tüngad ja tuuled
kaks päeva järjest saime laulasmaal tünga. esimesel päeval päris korraliku, sest panime andriga end autos ilusti surfiriidesse ja sammusime randa. teeäär oli autosid ju täis. aga teel randa tuli meile vastu ohtrasti irvitavaid lohetajaid. kohapeal selgus et, et meie üle irvitamiseks oli neil põhjust küllaga. tuult lihtsalt polnd. teisel päeval andri tulla ei saand, läksime maxiga, aga siis olin juba kavalam ja võtsin surfiriided randa kotiga kaasa. noh tänu sellele võiks tuulenappust nimetada kolmvreeandtüngaks – ei pidanud ju riideid vahetama. käisime siis niisama mööda rannaäärt kuni sinnamaani, kust algavad kohaliku külarahva pandud keelumärgid. vaatasin neid märke selle pilguga, et kas selline post kannataks ka tuulemõõtja koos päikesepaneeliga kinni. sellisel kujul igatahes mitte.
aga kolmandal päeval läksime randa varem, sest kahel esimesel tüngapäeval oli rahvas ennelõunat ikkagi sõita ju saanud. ja saime meie ka nüüd sõita. suurte lohedega küll, aga mis siis. algul oli tuult nii mõnusalt sefiirile, et andsin sefiiri maxile ja mõtlesin 12-se täis puhuda. aga tuul siis veidi langes ja see plaan jäi katki. sain martti 12 ruuduse ozone c4-ga natuke proovida. selleks hetkeks oli aga tuul 12-se jaoks selgelt vähe, niiet kandusin tsimarukese isegi allatuult. niiet selle lohe alumine ots on mulle nüüd teada. liigub see tüüp ikkagi väga kiiresti ja kui hoo üles pumpad, siis sõidab ka kiiresti. ikka midagi muud kui bow-lohe. ehk saab kunagi õige tuulega ka proovida, et kuda hüppamine on jne.
üle lahe tuli sünge vihmapilv meile peale. tuul tõusis väga kiiresti natuke üle 10ms peale ja poisid tulid suurte lohedega maha. maxi 16 ruudune crossbow, mis kaldal vedeles, lendas peale pandud liivast hoolimata üle kibuvitsapõõsa roostikku. saime ta sealt kätte küll, aga kangal on kerged kriimud mis tahavad parandamist.
vihm läks üle ja tuul kukkus. läksin sefiiriga üksi peale ja algul ei suutnud tuuleski püsida. aga siis tegin kaugemale lahele pikemaid triipe, sain tuult ja tulin üles tagasi nagu peab. tuul oli tõusnud. vahepeal sõitis veel max mu lohega ja siis sõitsin mina andri lohega ja kui järgmine selline pilv peale tuli siis ei viitsinud me enam maha tullagi vaid kantisime mehemoodi.
valgus ja värvid olid saju ajal väga kaunid! kusagilt paistis natuke päikest läbi või mine tea mis see oli, aga taevas ja õhk olid pigem pruunikashallid, mitte sinakashallid nagu tavalise sompus ilmaga. vihmapiisad olid pirakad ja näo peal selgesti tunda. minu jaoks mingisugune uus emotsioon. et ka tihe sajupilv võib olla nii nauditav, tundus uskumatu.
sõidu lõpetasime umbes sellisel kellajal, kui tavaliselt olime kohale saabunud. nüüd saime meie autode juurde kõmpides üksikutele randa tõttavatele optimistidele irvitavate nägudega vaadata.
