ull blog

aeg lendab märkamatult. kuu on möödas ja pole mingit märki siia maha jäänud sellest…

idc kursus algab alles mai keskel ja lõpeb teises pooles. eksam peaks olema juuni alguses. seni olen käinud basseinitundides kaasas ja hinnanud enda etteasteid kahe kriteeriumi järgi – kui hästi see vastab sellelele, mida ma ise endalt ootan ja kui hästi sellele, mida võiks mult oodata eksamineerija. varem piisas, kui olin ise rahul ja paistis, et õpilased ka. kuid enam sellest ei piisa. tuleb aina veel käia ja ilmselt võtta vahepeal aega ilma õpilasteta proovida mõnda asja mitu korda läbi. ma ei saa ju õpilaste nähes katsetada mingit harjutust.

ujumas pole saand käia, olin veitsa tõbine. selline tobe tõbi, mis esimesel nädalal tegi nohut ja pärast seda kohatist köhimist ja palavikusarnast tunnet, ehkki palavikku justkui õieti polnudki. hoolimata sellest käisin bassus ja niisama sukeldumas ja midagi hullemaks ei muutunud. ujumiseks siiski jõudu ei jätkunud.

jeerum kuidas aeg lendab ja vesi voolab. millalgi võtsin elu eesmärgiks ujuda kunagi 400m vabatehnikas ära ajaga 8:40, aga ega ma pole seni kordagi harjutanud küll. ok, eile hakkasin proovima. käesoleva treeningu esialgne eesmärk on ujuda see 400m järjest maha ilma vahepeatusteta ja vahepeal peatumata. esimesel katsel õnnestus 250m maha ujuda kuidagi. põhiline häda on tempoga, ei leia kuidagi seda õiget tempot, mille juures ma veel normaalselt hingata suudan. teine väike peetus on sellega, et vesi kipub kurku ja sisse hingates ninna. kuidas ja miks vesi kurku satub ei tea, väga imelik igatahes. tempo kohapealt leiutasin nipi, et kui paremalt hingan, siis tuleb teha hästi suur kaar parema käega ja vaadata lakke. siis püsib tempo enamvähem stabiilne ja rahulik ning on aega ka hingamiseks ilma et vett kurku pritsiks. höhö, nüüd on endalgi huvitav jälgida, kas ja millal järgmine katse tuleb.

väiksed lumised jõulutervitused antslast!

ämber on kaasas seente jaoks. samet-kõrges ei külmu ära, neid saab talvel ka korjata, kui ainult üles leiad. meie saime paar päris head seenelisandiga rooga neist.

jõulumeeleolu loomiseks ka üks looke – pühaöö

liisi mängis trummi, andri kitarri ja mina klahvpilli

häid pühi kõigile!

noh, vahepeal on läinud imelikusti. vees ega õhus pole käind, muudkui mööda maad roomanud kurat. a ei, täna ikka käisin üle tüki aja basseinis owd tunnis abiks. kuigi see oli selline väike grupp ja mõistlikud inimesed, niiet nendega ei saanud mingisugust nalja, tegid kõik nagu peab ega kurtnud millegi üle.

kuu algusepoole mul oli sünnipäev ka ja siis ma ostsin lõpuks ära ühe sajandivahetuseaegse mersu bussi. sellega on nii suured plaanid, et… kui midagi neist teoks peaks saama, siis ma kindlasti kirjutan sellest siia. seni pole teinud muud, kui lasknud õli ja filtreid vahetada ja natuke summutit timmida, et ei koliseks ja siis ma olen veel veitsa rahulolematu selles osas, et osa funktsioone ei tööta ja osa on puudu. ei tööta kütuselt töötav eelsoojendi ja lisasoojendi ning puudu on püsikiiruse hoidja ja veel mõned nipet-näpet mugavused. muidu tundub asjalik, peale esiistmete saab kõiki toole ükshaaval välja võtta ja panna näoga ette või tahapoole. sisse tuleb panna diiselkütust. nojah, et kui jamaks läheb, siis hakkan rapsi ka kasvatama ning biodiiselt kütma.

muidu pole põnevat midagi. allveelambi aku korpusesse oli ikkagi vesi sisse läinud, avastasin selle nädal aega peale sukeldumist, kui huvi pärast lahti kruvisin selle. õnneks vist mingeid jäävaid kahjustusi ei ole. nüüd panen aku ja korpuse läbiviigu vahele väikse ühenduspistiku, siis saan ilma akuta vette kaasa võtta ja testida seda pidavust.

seened ründavad meid metsas ja majahoovis, ronivad purki ja panni peale.

need konkreetsed seened, mis maja ees murus kasvavad, pannile kindlasti ei satu, sest me sööme rohkem kuuseriisikaid. ema on neid viimastel päevadel metsast toonud suure ämbri ja kilekotiga. seeni on hästi palju. ei tea kas kuskil on mingi tuumajaam jälle plahvatanud salaja?

müügiks on tegelikult ainult kaks asja, mida mul viimase aasta jooksul eriti enam vaja pole olnud, küll aga võivad need kedagi teist veel ustavalt teenida. tegelikult ma võiks neid rahulikult edasi hoida, aga mul on lihtsalt raha tarvis.

müüa langevari

ranits: Javelin J3, must, kollane poptop, 06-1993. sobib hästi pikemat/paksemat kasvu langevarjurile

varuvari: PD 160R, hall, 01-1993. kasutatud 2 korda

põhivari: Sabre 190, tumeroosa, 1991. lineset vahetatud, tutikas slaider

AAD: Cypres on sees ja ma ise hüppaks sellega, aga ta on aegunud niiet teistele ei soovita. selle võin ka endale jätta.

komplekti hind mitte alla: 20k, enampakkumine.

müüa auto

koodnimi (tagaluugile kirjutatud): freetibet

golf II 1984, 82kw, 3 ust, punane, sõidukorras, üv puudub. kaasa talverehvid.

mõned sillapuksid ja õlid tasuks ära vahetada, võibolla siit-sealt veitsa värvi ka lisada, aga muidu täiesti töökorras värk. ükstalv ta ei läinud mul käima korra ja ostsin kohe teise auto. pärast selgus, et mingi juhe oli lihtsalt lahti tulnud.

hind mitte alla 7k, enampakkumine.

kõige parema meelega müüks kõik selle värgi korraga ühele isikule, kes võib soovi korral osa asju teistele edasi müüa. kui ühtegi niisugust pakkumist ei tule, siis võib freetibeti ka eraldi müüa, höhö.

viimased nädalad on pidevalt midagi toimunud. ideed ja asjad tulevad kurat teab kust ilma erilise planeerimiseta. enamasti tulevad piisavalt usaldusväärsetest kohtadest ka, niiet ei pea kahtlema kas aeg saab olema meeldiv. kõige selle juures on aga mulle natuke harjumatu see, et järellainetus ei jõua mulle üldse järele. või kui vähemluulelisemalt öelda, siis pole mahti millegi üle järele mõelda, sest juba ootavad uued toimetused.

peale toila kandis sukeldumist tuli umbes samasugune sukeldumine välja bungsbergi juures. enamus rahvast natuke vähemkogenud (kui toilas või mina) ja ma veitsa põdesin, sest ei viitsinud lapsehoidja olla vaid ise tähtis olla. juhtus nii, et olin ühe paarikesega mingis mõttes koos. läksin seekord paaditäiest kõige esimesena, mitte enam teisena, alla. see oli huvitav aeg iseendaga. tavalised regud ja mask olid seekord, sest fullface/apeks on hoolduses. tina oli 2kg vähem, aga ikkagi oli liiga palju, sest pidevalt pidin õhku lisama ülikonda ja vesti. lambi panin maskile õigele poole ja sellega nägi, aga laskudes ühtlasi suure lambiga sihtida, õhutada ja kompuutrit vaadata ikkagi pole võimalik selle suure lambiga. niiet lamp tuleb ära vahetada siin pole pääsu. all ootas taas liiv ja kivid ning ankrukett, vrakki polnud. meie läksime alla aeglaselt ja ülejäänud tegelaste instruktor jõudis põhja samal ajal kui meie. tema põhimõte on, et kui all vrakki pole siis seda otsima ei hakka, läksime üles. ma liikusin viimasena, sest mul õhku kõige rohkem ja mulle meeldis seal olla. ei teagi miks. ohutuspeatuses oli hull trobikond koos, enamus rippusid köiel, osad hõljusid kõrval. mina hõljuda ei saanud, tasakaal pole paigas. kui jäime kahekesi greniga, siis lasin oma dekopoi ka välja. noh läks kah. nöör on kerge ja keris end ühele kuskile külge sujuvalt. aga ei midagi hullu. pärast sain paadist head nõu, et panna nööri otsa väike kalameeste tinatükk.

saaremaal käisime mrt juures jälle. mrt autoga, niiet ei pidanud ise midagi tegema. mootorsae ta unustas maha niiet kirve ja ketassaega võtsime maha kaks puud ja tegime koogukaevule uue koogu… või mis selle nimi on. marttil on selline põhimõte, et sadu aastaid on enne teda sedasi vett võetud ja tema ei hakka ka seda traditsiooni rikkuma. selle pärast oligi vaja teha vana asemele uus kook mitte lasta kaevu elektripump.

pärast käisime sukeldumas kah. üks kohalik onkel teadis seal ranna ääres mingit vrakki. tema ujus ees ja meie kolmekesi anka ja mrtga järele. ta muidugi algus pani veitsa vales suunas ja meie uhasime järele, anka väsis ära veitsa ja muutus tõredaks. lõpuks leidis onkel vraki üles. seisis seal mingi kõrgema osa peal püsti keset merd. anka tundis end ebamugavalt ja mina tundsin end jälle lapsehoidjana ning lõpuks korjasin talt tina ära ja ta ujus kaldale ning snorgeldas seal. meie marttiga aga uurisime vrakki rahulikult. sügavust oli 6 m asemel 4,4 maksimaalselt. valgust ja nähtavust ilmatuma palju. see oli aurumootoriga laev olnud, minu arust nelja silindriga. vöör oli terve, keskpaigas katel ja mootor enam-vähem aga tagumine osa valgus laiali. millimallikaid ujus kõikjal. mul oli kuiva all vähe riideid niiet lõpuks polnud tina vajagi, seljaplaat andis piisavalt raskust. kuradi mõnus oli seal seigelda ja uurelda. mrt tegi olympuse veekindla aparaadiga (see, mille korpus peabki kohe vett kuni 10 m) videot sealt kõvasti, seda võite minna nüüd raplasse tema arvutikauplusesse arvutiekraanilt vaatama.

järgmiseks sattusime mohnile ja vaindlo saarele. mohnil oli tuuletu kuid tuule puudumist kompenseerisid sääsed… eriti õhtul, niiet me söötsime sääskedel kõhud täis ja pugesime telki. järgmisel päeval lösutasime vee ääres ja laisklesime niisama. pärast sõitsime vaindlo suunas minema. see vaindlo on nagu keri saare koopia. saare kuju on hästi sarnane ja ehitised seal peal ka. ainult saun on ära lammutatud ja juurde on ehitatud radarijaam ja saarel elavad vahetustega paar inimest, kes seda kaadervärki valvavad. ohh, dill muidugi rääkis imelugusid sellest saarest, sest nad olid seal paar päeva tagasi juba käinud, aga noh päevad ei pruugi olla vennad. kõik mis seal pidi olema oligi täpselt nii või isegi parem. selline aidasarnane maja oli hotell/motell, pererahvas väga külalislahke ja noh, saar ise väga tore. seal saarel on üks suur, kas äkki 7m kõrgune rändrahn ka. pool on vees ja pool kaldal. tahtsime sinna otsa ronida. esimese hooga sain kohe veitsa üle poole aga siis sai otsa kas jalaalune või käealune või hulljulgus niiet tulin alla. osad koorisid jalad paljaks ja platerdasid lihtsalt üles, eks oldi enne ka ronitud kaljudel. mina sidusin paelad kinni ja proovisin uuesti. päris oma jõuga ei saand, aga eks selleks sõbrad ongi niiet sain sinna üles ja pärast alla ka tervete kontidega.

uhtju… kurat ma ei mäletagi enam kumb, kas põhja või lõuna, küllap ikka põhja-uhtju. see on siuke saar, nagu kariibi mere piraatides oli kasutusel kapten jack sparrow üksikule saarele mahajätmiseks. palme polnud, olid mingid eestimaa puud ja põõsad. samuti polnud maha maetud viskilasti, see-eest oli veitsa prügi ja linnilaipu. aga see selgus hiljem. esialgu oli näha huvitava kujuga liivakruusa rannariba. vee servas oli see sõmer materjal nagu vesiliiv. vajusid põlvist saadik sisse. aga tore oli. ühe koha peale oli liivast moodustunud selline kaar, millest moodustus justkui väike vann, selline paar meetrit lai ja meeter sügav. põhjas natuke rohtu. oi sinna oli lahe sisse plärtsatada. mulle kohe meeldis seal.

loodus, tehnoloogia, ajalugu

rahn

näss

uhtju

tagurpidi seetõttu, et ma kirjutan seda lugu tükk maad hiljem ja peale palju värskemaid lugusid. vahepeal lihtsalt seedisin seda natuke.

antslas on mägra vanaisa ehitatud majake ja tihtilugu mäger suvitab sealkandis. nüüd ta siis kutsus oma reisilt eluga naasmise puhul rahva jälle kokku, tegi ettekande khmeeride poppkultuurist ning pakkus üritustena välja veel murakate korjamise ning peaaegu kohaliku ürituse – lindalevi külastuse.

tema need ürituste kutsed on alati veidi naljakad, sest sisaldavad tihtilugu kuidagi veidraid ettevõtmisi, mis on ühtaegu ootamatud ja huvitavad ning ei nõua mingit erilist ettevalmistamist. ning lisaks enamasti viiakse kõik ellu ka.

lindalevile läksime antslast jalgsi. läbi küla, siis mööda jalgrada, üle raudtee, siis natuke metsavaheteed ja veel ühtekokku umbes viis kilomeetrit põldude-metsade vahel. umbes kümnekesi. täpselt nagu noortel on kombeks kevadeti-suveti ringi hängida. lindalevi ise oli päris lahe. selline minu jaoks täielikus karupesas, mulle täiesti tundmatud “artistid” ja külastajad paistsid enamjaolt lihtsad maainimesed. esimene pilt oli sealt selline, et üks täitsa vindine üle mustas nahas rokiaustaja toetas end ühe käevarrega lava najale, teisega viskas näppu ja muidugi tuustis tukaga. vahepeal vaatas kas teda ikka vaadatakse. teisi inimesi sel ajal pinkide ja lava vahel liikumas üldse polnud.

pärast läks muidugi hämaramaks, me trimpasime õlut, külastasime ohtralt meesteveetseed jne, vahtisime lõket, kiikusime suure kiigega ja kui tuli lavale keegi “ruhnu karu”, siis läksime rokkima. tuntud rokiviisid tuntud eesti lastelaulude sõnadega väga hästi väljapeetud esituses, ütleks ma kui ma oleks mingi rokikriitik, aga kuna maitea rokikriitikast halligi, siis oli lihtsalt lahe. jalgsi tagasi ka.

aga enne lindalevit käisime vähe väiksema kambaga rabas murakajahil. mannergutega. ma sain saagiks peaaegu kolmandiku mannergutäit. ja suutsin vältida kõiki puuke ja muid inimsööjaid. polnud kaasas kella, kompassi ega isegi oma übermoodsat gps-ide ja asjadega telefoni. päikese järgi sai välja tuldud. ojaa, vana indiaanlane oleks selle üle uhke.

foto mägra albumist

viimane kuu aega olen sisuliselt maal elanud. see pole küll päris metsatalu, aga väike aiaga piiratud eramaja kodila külas, kus mu vanemad elavad.

minu elu siin ja tallinnas ei kannata eriti mingit võrdlust. ainus ühine asi on interneti püsiühendus. teen siit hädapäraseid tööasju ikka ka.

niisiis mõned tähelepanekud:

siin mulle meeldib päikseloojangu aegu rattaga sõitmas käia. päeval on lihtsalt liiga palav ja muudki teha, õhtul on hea jahe ja rahulik ning telekat vaadata nagu ei viitsi veel. siis võtangi ratta ja kärutan ringi, sellised 3-4 km ringid ümbruskonnas. enamus neid kohti on väiksest peast jalgrataste ja erinevate sääreväristajate-rollerite-mootorratastega läbi sõidetud, sest ükski selline sõiduk polnud siinkandis kunagi tehniliselt nii korras et nendega võinuks “suurte teede peale minna”. ikka luurasime mingeid väiksemaid teid pidi ühte ja teise kohta, kuhu meil küllaga asja oli. nüüd siis sõidan rattaga ja muigan muige otsa. koht on sama, aeg teine. eile tulid näiteks ühe sellise teekese peale vastu rolleriga mingit tibid. kiivrid peas, rolleril ilusasti tuli ees põleb jne. meie tulime ikka vähemalt sajaga sellise koha peal, mingeid tulesid ja kiivreid polnud, käed õlised ja hambavahed kärbseid täis, hull tolmupilv järel. aga tallinnas rattaga sõitmist ma väldin, sest see on seal hoopis midagi muud.

ümbruskonna külades ja taludes on koeri ikka samapalju kui enne. võibolla siiski veidi vähem, aga nad ei ole reeglina enam lahtised vaid kuskil aias või ketis. sellised tigedalt lõrisevad krantsid, kelle elu eesmärk on möödasõitvale jalgratturile säärde karata, pole mulle tegelikult kunagi eriti meeldinud.

teed on head. tallinnas autoga sõita… noh just vahetasin amorte… aga minu nn linnarattaga, mis sarnaneb vägagi vana turist-jalgrattaga – kitsamad kummid ja veljed… sobivad siinsed külateed üsna hästi. hea küll, ühte teed oli keegi värskelt freesinud ja killustikulaadsel maastikul polnud hea, aga muidu on teed rattasõidu jaoks väga timmid.

telekavaatamist esimese kahe nädala jooksul vist ei tulnud kordagi ette. nüüd vahel peale rattasõitu või niisama peale keskkööd kui veel magada ei viitsi, ikka vaatan.

õlutit kulub siin ikka ka vähem. sesmõttes ma õige maamees vist pole, räägitakse ju et maal kõik mehed joovad jne. aga küll jõuab.

nolgid on jobud. ma ei tea, millest see tuleb, aga vanad sovhoosi ja hiljem mõne pmü töökodade, mis on tühjaks jäänud, aknad on enamasti sisse loobitud. väga võõras vaatepilt siinkandis. ma ei saa aru, kust siuksed jobud tulevad. tõenäoliselt on kogu see asi ühe-kahe tüübi kätetöö.

teretamine. hea küll, üks mutike näeb teist ja ütleb tere ja ajab pool tundi juttu, sest kõik tunnevad üksteist – ma ei räägi sellest. kõndisime ükspäev külavahel. vastu jalutab koerakesega tibi, kes on justkui sealt perepaketi reklaamist välja astunud, ja ütleb üsna lambist ja loomulikult tere. noh ma arvan 15-16 võis ta olla. puberteet peaks olema ja igasugu lubjakad peaks väga out olema, aga nemad hoopis teretavad. ja see pole ainus juhus. isegi küla kõige suuremad paskaagid on üsna viisakad. võib-olla nad teavad mind kooli ajast, kui ma seal veitsa arvutit õpetasin. siis 2.-3. klassis käinud juntsusid ma praegu kindlasti ära ei tunneks, aga nemad võib-olla mäletavad ja koolis siin ikka nõuti seda va viisakust. igatahes on see maanoorte teretamise komme mulle siin suurim müsteerium, aga põhjusest hoolimata olen selle üle isegi veidike uhke.

raplas on palju kenasid tsikke. mitte et ma käiks rapla peal tibisid lantimas, aga kuna rapla on see väike asula siin suure kodila külje all, siis teinekord ikka satume sinna mingit träni ostma või asju ajama. igal pool kõnnib ilusaid tibisid. see torkab kohe silma. see vist ongi veider, et raplas nad nagu torkavad silma, tallinnas mitte. ei tea, mis värk on, igatahes las olla.

vilja lõhn. keska ajal olin suviti viljakuivataja ja vilja lõhn on väga tuttav. tollal olin ööpäeva kuivatis ja teise magasin või putitasin midagi, aga ega ringiluusimise kommet siis enam polnud. nüüd õhtuti rattaga ringi sõites on põldudel seesama vilja lõhn juures. vili on veel toores, aga juba lõhnab!

rohkem tähelepanekuid praegu pole. ahjaa, me käisime siin lähedal ühes tiigis, mida eelmisel suvel süvendati ja kus ma kunagi ujuma õppisin, sukeldumas. 2,2 meetrit näitas kompuuter sügavust, aga võib-olla on kuskil 2,5-3 m ka. täitsa kannatab solberdada seal.

nutitelefon või nutifon – see väljend ilmselt kaob varsti üldse ära, sest kõik asjad on nii nutid, et kole kohe. igatahes eelmine, qtek 8100, oli mul nutifon, sest sel ajal oli pihuarvuti funktsionaalsus mobiiltelefonis veel midagi erilist. aga nüüd on see pigem tavaline ja ilma nutita on telefon lihtsalt retro.

eenivei, selle qteki juures hakkas mul puudu jääma võimalusest võsast ssh kliendiga mõnes masinas midagi kiirelt korda ajada. ei saanud sisestada korralikult paroole (pimesi mingeid tähti ja numbreid ja kirjavahemärke ja mixed-case). niisiis hakkasin otsima uut.

selgus, et just värskelt olid turule saabumas (hinnakirjades olemas, aga lettidel veel mitte) sihukesed telefonid, millel on peaaegu kõik, mida ma hetkel ihaldada oskasin. gsm, 3g, wifi, bt, puutetundlik ekraan, qwerty klahvistik, gps ja muidugi mälukaart. soovitavalt mini-usb kaudu laetav ja süngitav. ja nihukesi telefone oli lausa 4 tükki valida, tegelikult 2+2, sest üks oli hp ja teine fs ning kummalgi oli kaks mudelit – teine on lihtsalt sisseehitatud fotokaga. minu eelistus oli ilma fotokata. seega fujitsu siemens pocket loox t810. hind üle 8k.

mulle meeldib veel see ka, et siin pole eriti mingeid sahtleid ja klappe ja peal on mobile windows, kuhu on lihtne leida tarvilikke programmikesi. muidu oleks võib-olla isegi ühte nokia asja vaadanud, kus gps vist küll puudus, aga aku pidavus ja kaal olid paremad… minu päts kaalub ligi 200g ja aku peab normaalse kasutamise juures paar päeva.

kõige vajalikum ja raskemini leitav programm, mille sinna ise panema pidin, on pocketty 0.4.5 cf1, mis oskab ssh1 ja ssh2 ning on prii programm. lisaks on tal oma väike onscreen klaviatuur, mida saab sisse ja välja lülitada. teksti suurust saab ka valida. käsureaeditoride puhul on see üsna oluline, sest see programm ise käib täisekraanil ja esc või ctrl nuppu selle qwerty klaveril pole.

natuke siunamist ka, muidu on liiga roosiline. helistamise osa on telefonil üks nõrgemaid 🙂 aga ajab asja ära, mul pole helistamine ka kõige tähtsam funktsioon. pigem sõnumite saamine, kell ja kalender. siis usb on ver 1.1, igatahes see aeglane. ja sd mälukaart on küll sdio, aga ei toeta hcsd ehk neid uuemaid ja kiiremaid ja suuremaid kaarte ei söö, aga neid ei söö täna veel eriti miski. noh ja esimese stiiluse kaotasin ka kohe esimesel nädalal ära.

kogu see pocket windows on veel natuke selline paikaloksutamata kivi. osa asju on omal kohal ja töötab ilusasti, aga näiteks wifimajandus ja üldse kogu see võrguvärk on veitsa segane. ilmselt need asjad tahavad harjumist. mida rohkem hakkab telefon sarnanema arvutiga, seda rohkem hakkavad telefoniprobleemid sarnanema arvutipobleemidega.