisin jüris lohetamas taas, tuult oli 12 ruudusele parasjagu, lund oli vahepeal sadanud kõvale põhjale peale ja kuna tuult pole vahepeal olnud, siis pole ka lumest tühjaks tuisanud kohti. sõita väga mõnus, kukkuda pole ka liiga valus. hüpata keeruline, sest kõige lõpus see äratõuke moment kipub nässu minema. lihtsalt ei suuda kõva põhja peal kanti hoida hästi. kui õhku sai kuidagi, siis tekkis jälle see küsimus, et kuhu ja millal maanduda. ülevalt vaadates hästi aru ei saanud kus see maa täpselt peale hakkab. no ja siis ma ikka hoidsin lohe seal üleval ega suunanud õigel hetkel alla, niiet enamasti ma ikka kuidagi selili alla potsatasin.

tagapool kusagil on seal üks pirakas kivi, mille üks külg on ilusasti kinni tuisanud ja vist on keegi seal labidaga ka silunud. igatahes vinge hõpekas. natuke kõhe küll, sest ikkagi kivist ju seest ja kivi kõrval mingi märgistuspost ka umbes kivikõrgune, aga proovisin selle pealt hüpata ikka. täitsa kift on, raisk! hüpe kestab kohe tükkmaad kauem jne. aga maandumist maha magada on ikkagi üsna ebamugav.

enamus rahvast sõitis õnneks suures tropis seal hoone ees, niiet igalpool mujal oli hästi palju vaba ruumi. kasutasin seda väikeste allatuult slaalomisõitude jaoks. nagu sõidaks mäest alla lauaga, sahmisin lohe kord ühele, kord teisele poole ja siis lauaga järgi mõnusate lundpritsivate kaartega. lahe tunne. aga ikka, parem jalg ees püherdasin rohkem lumes kui laua peal. eks lõpuks hakkas midagi jälle looma.

väike pildike ka ikka juurde. sellel ja paljudel teistel piltidel mind ennast muidugi pole. ma arvan et siin on kodanik nimega aivo, kes on tarsanliku huilge saatel just hüpeka pealt hüppamast maandunud.

sain garmini kella ka garantiist kätte. õigemini sain uue kella. esimesel lakkas kõige tähtsam nupp töötamast.

logi

äge temperatuuride vahe, eile oli peaaegu -18 ja täna +2 või midagi. andri ei jaksanud ka kodus rohkem konutada ja tahtis tulla niisama vaatama ja värsket õhku hingama. tuult väga polnud, aga zephyriga sai sõita. õnnestus mõneks triibuks isegi andrile trapets sokutada ja lohe külge kinnitada. lauasaapaid tal polnud, aga noh kuidagi sai sõidetud.

pärast triibutasin niisama enamvähem sama rada pidi edasi ja tagasi, varvuli ja kannuli, proovisin ka natuke hüpata, aga see lõppes nii, et hüppasin lohe alt läbi ja kuna tuul oli nagu ta oli, ehk ega teda eriti polnud, siis lohe kukkus taevast alla ja mulle peaaegu pähe. vimplesin seal ringi et liinid mulle peale ei satuks ja kui lohe oli maandunud, siis krabasin sellest lihtsalt kinni – nii lähedale tuli. päris omapärane elamus.

logi

õige, käisin õhtul ju jüris triibutamas ka. oli juba üsna hämar ja lõpuks käis sõit tartu mnt tänavalaternate valguses. sõit seekord natuke keerulisem, kuna lisaks pimedale oli lumi ju siiski üsna jäine ja konarlik. võtsin olukorrast mida sain, harjutasin veidi varvuli sõitu ja lohe juhtimist ühe käega. ei ole nii kerge kui telekast paistab. sõrmed ju külmetasid ka natuke.

a muide seal hoone juures toimus midagi kummalist. aloha kirjades muhvikaga olid seal tüübid, kes panind mingid prožektorid tolle laohoone seina valgustama ja ehitasid sinna lumest midagi. ei tea kas kavatsesid hakata selle najal hüppama või mida?

logi

täna oli valtus teine kabeturniir. rahvast oli tubli jagu rohkem kui eelmisel aastal, aga minuarust mahuti kenasti ära ja üldse paistis, et üritus läks ilusti korda.

mis selle allveekabe point on, on raske seletada. aga mulle tundub nii, et kes juba allveekabet mängib, see võib teha peaaegu ükskõik mida, ning see võime… on ju lahe?!

nägin täna valtus ka oma tädide esindust tuntud headuses. täditütreid ka, muide. olgu nad tervitatud! eriliselt jäi meelde mari, kes iga kord, kui ma tast mööda läksin, midagi laulis seal. ma nagu ei osanud midagi kohast vastu öelda või laulda ja see jäi natuke närima. aga nüüd sain ta siia pealkirjaks panna ja saan ehk rahulikult magada.

öösel tuli törts lund peale, täna käisin jüris kohe proovimas ka. seal kuuri ees, kus harilikult põhimöll käib… umm, ütleme nii, et seda võisid nautida hirmsa vibratsiooni, raputamise ja hästi ebaühtlase tuule austajad. tuul tuli otse üle hoone ja keerutas seal platsil omajagu.

aga tagapool sai sõita küll. seal, kus sulaga eriti keegi ei sõitnud, oli kõva alus sile ja natuke oli uut lund ka pidama jäänud kohati. igatahes risto kiitis et kui tahad pane või peakat.

lisaks sellele peaka-jutule jäid veel kolm asja meelde.

esiteks lõime marttiga üksteisele vastu sõites patsu. polnud enne ette tulnud.

teiseks, päris kift trikk on sõita tartu maantee teetammi mööda natuke üles ja siis hirmsa hooga alla tagasi. ühe korra käis mu lohe peaaegu tee peal ära. huhh.

kolmandaks avastasin enne äratulekut, et põllutee serv on üsna sile ja tuul sobis kenasti, et mööda seda kitsast siledat osa sõita. sain harjutada varvuli sõitu mõlemat pidi. vasakule poole on kuidagi ebakindel, ei teagi miks.

rada google mapsis