ull blog

topeltballoonide proovimine rummus täna öösel kell 9:30. kuked ja koidud kanalas alles norskasid sel ajal.

juba vesti selga venitades sai selgeks, et käed on mul ikka natuke liiga lühikesed. proovisin igatepidi neid kukla taha sirutada, aga ei jäänud sõrmede alla midagi. lohutasin end, et noh saab ehk vähemalt tinalasti ära testida, kui muud ei saa. kummaski taskus oli 2,5 kg kohe sees. nendega oli snorgeldada paras (ei, snorklit mul küljes polnud). kummassegi taskusse kilone päts juurde ja andis alla kühveldada end. aga all rahulikuks jäädes osutus mu veeväljasurve või siis poseidoni võigastus nii suureks, et tõusin pinnale tagasi. no kiloste asemele pooleteistkümnesed siis. alla ma jäin.

tasakaalu ja muu üle ei tohikski väga nuriseda, ainult et tina oli ikkagi minimaalselt ja õhku ülikonda eriti lasta ei saanud, allasaamiskatsete käigus kõvasti kätega vehkimisest olid käed parasjagu maha jahtunud. algas jahetamine, mis läks sujuvalt üle külmetamiseks. vesi 5 kraadi kuum. nähtavus ka kõva 1,5-2 meetrit. tuju tegi paremaks teadmine, et martti, kellel käe küljes fotokas rippus, ei saanud ka eriti kottigi pildistada.

otsustasin ikkagi proovida, kas õnnestub need ballooni ventiilid kätte saada või mitte. kõhurihm tuli ikka viimase vindini lahti teha, sest selle küljes on ka krots-strap ehk rihm, mis jookseb jalgade vahelt läbi ja hoiab rakmeid ülespoole liikumast. ühesõnaga need rihmad nii lõdvaks kui sai ja teise käega tõstsin ballooni alt servast neid ülespoole. regusid sõrmeotsaga katsuda oli lihtne, aga ventiilid on neist veel allpool ja kaugemal selja taga. väänasin mis ma väänasin, aga enne ei jätnud, kui mõlemad ventiilid olid korraga käes. keskmist manifoldi kraani ei saanud kätte, sest see on natuke vale nurga all ja kõigist teistest veel kaugemal. öeh, täna oleks mul küll vist need balloonid jõudnud rahulikult tühjaks voolata, kui üks regu oleks 40 m peal freeflowtama hakanud enne, kui ma seal midagi kinni oleks jõudnud keerata.

ilmselt ma tõstan balloone natuke kõrgemale ühe astme ehk kahe tolli võrra. ja veel võib vist proovida natuke teistsuguste alusriietega. praegune alusülikond ja ka pressitud neopreenist kuiv ise on üsna paksud ja mitte liiga pikad, usun, et need ka piiravad haardeulatust. ja kurat, kui muu ei aita, proovin membraankuivaga (trilaminaat vms) ära. manifoldi kraanile võib ju pikendusjuhtme ka panna, aga no need teised kruvid peavad kätte ulatuma hakkama.

suure külmetamise peale hakkas tunduma, et tuleb ikka need sinised või oranged ehituskindad kleepida tavaliste varrukamansettide külge, et saaks uuesti kuivad kindad kätte tagasi ja ei peaks neid kohmakaid rõngaskinnitusi kasutama. tina pean ilmselt panema 8 asemel 10 kg ja dekoballoonid peab otsima alumiiniumist vist, sest need peaks olema suht neutraalsed.

hobisukeldumise võimalused on tegelikult suured ja laiad, aga mõned väiksed piirid on seotud sügavuse ja põhjaajaga seoses. eks neid on muidki.  see-eest on varustus lihtne ja mugav ning protseduurid suhteliselt lihtsad.

dekosukeldumiste ja igalepoole sisse ronimise puhul alati ei saa kohe välja pinnale tõusta, sest näiteks koobas või vrakk on peakohal või on sul selline lämmastik kudedes, et otse välja minnes saaksid suure tõenöosusega dekohaiguse.

jamasid ju ikka juhtub näiteks varustusegagi. tehnilise sukeldumise puhul üritatakse elutähtsaid asju dubleerida, näiteks kasutatakse topeltballoone mitte ainult suurema õhu kaasa saamiseks vaid ka selleks, et juhul kui üks regu peaks voolama jääma, siis ei jookseks kogu gaas taevasse vaid sa saad keerata ühe kraani kinni ja hingata teise regu kaudu rahulikult edasi, teha dekopeatused ja mitte ülearu riskida. noh ja sedasi on enamvähem iga asjaga.

lisaks dubleerimisele on veel mõni asi teistmoodi. näiteks regude konf. loovutatakse alati seda regu, millest ise põhiliselt hingad ning sellel on kahemeetrine voolik, kust naabrimees saab mugavalt hignata ka siis, kui peab üksteise järel läbi mingi pisikese augu ujuma. lisaks on balloone teinekord kaasas nii palju, et selle kõige ülevalhoidmiseks on natsa teistsugused ja robustsemad vestid kasutusel. jah. ja muu on kõik enamvähem sama.

sain küüned taha dsat tec diving manualile ja lugesin selle läbi, tundus loogiline. lisaks varustusele erineb ka mõtlemine, üldiselt peab olema iga sukelduja isehakkamasaav ja sukeldumine tuleb planeerida nii, et iga taat saaks oma jõududega elusalt pinnale tagasi. thinking like a tec diver on teema omaette.

võtsin proovi pärast testida paar-kolm tehnilise vesti ja käisime neid basseinis proovimas. kohe alustuseks üritas see täis vest mind topeltballoonidega pinnal lihtsalt näoli keerata, all aga vastupidi, selili. raskuskese on hoopis mujal kui harjunud olen. raskusvööd 7mm märjaga üldse vaja polnudki. all sai ujuda küll, aga pidi pidevalt valvama, et selili ei keeraks. üsna tüütu. võtsin raskusvöö ka appi ja jätsin raskused ainult pandla lähedusse. natuke tuli raskuskese allapoole ja juba sai ringi ujuda. ehkki ikkagi ebamugavam. 2x12L terasballoonid ja 21liitrine ilma kummideta “wing” olid selles konfis.

järgmiseks võtsin enamvähem samasuguse vesti aga üksiku 15L ballooniga. ega väga suurt vahet polnud, lihtsalt see wing oli veel suurem ja lohvakam ning end küljelt küljele liigutades voolas õhk kolinal ühelt poolt teisele ja mingist stabiilsusest polnud juttugi. ilmselt lihtsalt liiga suur wing, usun et 2×15 liitriga oleks natuke teine lugu sellega.

kolmas konf oli jälle 15L balloon ja 30L wing kummidega. oah, hoopis teine asi. kummid hoidsid justkui õhku natuke rohkem paigal seal sees ja mul õnnestus üsna kergesti hõljuda küljeli asendis, mis oli üsna uus tunne.

see viimane konf meeldiski mulle kõige rohkem ja seda proovisin korra 4-6 meetri sügavuses avavees ka. lisaks basseinivärgile kuiv ülikond ja integreeritud raskused ja vöö ka igaks juhuks. tina sai selgelt liiga palju, aga see oli natuke taotluslik ka, sest reaalselt peaks ka olema alati tina natuke rohkem üle. 2x12L põhjagaasi ja ühe dekoballooni kohta peaks ärahingatud gaasi arvelt juba mitu kilo ujuvus muutuma. muidugi see oleneb mis materjalist on balloonid ja kui suured ning kui palju neid on. igatahes ei saa sukeldumist alustada sellega, et lased vesti tühjaks ja unustad inflaatori täielikult kuni uuesti pinnale jõudmiseni.  aga sai sukelduda küll. muidugi jebimist on selgelt rohkem, kui peab lisaks kuivale ka vestile veidi õhku sisse laksma alla minnes ja üles tulles on vaja mõlemast välja ka törtsutada. pinnale jõudes on mõnna selili vesti peale vedeleda.

praegu on küll selline tunne, et natuke peab veel konfima ja timmima tinakoguse õigeks ja muud asjad ka paika, aga iseenesest midagi ülemõistuse keerulist selle tehnilise vesti kasutamisega ei tohiks olla.

mingit erilist tehnilise sukeldumise kui sellise vaimustust praegu tegelikult ei ole. esiteks on kursused kallid ja kauged ning omapead proovimine… on veitsa spuuki. samas kui nii-ehk-naa käime dekovaba profiiliga veidi sügavamate vrakkide peal siis on ikka hea teada, et natuke rohkematele võimalikele probleemidele on lahendus käeulatuses ning kokkuvõtteks võiks kogu sukeldumine olla palju rahulikum ja nauditavam.

kusagil pole ju öeldud, et öösel peab olema pime ja talvel peab olema külm ja keset järve ei pea olema muid mugavusi, mida üks endast lugupidav valge inimene healt elult eeldab?!

öö oli soe, igatahes plusskraadid, lisaks oli kaasas võimas päevavalgus ja valik elektrigeneraatoreid. niisiis oli olemas veekeedukann mis keetis kuuma vett kohvi tegemiseks. jääpakkude vahel küdes grilli peal ribi ja pihv. aasal kepsutas koer. täpselt nii karmides oludes pidimegi sukelduma. väga ekstreem värk ehk et me oleme ikka väga kõvad mehed. seda tegelikult tahtsingi öelda.

otse lampide all jõudis põhja nii palju valgust, et isegi päikeselisel suvepäeval pole seal valgemat aega nähtud. veel erines suvest see, et alt üles vaadates võis näha kahte päikest ning mõned meetrid eemal igas suunas haigutas pimedus. kuid valguses käes olemine tundus küll sheff. jää all ringi tatsamine oli ka põnev. augu ümbruses jää ju helendas. tagurpidi on üksindagi lahe kõndida, aga kui keegi teine seal veel on kas siis õiget- või tagurpidi, siis tundub kõik kuidagi veel veidram.

valgus ja soojus võivad ühe sellise sukeldumise juures ikka terve maailmajagu asju erinevaks muuta. eelmise aasta öö-jää-survival-sukeldumisega ei olnud seekord igatahes midagi sarnast.

paar nädalat tagasi vajus männiku lasketiiru kõrval üks traktor läbi jää. kalda äärde saeti jäässe auk, sukelduja läks pani traktorile köie külge ja võttis käigu välja ja masin tiriti mingi suure vintsiga veest välja. selgus et see sukelduja on meile ka tuttav ja tal oli mõte minna sinna veel veitsa ringi luurama.

augu saagisime sinna lasketiirupoolsesse nurka. jää oli täpselt nii paks, et saega sai nibin-nabin selle läbi saagida. seekord ei viitsinud kaua nüsida ja tegime veitsa väiksema augu, võrdkülgse kolmnurga ca kahemeetrise küljega. kolmekesi sinna korraga mulistama muidugi ei mahtunud, aga keda kotib.

julgestusköis oli mul seekord tutikas – metallist raami ja pooliga alus, sealt juhe ja elektripesad minema visatud ja 4-5mm köis peal ca 50 meetri jagu. käie ots läheb läbi pooli, seal on sõlmed otsas ja lisaks saab köie otsa panna pöörleva karabiiniga näiteks jäässe puuritud jäänaela külge kinni. meil jäänaela polnud, saagisime lihtsalt väikse kandilise augu suure augu kõrvale ja pistsime köie otsa sealt sisse. väga kaval süsteem. köis jookseb pooli pealt väga ilusasti ise lahti ükskõik kus suunas sa minema kihutad.

vesi oli suht sogane, 3 meetrit vast nähtavust. põhi erineb seal rummust tublisti. esiteks polnud põhi sile vaid künklik, teiseks koosnes pühi veitsa vetruvast liivamuda taolisest jamast. väga hullusti see ei tolmanud õnneks. põhjas on siin-seal kraatrilaadsed augud, nende põhjad ja servad on musetmat karva. üldiselt väga puhta kohta muljet ümbrus ei jätnud. tundub et taimi on ka rohkem servade ääres. aga kalu oli seal küll palju.

männiku karjääride kohta arvatakse, et seal on palju laipu põhjas. mina nägin ainult ühte laipa, selline valgesse võrku mähkunud ahvenas. enda liigikaaslaseid ei pannud nagu tähele. ei olnud ka betoonkaste või ämbreid või raskeid kivikolakaid köis küljes, mille abil kunagi võibolla mõni jõmm alla sumati. ju on sealt siis juba paremad palad välja korjatud või on need seal suuremates karjäärides, mis raudteest vasakule jäävad.

seekord oli jääauguku sae ketiõli ikka päris korralikult kogunenud ja välja ronides olin vikerkaarevärvilisi laike täis. sahmisin puhtama veega suuremad plekid maha. räägitakse, et kui fairy nimelist nõudepesuvahendit veitsa vette niristada, siis see võtab õli ära. selle peaks küll ära proovima, muidu pärast kodus asju loputades hullult möllamist.

vabariigi aastapäeva jääsukeldumise tarbeks pandi seekord rummus jää peale ilus suur telk püsti – et niigi veitsa jahedavõitu ilmaga tuul sukeldujaid ei kimbutaks. telgi komplektis oli isegi kaks ahjukest. auk saeti jäässe sedasi, et üks osa august jäi telki ja teine osa välja. päike sai ilusasti vett valgustada, eriti paistis see silma hämaras telgis.

sukeldumise juures kõige lahedam vaatepilt oli üks suvine poi köis, mis ekskavaatori pealt otse püstloodis pinnale läks. ehkki meie auk oli veitsa eemal, läksime ikka vaatama kuhu see köis viis ja siis nägime seda nn jääsukelduja unistust – köie ots läks lihtsalt jää sisse ja mingit auku selle ümber polnud. huvitav kui kaua peaks all olema, et selle -15 kraadi juures auk ära jäätuks… ega ta vist ei jäätu, kui otse augu all ringi lased, ülestulevad õhumullid hoiavad vee liikumises.

dill, kes kogu selle orgunniga väga aktiivselt seotud oli, aktiveeris omale selle käigus ka väikse seljavalu ning ise vette ei saanudki. see-eest jäi tal rohkem aega filmimisele.

• film
• meelise pildid

sinijärves olen vist juba 3 või 4, igatahes mitte vähem kui 5 korda sukeldumas käinud, aga selle sõsarjärvi nagu rohelinejärv või rohejärv ja veitsa veel eemal olevasse valgejärve pole seni jõudnudki.

kamad sai selga aetud suure vuhinaga kui selgus paar tõika – nimelt osal rahval oli tervis veitsa nõrk (pohmell?) ja siis ei tahtnud mootorsaag ka töötada. läks käima aga jäi kohe seisma. järve entrance juurde oli keegi uuristanud poole ruutmeetrise augukese nagu saunade juures on vahest. sauna asukoht jäigi seekord selgusetuks. olukord muutus üsna kurvaks, sest ivari macheeta pritsis küll palju vett, aga auku suuremaks ei teinud.

lõpuks sain sae käima ja saagisin V kujulise kujundi. artur astus serva peale ja kolmas külg murdus ise lahti. üks serv ja nurk tuli veel ära saagida, et kaane augu pealt maha saaks.

üks tõbine sai selle peale terveks ja otsustas ka vette tulla. nii saimegi kaks paari kokku ja sumasime kahe köie otsas minekut. nähtavus oli sama mis sinijärves, st väga hea ja valgust oli ka piisavalt, et heledal lubjapõhjal tumepruuni vähki näha. paraku peale selle vähi me muid kalu ei kohanudki.

sukeldumise ametlik osa sai läbi ja ülejäänd tegelased kobisid välja, aga ma ikka ei saanud muidu, kui pidin end tagurpidi keerama ja seda freefly asja harjutama. esimene minut või sedasi kulus imeliku tunde üle muigamisele. edasi harjus juba ära ja sai ringi liikuda. jalgadest liikumisel erilist tolku pole, kätega kahlates liikusin nagu mingi uhvonaot seal. jääkaanest saetud serv, nii paar meetrit pikk, ühest otsast mingi 40 cm lai ja teisest peenem… süsta noh. hüppasin selga, lestad tagumise serva taha kinni ja kätega aerutama. liikus mis mühises. tahtsin lõpuks uhada otse jääaugu peale ja sealt lupsti välja hüpata või siis vähemalt end nagu jetiga õiget pidi keeraga. aga nii kui üks ots sai üle augu serva, muutus see kergeks ja poos end kinni. uuuh.. üles-alla, kerge-raske, hüppama-laskuma, see on kõik peapeal – gravitatsioon on ikka üks võimas värk, eriti, kui teda eriti ei ole….

sügisel läks meie vetes nähtavus ikka käest nii ära, et hakka või heegeldama. külmadega tuli õnneks jää peale ja vesi sai lõpuks rahu sellest pidevast loksutamisest.

laupäeval oli ilm väga ilus, külma 8 kraadi, päike sätendas kui me dilliga üle sileda jää astusime päikseprill ees nagu kaks kuningat vaatama, mida üks teine kambake seal nii kahtlaselt askeldab. askeldatigi pisikese kirvekesega auku jäässe ja osa rahvast oli kangesti sukeldujate nägu, isegi tere kuulsime. vaatasime ringi ja läksime autosse tagasi, sest meil oli parem plaan.

ootasime autos kuni saabus ülejäänud osa seltskonnast ja siis polnud muud, kui võtta pagasnikust saag ja lumelabidas ning superkang, minna jääle, saagida ilus auk saag pagasnikusse tagasi panna. jää vaid 15-20 cm paks ning augu kaevamine käis ludinal.

osa rahvast tassis kola kelgu peal augu äärde, aga teine osa viskas varustuse selga ja kõndis lestad näpu otsas üle jää. suu läks naerule, meenutades eelmiseaastasi pikki retki sissikelkudega nii et veri kurgus.

vette ja allasaamine käis kah mõnusalt. isegi ei tekkinud näole külmashokki. all oli paar huvitavat elamust. korra jäin selja taha vaatama, kuda köiega lood on, kui järsku tundus, et nüüd kukun täiega alla. silmanurgast paistev väike pilveke tõusis üles ja pettis täitsa hästi ära. nähtavus üldiselt oli muidugi normaalne, 3-4 meetrit vast ja vesi 2 kraadi.

kui üles jõudsime, siis keerasin ikka pea alaspidi ja seisin veitsa jää peal ning mõmisesin omaette. see on ikka veider mis veider. lahe on lestaga pritsida jääaugu ääres luuravat koera, enam nii lahe pole, kui miski sellest lestast kinni haarab ja sikutama kukub. uuesti on lahe, kui pea veest välja pistes kohe kuuma teed ulatatakse.

ronisime välja ning kohe auto juurde, et alles seal kola lahti võtta. kolmsõrmkindad ja kapuuts ei lasknud külma veel ligi, aga auto juurede jõudmise ajaks jõudis ülikonna volla ikkagi jäätuma hakata. vest täie värgiga kohe pagasnikusse ja muu kola ka otse autosse. lukk lahti, kapuuts ja kõige viimaks kindad maha ning kohe ülikonnast välja pugema. käed külmetama hakata igatahes ei jõudnudki. väga mugav.

seekordne sukeldumisjärgne tshill toimus üldse linnas suupistete, sauna, söögi ja piltide vaatamise saatel. hea seltskond pole muidugi mingi haruldus, kuid väga väärtuslik sellegipoolest.

juba mõnda aega oli väike plaan põnn basseini meelitada ja vaadata, kuidas talle see vee all nägemine ja hingamine meeldib. jõuluvaheajal tegime selle triki ära. marttil oli ka laps kaasas, poisid enamvähem ühevanused ja nö waterskillid ka sarnased – vesi meeldib aga ujuda veel väga ei oska.

laste basseinis alguses martin ei tahtnud nägugi vette panna ja kui pani, siis pärast puristas ja hõõrus silmi tükk aega. ise demonstreeris mulle mõni päev tagasi, kuidas tema 30 sekundit hinge jõuab kinni hoida. kui ta need kaks asja lõpuks kokku viis, siis läks edasi üsna ladusalt.

varustust kokku pannes selgus, et olin vesti ikkagi maha jätnud, aga kruvisin regu otse ballooni külge, sest polnudki plaanis ringi uhada  vaid lihtsalt ära proovida. minu scubapro mask on ikka väärt investeering, seni on ta eranditult kõigile, kes proovinud, asja ära ajanud, alates suurtest mehemürakatest ja lõpetades kaheksaaastastega.

poiss rippus redeli küljes, vaatas ja nägi seal. regu suus ja pea vees kippus redeli küljes ära hõljuma. vahepeal kippus siniseks minema, aga mitte õhupuudusest või suurest hirmust, vaid jahedast veest. aegajalt käis lastebasseinis soojendamas.

vahepeal sain proovida, kas ja kuidas on võimalik ilma vestita balloon kaenlas ringi ujuda. bassini ühest otsast teise ja tagasi ujusin ära ilma probleemideta. paigal püsides jääb kopsumahust neutraalse ujuvuse jaoks natuke väheseks ja vajub põhja. aga põhimõtteliselt toimib. olin ikka mõelnud, kuidas vanasti ilma vestideta saadi. noh saab jah, natuke kergem balloon äkki ja saab küll.

kui martti ära külmus ja oma vesti laokile jättis, krabasin selle ära ja tegime martiniga basseinile väikse tsõõri peale. küll siblis ja sõudis. marttil on üks regu kahemeetrise vooliku otsas ja sellise konfiga on kahekesi ringi kolada väga mugav. lühike voolik kipub ahistama.

üks kiftimaid asju akvalangiga basseinis on lasta lisaotsast altpoolt õhku neile, kes üle ujuvad. võõrastele muidugi ei tihka, aga oma kambas on sellega väga lahe veidi elevust tekitada. eriti kui rahvas ilma kalipsodeta ringi laseb. teisel kohal on selline nipp, et ujud marttist mööda ja graatsilise liigutusega võtad talt maski eest ära.

seda, et äntus nii palju kalu elab, poleks osanud eales arvata. hea kui ma seal seni valgel ajal 1 kala näinud olin. nüüd ujusime ringi ja iga meetri peale oli vähemalt üks kala – ahvenad, mingid ahvenamõõtu aga ilma tumedate vöötideta kalad, keda me särgedeks kutsusime ja siis muidugi haugid. hauge oli vähe, 3-4 vast nägime.

seal kalakonservis läks meil igasugune orienteerumine nii käest ära kui minna sai, joodiku kombel komberdasime kalu imestades järve ühest servast teise ega tahtnud kuidagi allikakraatriteni jõuda. aga need kraatrid polnudki öösel midagi niiväga põnevat. üks tobe konn ujus seal ainult, tahtis ujuda läbi seina.

siis kui külma valgusega hullasime ja lambid ära kustutasime, siis tuli taas vana-hea kosmose tunne peale. ümberringi tähed ja põhjakontuurid jne. üks tarkusetera on selline, et peale aktiveerimist ei maksa kohe lahti lõigata neid torusid, sest reaktsiooni käigus ilmselt muutub vedelik soojaks ja jahedas vees lidub soe vesi kohe pinnale ära. muidugi üsna huvitav on vaadata ka seda helendavat veevooli ülespoole liikumas.

nojah. pärast tulime välja, tegime lõket ja grilli, jalad saime hästi poriseks. kustutasime leegid ja tulime ära.

ahjah, marttil oli allveefotokas ka kaasas. õigemini allveekorpusega tavaline digiseep, aga alguses me seda proovisime ja alguses me proovisime ka palju sodi üles keerutada niiet välja ei tulnud muud, kui kaldal tehtud epu-pildid.

padi dm no 506966, eile sain litsentsi kätte. sellega on siis nüüd ühelpool. kursus oli täitsa fun ja selle käigus läks, nagu ivar kohe alguses reklaamis, suvi täitsa perse. ega tõepoolest polnud suurt probleemi aja sisustamisega, tegevust tekitas see kursus päris palju. mina olen küll päris rahul.

padi divemaster on padi esimene profitase, need ei või midagi õpetada, aga võivad õpetamisel assisteerida ja võivad läbi viia teatud praktilisi harjutusi. meie oludes on vist põhilised tööd, mida elukutseline dm võiks teha sertifitseeritud sukeldumisrahvaga sukeldumas käimine paadiga või kaldalt. lisaks võib läbi viia scuba review nimelist asja, mis on teisisõnu väike meeldetuletus kursusel õpitud praktilistest harjutustest. ja muidugi kõige huvitavam peaks olema nn introde tegemine. see on nagu tandemhüpe, räägitakse lühidalt mis sinuga nüüd juhtuma hakkab, antakse akvalang selga ja minnakse vette. ujuvuse, sügavuse, aja ja õhuvarude jälgimisega klient ise tegelema ei pea – saab päris hea ettekujutuse, mismoodi see sukeldumine käib ja mis tunne on vee all hingata. aga hoidke hoogu, seda teenust minu käest hetkel veel osta ei saa, enne tuleb veel natuke padile raha maksta ja instuktori järelvalve all 5 introt läbi viia. niiet koguge raha ja püsige lainel.