ull blog

tallinna vana kalasadama akvatooriumis tehti padi nordic night dive nimelist üritust. ürituse mõte oli selline, et hästi palju sukeldujaid üle põhjamaade ja eesti läheb korraga sukelduma öösel. mineku mõte oli aga see, et polnud seal enne käind ja polnud üldse seda eesti öösukeldujaskonda näind.

minnes oli küll mõte, et vaevalt seal peale korraldajate mõnda tuttavat tegelast kohtab, aga võta näpust. meie auto parkisid karpi kinni meelis ja peep, niiet tuttavaid nägusid kuipalju. kes oli tulnud uue reguga ja kes uue millegi muuga, minul olid uutmoodi kuivad kindad. kindad ise olid samasugused, nagu need kuivad kindad siinkandis ikka on – need helesinised. mul oli aga rõngasüsteemi asemel kinda külge samasugune kummist mansett liimitud, nagu kuiva ülikonna varrukatel käivad. selline õhemat sorti talvekinnas oli käes, kinda serv kuiva ülikonna manseti all, et õhk saaks ülikonnast kindasse ja vastupidi ning et randmel väga külm ei hakkaks. kinda mansett omakorda käib varrukamanseti peal. ütlen kohe ära, et see süsteem osutus veekindlaks, käsi oli pärast täiesti kuiv, aga mansetid on mul liiga tugevasti ümber käe ja kippusid pigistama. ma arvan et tuleb teha teine paar kindad ja panna need õhemast silikoonist mansetid, mida saab ise trimmida.

sukelduma läksime kolmekesi – martti ja meelisega. seal on selline laugem koht, kust saab sisse jalutada. algul läksime alla, vesi ikka päris sogane. veitsa passisime seal ja siis suundusime edasi, soga lõppes ära ja edasi oli nähtavus päris hea. palju parem kui oskasin oodata. hoolimata sellest, et vees oli korraga, nagu hiljem selgus, 45 tegelast, polnud esialgu teisi eriti näha. siit-sealt muidugi kellegi lambikuma paistis, aga muidu üsna rahulik. kuni äkki tulid ei-tea-kust välja kaks torpeedot, snorklid küljes ja puha, ujusid hästi põhja lähedalt meie alla ja jäid sinna kohmitsema. ja kui mina jõudsin muigama ja olukorra koomikast rõõmu tundma hakata, siis nad muidugi torpeteerisid kuskile edasi. suht lõbus seik selline.

nägime lestasid ja ahvenaid ja emakalu, külmkappi, autorehve, plekkpurke ja muud taarat. muideks kui ma õigesti kuulsin, siis eesti esimene aware üritus tehti seal kalasadamas. eks see praht on siis kõik sinna peale seda kogunenud.

väljatulekuga oli see nali, et kohe üks hääl kaldalt seletas, et jajaa, sukeldujad on kõik joodikud – tuli ja pakkus kohe rummi. meie marttiga muidugi eiei jne, aga meelis tuli ja rüüpas lonksukese ning tegi ähh kui hea vms, siis ma pidin ka maitsema. oli küll krdi hea raisk.

ps! muideks ma jätsin siit välja selle, et ma unustasin tegelikult oma raskusvöö maha ja pidin kasutama juhuslikult kaasas olnud 5 kg vööd ja rahvalt kokkulaenatud tinapätse. lisaks jäi välja meelise regukonf. ma olin enne näinud küll, kuidas kuskilt volla vahelt veitsa õhku muliseb, aga tal tuli ma arvan iga tihendi vahelt mis seal on, väike nire. kuidas see on võimalik, ma ei tea. ilmselt on tal see kama liiga kange hapnikuga kokku puutunud…

marttil naine pani juba tähele, et igal reede õhtul on mees kuskil ära. hull rutiin on kujunenud – juba teist reedet järjest läksime rummu väikest talvist öösukeldumist tegema.

seekord oli meil gren ka kaasas ja lisaks grenile oli mul mingi väike nina-kurgu-kõrvaprobleem ka kaasas. vees oli seda kohe tunda, tasakaalusta palju ja kuidas tahad, vasak kõrv ei teind ühtegi krõbinat. oli selline tuim, aga mitte valus. käemärke peab öösel näitama nii, et suunad lambivalguse selle käe peale, millega märke näitad. vasakul pool kõrva lähedal käib maskilamp. martti sai kohe aru, et maskilambiga on probleem ja tahtis seda süütama hakata. mina sain aru, et ta sai aru, et mul on seal maski või kapuutsiga probleem. lõpuks võtsin ikkagi tahvlikese välja ja kirjutasin milles asi ja mis plaan: “kõrv (vasak) jamab. ootame 2 min”.

minul oli lambi aku nõu korgile seekord silikoonmääret vahele määritud ja et asi liiga hea poleks, siis fiksaatorkruvi ära kaotatud. kaas sai kinni pandud nende karvase servaga plastmassribadega, mida ma kaablivitsadeks nimetan. umbes sama hea asi kui isoleerpael, aga parem. grenil oli mingi naljalamp. pm samasugune nagu minul pealamp, ainult et tal pole led, vaid mingi hõõgniidiga variant. õnneks näitas üsna kitsast kiirt, nii et hea otsimise peale võis teda ööpimedusest aimata.

seekord keerasime aiast paremale. vahepeal oli küll tunne, et ei leiagi midagi põnevat. aga leidsime küll ühe soojaku. martti jälle filmis. uksed-aknad olid lahti, lae all hõljusid elektripirnid. tagasiteel jäi ette korstnaga katel ja mingi järgmine roomikmasin. mootor, ma kahtlustan, oli sellelgi tuksis, sest mootoriplokk oli lahtine – 4 silindrit ja kolvid sees ilusasti. kõrval mingi suur kompressor või generaator. veel natsa edasi mingi jurakas raam. kas mingi suur saan või midagi.

gren ahmis õhku ikka tuntavalt kiiremini kui teised, nii et ei tahtnud väga pikalt tagasiteel peatuma jääda. mingi hetk ta just toksib ja näitab stopp-märki, aga justkui midagi tegema ei hakanud. ma muidugi arvasin, et tempo oli tema jaoks lihtsalt liiga kiire. jäime veitsaks toppama. siis näitab martti, et stopp, tema hakkas kohe kapuutsi kallal midagi meisterdama. läksime veel edasi, gren jälle sikutab, aga hoiab käsi koos, lamp ka käes. mina ei saand aru mis ta tahab. läksime veel veidi, jälle sikutab – no ei tal midagi ikka pidi viga olema. uurin siis lähemalt kõiki eenduvaid kehaosasid. kuivade kinnaste jämedatest sõrmejuppidest justkui pöial oli teistest eraldi, ju ta üles tahtis. näitan marttile ka, et üles – tema oli puha hämmingus, aga vastu ei punninud. üles me tulime, paar-kolmkümmend meetrit enne kallast. siis alles selgus, et lestapannal oli valepidi olnud ja sellepärast stopp, ja hoog oli ka liiga sportlik. mina arvasin, et mul on kõige nõrgemad jalad ja mingit allveesporti pole juba ammu harrastanud. ju mul on nii head lestad lihtsalt, voolujooneline konf ja efektiivne ujumistehnika, nii et suur kiirus ja väike õhukulu on paratamatud.

eelmine nädal oli niru, kuna maisaand kottigi tehtud mis ma teha plaanisin. aeg libises märkamatult, koguaeg justkui tegin midagi, aga mitte seda mida teha olin plaaninud. olenemata sellest kui suur hunnik tehtud asju maha jäi jääb meelde ikkagi tegemata asjade tühi auk.

nädala lõpuks oli sellest enesepiitsutamisest kadunud igasugune entusiasm ja huvi elu vastu maal. nädala lõpupoole hakkas martti helistama ja rääkima et ikka on vaja minna sukelduma. ma olin nii tüdind et ei suutnud isegi selgesõnaliselt ära viilida.

reede õhtul kui oli juba täitsa pime, parkisime bussi rummus müüri äärde maha ja vaatasime ringi. tuul puhus, lainetas, ega midagi eriti näha polnud. ajasime kola selga. enne vetteminekut kustus lamp ära. sudisin ja hakkas põlema – midagi seal akuvärgi juures jamab. panime strobo ühe posti külge et näeks kustkaudu koju saab ja läksime vette. alustuseks sain maskitäie vett. kobisin pinnale, nina ikka vett täis – üks polnud viitsinud maskiserva kapuutsi ääre alla sebida. paksude kinnastega muidugi tülikas ka, teinekord joppab et ei pea väga sebima, aga mitte seekord.

marttil oli see videofotokas kaasas, see oli ministatiivi ja vasktoru ja teibi abil ühendatud uw d8 pööratud käepideme külge. niisiis käepide on käes, lamp on allpool ja fotokas üleval. selline unkonventsionaalse väljanägemisega, aga nagu selgus, päris praktilise konstruktsiooniga lahendus.

vesi oli üllatavalt selge, nähtavust ca 3 meetrit. ma olin oodanud umbes poole vähemat. ujusime aiani ja pöörasime vahelduseks vasakule. jõudsime lagunenud soojakuni. uhh, mina teadsin et sealkandis peaks olema üks terve soojak, nüüd siis mingi lauahunnik ainult. praeguseks ongi selgusetu mis värk seal on, kas seninägemata koht või on tõesti üks ära lagunenud.

siis tegin mingi imeliku asja. mõtlesin et ujume nüüd sinnapoole, kus ülejäänd kola on. kompassimine oli täielikult minu õlul seekord. ja kurat panin 180 kraadi vales suunas, ma ei tea miks. üsna varsti sai selgeks et vale suund ja pöörasime ringi, siis leidsime veel mingi roomikmasina veermiku ja mingi pealmise kihi, kus olid juhtkangid ja mõned pedaalid.

kalu ja vähke nägime päris palju. ühte vähki martti provotseeris ja see siis siblis seal tagurpidi, sogajutt järel. kui suuremad kalad minema sööstsid unepealt, siis jäi neist ka tihtilugu väike sogajuutt järele. nii võis näha kalu, keda enam näha ei olnud. tagasiteel kohtasime ühte suurt haugi. noh minujaoks on kõik haugid suured, sest nad on suuremad kui ahvenad. marttil sai sel hetkel muidugi fotoka aku tühjaks, 6 kraadi ikkagi, ja seda haugi sai ta peale ainult natuke.

kalda ääres vedeles veel veel üks naljakas kaadervärk. nagu laudadest kokkulöödud peldik, ainult et paadi kujuga. üks ots terav ja üks külg lahtine. lauad üsna tihedalt löödud, aga millegipärast ristipidi. pinnal hoidis seda värki hunnik tühje plastikpudeleid. pinnal püsimise all ma mõtlen seda, et pära oli natuke veest väljas, muidu rippus sedasi püstipidi ninaga allapoole.

külma ilmaga külmast veest tulles on bussis ikkagi väga mõnus end lahti toimetada varustusest. ma tean küll, seda ma olen juba mitu korda öelnud, aga sellise asja uudsus pole lihtsalt veel kadunud. lisaks on ikka väga tore peale väikest kümblust natuke linnupetet võtta. nojah, ja sedasi siis õnnestuski üks ilus, täiesti pekkis nädal ära rikkuda.

õiged mehed muidugi alla 30 m vette üldse ei lähegi, aga ma olen küll viimased paar nädalat sattunud maksimaalselt 8 m peale. ja see on vahelduseks täitsa tore.

lisaks sügavusele on ka varustuses väike samm lihtsuse poole tagasi – üks tavaline seacsubi vest, standardne regukomplekt ja mask. ei midagi tehnilist ega edevat. see-eest ülim mugavus nii kamaga majandamise kui ka sukeldumiste osas.

üks selliseid madalsukeldumisi toimus vanal-tuttaval pakri paeastangul, aga sedakorda mitte kaldalt turnides vaid paadist. need astangud on enamasti väärt ka seda mägironimise vaeva, aga paadist mugavalt sisse ja välja summides on selline üritus puhas nauding. tookord olime kolmekesi ja igaüks tegeles iseendaga. kes proovis videokaameraga sitikaid filmida, kes oma fotokaga midagi korda saata ja kes siis muu kui mina ise vedelesin täiesti niisama. tundsin, et isegi mõte seisab. vahepeal hõljusin lihtsalt mingi suvalise koha peal ja põrnitsesin neid vee-elanikke ja kivikesi.

järgmiseks sai käidud suur-pakri külje all ühe karile aetud ja pommitamise märklauaks olnud aurulaeva vrakil. tõsise vrakisukelduja jaoks see muidugi ei kvalifitseeru ei vrakiks ega sukeldumiseks, aga meid see ei kottind, et vesi oli 4 m sügavaimas kohas ja katlal korstna ots paistis veest välja. sellel vrakil oli kohti, kust sai läbi ujuda. lihtsalt mingid ukseaugud ilma katuste ja seinteta. proovisin siis kui kõva vrakitaja ma olen ja üritasin kuhugi vastu hõõrumata sealt läbi ujuda. alguses lihtsamatest kohtadest ja lõpuks väike sik-sak muster. väga kõva käpp ma ei ole, 30 m peal pealt kaetud ja pimedas võiks veidi libedamalt see värk käia.

nooja me käisime veel owd õpilastega meretunnitamas ka sealkandis. eks päev kiskus juba õhtule, ilm oli veidi tuuline ja nähtavus kiskus väidetavalt kehvemaks. samas polnd mina sellist asja avavees näinud, et grupp tegelasi sukeldub rodus – mina pole üldse selle grupiga kooski ja ikka näen neid! noh enamasti peab nägemiseks asjast vähemalt kinni hoidma. ma arvan et üks 8-10 m pidi see läbipaistvus olema. jah, inimestest peab ka rääkima. väga tore, et juba owd kursusel saavad tegelased paadist sukelduda. paadis asjade kokku sebimine ja buddy-süsteem on muidugi ikka veel ähmased ja hägused. aga ega ei võigi nõuda kohe perfektsust vaid näha edasiminekut ja arengut ning seda kiita, sest tegelikult arenevad need tegelased sellistel käikudel väga palju ju. * on nad muidugi ikkagi! 🙂

täna käisime marttiga järlepakandis mingis karjääris. suvel oli raplast tallinna viiva viljandi maantee peal mingi ümbersõit sellest karjäärist mööda. rahavas seal ujus ja koht jäi silma. pidime juba ammu sinna minema aga alles nüüd kuidagi kiirmenetluse korras sai teoks. alguses keerasime liiga vara maanteelt maha ja seal oli tunne, et järv on suure sügiskuivusega ära auranud. siis jalutasime veidi ringi ja kaugemalt paistis natuke rohkem vett. kobisime sinna. vesi oli sogane, 1-2 m nähtauvs ja umbes absoluutne sügavus võis olla 3 meetrit. enamjaolt põhjas põlvekõrgune rohustik. kalu vähe, mõned karbid ja mõned kalad. martti leidis omale kollektsiooni kaks lanti juurde. üks oli nagu mingi valge solge ja teine nagu suur haaknõel. mina sain omale kohe alguses pihku ühe poole meetri pikkuse tollise pvc torujupi. sellega oli mõnus osutada ja torkida ja buddyle pähe koputada. kompassi järgi me seal tüürisime. panime aga kursi paika, lasin tunde järgi edasi ja peanupud välja. siis uus kurss. igal pool sama värk, sesmõttes igav. korra ujusime läbi heinamaa – sellised pikad kõrred kasvavad põhjast pinnale. martti nägi pärast välja nagu takutuust või vetevana ja pobises läbi regu, et võta see hein ära, aga mina itsitasin, proovisin tema enda fotokaga seda filmida ja koputasin toruga talle vastu pead.

üks oluline osa viimastest sukeldumistest on väikesed muudatused orgunnis. bussikesega on ikka jube mugav asju majandada. tagumised istmed on välja loobitud kõik peale ühe, see on ka tagurpidi keeratud niiet saab rahulikult seal taga end riide toppida, pärast lahti ka koorida. tuul ei puhu ja külm ei näpista, märg pori ei määri saabast, asju ei pea panema maha niiet peale sukeldumist on igasugu sodi varustusel hulka vähem. igatahes on nii väga timm käia küll, aga eks selle raha eest peabki olema.

halloo?

jah, meil läheb siin hästi!

augustis tellisin omale tsehhist sellise lambi, millel aku ja lambipea on eraldi. aku on vööpeal või ballooni või seljaplaadi küljes ja lamp on näiteks parema käe selja peal mingi käepidemega. noh et ei peaks mingit suurt kolakat käes tassima ja kui tahad mõlema käega midagi meisterdada, siis ei peaks seda kuskile suvaliselt rippuma jätma.

põlduri tiigis on nüüd jälle sügiseste vihmade tõttu hullult palju ja mis veel parem – vesi on hästi selge. eile varaõhtul tegime seal onupoig-siimule väikse intro ja hilisõhtu, kui päris pimedaks läks, tegime marttiga väikse öösukeldumise takkapihta.

ma ei läbe oodata selle loo lõpuni ja ütlen kohe ära, et jube lahe öösukeldumine oli, üks parimaid igatahes! kohati oli introtamise tõttu vesi kaldaliivast sogane, aga ülejäänud osa oli jällegi üsna selge. vedeled keset tiiki, ümberringi pime, vaatad ühele poole, näed kallast, vaatad teisele poole, näed ka. sitikad askeldavad ringi, ujurid ründavad lampi, martti hõljub kuskil. mitte kusagile kaugele ujuma ei pea, midagi ei jää nägemata, igale poole jõuab, aega on, oeh… mõnus!

lamp näitas sama hästi kui marttile laenatud UW Kinetics D8. mul polnudki vaja, et lamp oleks väga võimas, D8 võimsusest piisast täiesti, aga vaja oli, et oleks mugavam kasutada ja seda ta, see uus lamp siis, ka on. vahepeal tegime toa pimedaks ja vaatasime mis juhtub, siis tegime toa pimedaks ja ujusime kottpimedas kuskile eemale, et teisele üllatust valmistada, tegime tiigile paar tsõõri veel peale ja siis tuli idee ujuda tiigist väljuvasse kraavi, et vaadata kuidas vesi üle truubitõkke vuliseb. omaarust ma ikka orienteerusin seal päris hästi, aga no ei leidnud kuidagi seda kraavikohta. lõpuks midagi leidsin ja ujusime sisse. nagu mingi väike koobas, umbes meeter sügav ja 2 lai, põhjas rohelus. mingi aja pärast sai selgeks, et see pole ikka õige kraav kuhu ujusime, sest truupi ei tulnud ega tulnud. jäin mõtlema ja uurima mis värk on. pisemad vees ringihõljuvad osakesed voolu suunda ei reetnud, küll aga olid pikemad rohukõrred voolu suunas kooldus ja muidugi olin ujunud vastuvoolu.

pärast ikka leidsime teise kraavi ka üles ja observeerisime truubist alla voolavat vett. üle tõkke voolas vesi umbes 5 cm paksuselt. tekkis tunne, et saab vaadata läbi selle allavoolava veesamba, aga too oli ikkagi natuke liiga õhuke. igatahes on öösel, kui pinnavalgus puudub, see veealune värk hoopis teistmoodi ja mulle rämedalt meeldib. tähesadu tegime kah, loodusele ohutu keemiline valgus lasti pulga seest välja ja laotati laiali. suuremad tükid kukkusid põhja ja ujurid ning muud satikad kukkusid ennast kohe nende vastu hõõruma. väiksemad täpikesed hõljusid ringi. kosmos!

eriti ägedaks tegi kogu asja see, et niisuguse laheda elamuse jaoks ei pidanud kuskile kurat teab kuhu aafrikasse rändama või kuskile hüüratusse sügavusse tungima, vaid sai maakodust 2 km kaugusel olevas napilt 3-4 sügavusest sellise kaifi et sure ära.

hoolimata eilsest ja tänasest lainetamisest käisime seal martti saaremaakodusadamas sukeldumas. ega erilist plaani polnud – lihtsalt ringi luurata mis seal on. näha igatahes suurt midagi polnud, ainult liiva, kive, üksikuid rauakolakaid, üks lagund vrakk ja kohati tõeliselt paksult millimallikaid põhjas vedelemas.

kehva nähtavusega ma tavaliselt hoian kuskilt d-rõngast või asjast kinni, aga see on ikkagi üsna tüütu. leidsime mingi jämeda kolmesoonelise juhtme ja sealtsamast ka ühe metallist sööginoa. kiirelt koorisime juhtme otsast pealmise katte ja siis tegime otsad ka paljaks nagu naksti. pärast ma sebisin selle paarimeetrise juhtme ühe otsa enda külge ja teise otsa panin mingi pika jämeda poldi ja andsin marttile – nii oli meil ärakadumise mure lahendatud.

ülejäänu aja ujusimegi sedasi ringi, et martti navigeeris või mis iganes ta tegi, mina lihtsalt lohisesin järel ja vahtisin ringi. korra leidsin mingi köiejupu, lauanoaga nüsisin otsad ära ja harutasin kolm lõime lahti. sellised valge-hallikirjud ussid jäid. martti minu toimetamist ei näinud. siisiis keerasin kõik kolm juppi kaheks kokku ja keerasin keskkohtadesse sõlme peale. tulemuseks oli selline väike improviseeritud kuusjalg. sobival hetkel ujusin marttile ligi ja lasin selle tema peakohalt alla kukkuda. lahedalt ehmatas alguses, see tegi kohutavalt nalja! naerdes tuli maski vett ja hea, et sinna ära ei uppunud. peab tunnistama, et veitsa veider on tegeleda korraga itsitamise ja uppumisega.

eila, kui kogu muu sukeldumismaailm puhastas veekogusid sinna inimtegevuse poolt tekitatud saastast, siis meie käisime karujärves hoopis introsid tegemas. sest eks iga töö tahab ju tegemist.

mina polnud enne neid introsid võõrastele inimestele teinudki, nüüd oli hea võimalus koos instruktoriga see asi ka ära proovida.

et inimesi pidi kokku olema 10, siis mõtlesime, kuidas logistiliselt asjad kõige paremini sujuma panna. teada olid inimeste nimed ja mõõdud ning see, milline varustus meil kaasas oli. panime paberil paika, kes mida kasutab ja kellega jagab ja briifingu käigus tehti sellest juttu, nii et igaüks teadis, kust ja millise varustuse ta saab. esimestele andsime ise kätte asjad ja teised juba teadsid, kellelt mida saavad. väga mõnusalt sujus.

muus osas oli see introtamine isegi veidi lahedam, kui owd õpilastega basseinis. sest intro klient teab, et ta ei pea midagi tegema, ainult hingama rahulikult ja laisalt lestasid liigutama. põhiline mure oli ainult sellega, et maskid kippusid uduseks minema ja noh eks need rendimaskid on, nagu nad on. pinnal proovisime, kuidas on regust hingata, seejärel nägu vees vaadata ja hingata ja siis läkski sõiduks. minul oli esimene vend selline ilus-priske sajakilone, aga tina oli tsimarukese liiga vähe kahepeale, nii et lasin kõik õhu välja, mis sain, ja pidin teda ise ka veel pidevalt balloonist alla suruma. veitsa väsitas, aga polnud hullu. järgmistele sebisin natuke tina ka taskutesse ja mida edasi, seda mõnusamaks muutus. suuremat mehemürakat on vee all muidugi raskem juhtida ka. veitsa imelikult see tundus, aga kui hoida ühe käega ballooni kaelast ja teisega kannast ning vähehaaval seda ballooni keerata, siis toimib selline juhtimine üsna hästi.

nähtavus oli ka väga hea, ainult et põhjas eriti midagi vaadata polnud. kui midagi vähegi põnevamat näha oli, siis sai sinnapoole tüürida, nii et inimesele mingi väike avastamisrõõm tekkis. havi laip, 1-kroonine münt, kivikesi täis topitud sokk jne. sissemineku paadisilla all elutsesid ka mõned vähid. osad said neid vaadata ja isegi kinni püüda. pärast lasime nad jälle vette tagasi. üks suurem vähipurakas tahtis peale taasveeskamist mulle kinni hakata sellisest kohast, kust ükski mees ei taha vähi poolt kinni hakatud saada. aga noh, lõbus oli.

noh need minu sügavsukeldumised on ennegi naljakad olnud, seekord kah.

plaan oli küll väga suurejooneline. rahvas plaanis kuskilt toila sadamast rendipaadiga kümmekond miili merele kimada ja seal teha rikastatud õhuga hea nähtavusega vees üks pikem külastus ühele huvitavale vrakile. aga nojah…

rendipaadi kajalood polnud siiski päris see õige, vraki asemel näitas ta suurt kalaparve ja üldse toimis see asi kuidagi imelikult. teiseks oli ankur mitte haraline vaid lapik ühe külje pealt eenduva labaga. igatahes see ankur ei haakunud kuskile taha, isegi kui me seda üle vraki lohistasime. nii me siis läksimegi lõpuks lihtsalt ehku peale alla vaatama, kas on vrakk või ei ole.

tegelikult oli see mu esimene rikastatud õhuga (eanx 32) sukeldumine. sealse sügavuse juures oleks kohe hapniku osarõhk napilt normi piires, veidi isegi üle soovitava piiri (ppo2 1,5). lisaks polnud ma oma topeltballoonide ja ülenäomaskiga veel käinud sellises sügavuses, kuhu ta justkui mõeldud on. seni olin lihtsalt harjutanud ja tundsin end juba päris mugavalt.

läksime esimestena alla, mina veitsa ettevaatlikumalt, paariline päris tehnilise varustusega läks veidi eespool. üsna kohe oli tunda, et tina on mul veitsa liiast, aga polnud hullu. lisaks oli nähtavus ikka paras sitt – paar meetrit vast, aga see võis all ka paraneda. ülenäomaski vaateväli on kitsam ja maski lamp tuleb sellel kindlasti panna vasakule poole, et sellega kompuutrit või manomeetrit saaks vaadata ilma erilise kehaväänamiseta. noh ja see suur lamp on ka nii pagana tüütu.

nii ma siis laskusin – üritasin näha sügavust, hoida köit, vaadata ette alla ja reguleerida ujuvust. task overload veidi üle mugavuse piiri, aga ei midagi hullu. varsti läks veel pimedaks ja külmaks ka. 26 meetri kandis tegin väikse mõttepausi, aga otsustasin siiski minna edasi ja vaadata mis seal all siis on. läksin alla välja ja mida ma näen – ivar passib põhjas, hoiab ankruköiest kinni. ankur hüppab lainetuse taktis poolemeetriste sammude kaupa edasi nagu hobune. sedasi ta seal ratsutaski selle ankruga, saatjaks valged krevetisarnased elukad, keda ta hiljem pinnal kõht-viburlasteks nimetas.

triiviva ankruga polnud muidugi erilist pointi lisanööriga, mis meil kaasas oli, vrakki otsima minnagi. ainuke lootus oli, et ehk triivime otse vraki peale. mõtlesin et ootan siis ka seal veidi ja hingan oma nitroxit. kompuuter muidugi lärmas, et kuule-kuule, see segu on veitsa liiga kange. aga seda ta tegema pidigi. vaatasin seda ratsutamist veitsa pealt ja üritasin aru saada, kas ma olen täie mõistuse juures veel. mäletan selgelt, et viburlasi oli ikka päris kõvasti põhjas ja sooja oli 6 kraadi jne, aga kerge ärevus ja õrn narkoosike võis ikkagi ka olla. näitasin, et kuule ma lähen nüüd küll üles. öeldi ok.

aargh, alla minekul õhku juurde lasta oli tülikas, ülesminekul seda välja lasta oli veel tülikam. tegelikult enne 30m eriti midagi välja laskma ei pidanud, siis alles hakkas midagi paisuma. kuskil sealkandis, kus vesi taas soojaks läks jäi jällegi käsi puudu. korra võtsin inflaatorist kudiagi hooletult kinni ja lasin kogemata vesti õhku hoopis juurde. ja siis kohe jälle välja. veidike peale seda panin tähele, et maski regust läheb õhku välja ka siis, kui ma ei hingagi. vaatasin kas mask on ikka ilusasti ees, sest siis ta pumpab aga õhku juurde, et maskis oleks piisav rõhk. no ei tea, igatahes peaks siis see õhk väljumagi kohast, kus ta näost eemal on, mitte regust. ühesõnaga midagi mul seal hakkas jamama. no tore.

üldiselt on protseduur selline – kui primary regu jääb voolama, siis keerad parempoolse ballooni kraani kinni ja võtad backup regu. ülenöomaski puhul on veidi keerulisem, sest vahetamine võtab veitsa rohkem aega ja tuleb hankida teine mask kah. mul oli no-stop sukeldumine ja olin teel üles, vaatasin manomeetrit, et kui kiirelt mul õhku kaob. tundus, et väga hull asi pole ja vool polnud eriti tugev. ta võis veel muidugi tugevamaks minna, niiet koukisin tagavara maski ja regu välja ja tegin rihmad ka lahti ning katsusin,kas ulatun kraanini. ulatusin, aga otsustasin switchida alles siis kui on kindel, et ma ilma selleta pinnale ei jõua. jõudis lopelt. hingasin rahulikult edasi ja tegin isegi ohutuspeatuse. pinnal lasin vesti täis ja palusin paadist kellegi selle kraani kinni keerata. õhku jäi 2×12 balloonidesse 80 baari, umbes sama palju voolas välja ka.

teised tüübid polnud veel laskumist alustasin ja peale uudiste kuulmist loobuti. polnud enam aega uuesti otsima hakata ka.

mina sain igatahes sellega oma viimase deep-diver kursuse sukeldumise kirja ja see läks tõesti asja ette. nüüd on ka selge, mismoodi oleks vaja see kama ringi konfida – vesti ja kuiva vollad ära vahetada, pealamp vasakule, manomeetrile varrukale kumm, kuhu saaks vajadusel vahele pista. hankida korralik lamp, millel on aku kuskil balloonide küljes ja valgust tootev osa sangaga parema käe peal. vesti inflaator kipub ka uitama minema, sellele ma veel head lahendust ei tea. regud peab üle laskma tsekkida, mingi kamm seal peab olema. ja noh, tina on ka vaja vähem panna.

update: regu ja mask käisid hoolduses, 1. astmel vahetati välja filter ja üks membraan. filter oli kergelt mingit oksiidi täis, ilmselt vett saanud korduvalt. membraan oli jäigaks muutunud. madalrõhk oli ka üle 11bar, mis seletab ka voolamist. näomask võeti ka lahti ja uuriti läbi, aga seal polnud kahtlast midagi. madalrõhk timmiti 1. astmel nüüd 9-9,5 peale.

mrt otsustas sel aastal oma sukeldumisalast edukatsiooni täiendada aowd, efr ja rescuediveri kursuste jagu. aowd orienteerumist läksid nad tegema ühte maardu kandis asuvatest karjääridest.

maardu ise ei kõla väga ökoloogiliselt puhtalt igatahes. mul on tunne, et olen kuulnud mingit lugu ühest sealkandis asuvast radioaktiivsest või mingil muul moel tugevalt saastunud karjäärist. see konkreetne karjäär, kus meie käisime, asub maardu järvest paar kilomeetrit narva poole. karjääri kaldad on kivised ning seetõttu ei lange sealt pidevalt kruusa vette. vesi on ühesõnaga pealt vaadates väga puhas ja selge. taimekesed kasvavad seal ja kalakesed ujuvad. järelikult peaks kannatama sukelduda ka.

vesi ongi päris selge ja läbipaistev kuni umbes viie meetrini. sealt edasi on selline kurjakuulutav kollakas hägukiht. umbes taoline, nagu rummu karjääri taga lõpus tuhamäe kõrval, kus enne karjääri vett täis voolamist oli mingi reoveebassein…

instruktoriks oli mrt valinud terje ja terje pundis olid mõned dm kandidaadid, kes eelmisel aastal aowd sukeldumisi veel tegid ja mõnda ma mäletan lausa esimestest owd meretundidest, kus ma ka värske dm kandidaadina käisin abiks. niisiis on järjekordne ring täis saamas. väga põnev on seda asja jälgida sedasi ning võrrelda ja üritada meenutada, missugune ma siis ise tol ajal tegelikult võisin olla.

mrt pandi buddy-paari ühe tsikiga ja mina siis ujusin nendega kaasa ja vaatasin mis teevad. nad pidid ujuma kompassi järgi edasi tagasi ja pärast ruudukujulist mustrit. meile mrtga oli üsna harjumuspärane, et kui midagi jääb segaseks, siis võtakse taskust tahvel ja räägitakse asjad sirgeks. aga no seekord oli nõnda, et läksime alla mingi suure kivilahmaka peale, mis sobiks hästi algus- ja lõpp-punktiks. tegid oma edasitagasi otsad ära ja siis ma joonistan ruudu, kus on näha meie asukoht ning esimese külje nurk. mrt vaatab seda, aga nägu jääb ikka sama juhmiks ette nagu ennegi. tema arvas, et sedapidi ei ole võimalik ujuda ja kallas tuleb ette. no kuidas sa seda seal kindlaks teed? lasin tal siis omal valida nurga, et ujugu kuidas tahab, peaasi, et tagasi jõuab. noh ja siis ujus ruutu mitte otse-vasakule-tagasi-paremale; vaid otse-paremale… üle kivide ja kändude viis teda kannatuste rada püha tõeni, tuli tõdeda. seda enam tundus imelik, et ta jõudis ikkagi õigesse kohta välja – loll küll, aga viie sai. meie tibi ujus kolm külge väga ilusasti ära. siis tekkis hämming. hakkas justkui valesse suunda minema, krabasime ta kinni ja hakkasime asja uurima. tema konsooli küljes olev kompass ilmselt ajas jama. vahetasime kompasse ja ta sai ka ikka üsna lähedale õigele kohale.

pärast ujusime mrtga niisama ringi, kohtasime kalu, lante, tamiili, kive, hägu ja parajat posu mingeid karpe. karbid olidki kõige põnevam stuff seal. kasvasid sedasi püsti, mitte lapiti nagu lestad. huvitav kas need merekarbid, mida norras korjatakse kasvavad samamoodi? siin nad kasvasid küll sedasi kobaras. ühel poole ruutmeetri suurusel platsil oli neid kümmekond. nagu taimed. aga nad ei ole ju taimed vaid elukad. sellise hägusa põhjaga karjääri kuulsuse taustal sarnanesid need karbid natuke alieni kookonitega. kriipi.

sinna peab korra kindlasti veel minema, näiteks oma fotokat katsetama. loodetavasti on seal igal ajal ilus-puhas… vähemalt esimesed 5 meetrit.

ahjah, ma tegin seekord veitsa pilte ka pinnal. fotokal oli, nagu alles hiljem selgus, iso pandud 1600 millegipärast ja veitsa säbrulised jäid, aga no tühja sest.

pildid ripuvad praegu siin.

balloon sai ostetud otse poest ligi kaks aastat tagas. ventiil oli seal kohe küljes. see sai korralikult kinni keeratud ja kasutama hakatud. kõik oli tore. ühel hetkel sai ventiil välja vahetatud kaheharulise vastu ja jälle oli kõik tore. nüüd on mul topeltballoonid sügavamate retkede jaoks ja üksikul balloonil pole kaheharulist ventiili enam vaja, tahtsin panna agasi üheharulise ja kuna on juba aega möödas, siis sisse ka vaadata.

polnud seda õiget lampi millega vaadata, igatahes sellega mis oli, oli näha et põhjas midagi läigib – raisk. keerasin tagurpidi ja hakkas välja nirisema vedelikku, lõhnatut, peaaegu värvitut ja ei libise näppude vahel – vesi järelikult. ballooni keere ka seest veidi roostene. näpuga üle ballooni kaela seestpoolt tõmmates sai näpuotsa ka veidi roosteseks.

vahepealsed poolteist päeva on saanud juurelda kustkohast see vesi sinna ikka sai, kas oli kohe alguses, sest ega ma ju ei kontrollinud. või on mõni kompressor pekkis olnud või on selle ühe-kahe päevaga, mis ta mul korraks peaaegu tühi oli, nii kõva kondents tekkinud? ja miks on roostemärgid just kaela juures. enamasti on balloon ju püsti või pikale, väga harva tagurpidi.

kuidas see roostejama sealt nüüd kätte saada? liiva sisse toppida ja veeretada või kuskile mereabikeskusesse viia vms.

täna kargas ehituspoes silma selline käänatava peene kaela otsas led lambike, mis tundus just õige asi ballooni visuaalse ülevaatuse jaoks. aga selgub, et balloon on seest ilus-haljas ja pole seal roostet ega midagi. roostelaadne asi ongi ainult keerme peal ja selle lähiümbruses. niiet ma saan selle sealt lapiga maha nühkida ning on sellega ühelpool. profülaktika mõttes viskasin ka vana, veidike räbalduma kippuva võrgu minema ning pesin kanna puhtaks. sinna põhja oli ikka parasjagu igasugu pinnaseproove kogunenud.

aga kustkohast see vesi ikkagi sinna sisse sai ja miks ta just ülaosas pesitses.