paernu
laulasmaal rääkis rahvas, et laubal on pärnu rannas lohevõistlus ja tuul peaks seal olema kindla peale olemas, vihm ilmselt ka. otsustasime meie ka minna siis pärnusse sõitma, sest tüngaprotsent oli veel liiga suur, et uuesti laulasmaale üritama sõita.
ilm oli mõnusalt sombune, tuul puhus esimese mõõdetud minutiga vahemikus 6,5-15,3 m/s. päris huvitav. täis pumpasime 7 ja 9 ruuduse ning andri läks 7-sega sõitma. 9 ruudune kahjuks ei pidanud eriti õhku ja andri hoiatas, et pooltühjana muutub see elukas marutõbiseks ja ei maksa sellise metsalisega jamada. max pumpas täis 10,5-se ja läks ka sõitma.
rand ise on ilus lai, ruumi oli seal parasjagu käimasolevast lohevõistlusest hoolimata ikka kõvasti. vesi oli kalda ääres võibolla liigagi madal, aga kaugemal oli sügavust parasjagu. ma ikka lauakaotusega hiljem proovisin iga kord jalgu põhja ajada, et teaks kui sügav on ja seista sain igal pool.
sõitsime andriga kordamööda 7 ruudusega ja kasutasin ka andri lauda, minu jaoga sõitis max, ta enda uks oleks vast olnud ületapmine. väikese lohega sõitmine on lõbus. liigub hästi kiiresti ja saab uskumatult palju jõudu sealt kätte väga lühikese ajaga. saad endale paraja sutsu võimsust juurde küsida kui suurem laine vastu tuleb ja tahaks sealt end üle hüpitades natuke kauem õhus hoida. ei pea nii pikalt ette valmistama midagi. kõik toimub ju kohe! aga selline möllamine ka väsitab kiiremini niiet kordamööda sõitmine sobis vähemalt mulle täitsa hästi.
andri laud ei ole mõõtmete järgi küll väga palju väiksem kui minu oma – sama pikk ja ainult sentimeetri või poolteist kitsam kumbagist servast. uimesid pole mõõtnudki. aga tunne on hoopis teine. proovisin sõidu pealt laua varvuli libistada ilma veest hüppamata. täitsa naljakas. hüpata sain väikse lohega palju, aga need olid sellised pisikesed hüppekesed. valusat maandumist, mida andri selle lohe juures kurdab, mul ette ei tulnud. ju oli kõrgust vähem ja mul on tehnika ka natuke konservatiivsem ma arvan. andri viib hüppeks lohe seniidist korralikult üle ja vahel ei jõua ta seda enne maandumist tagasi sõidusuunda sukeldada. aga mina üldiselt viin lohe seniiti ja kui tunnen et rohkem ei tõsta siis kohe tõmban sõidusuunda tagasi ja saan peale parasjagu pehmet maandumist peatumata edasi sõita.
peale võistluse lõppu kadus enamus rahvast minema ja järelejäänud tegelastele tuli kohati ka päikest välja. sellele järgnes kitsas vihmapilv, mis sõitis täpselt üle ranna. kohalikud kadusid vihma ajaks maha, aga meie ei viitsind enam maha tulla. saju ajal tuul pöördus ja sõita tuli mere poole täpselt risti lainet. kalda poole sai aga sõita pikalt lainevahedes ja üles sai päris korraliku hoo. mõnus.
pilt pärit Anneli Meresmäe facebooki albumist. pildil mina kössitan ja jälgin meeste vabastiili finaali ilmselt.
