ull blog

mäger läks reisile ja meie, kährikud, kolisime kohe tema korterisse sisse, et saaks oma urus rahulikult remonti teha.

homme tuleb mäger tagasi, pilt, mis vastu vaatab, on täpselt samasugune kui jaanuari alguses. tühi tuba, mina ja läpakas. ka oma korteris on enam-vähem sama pilt. noh, ainult vanad asjad on asendatud uutega. vannituba ja wc ja aknad ja must põrand. aga tegelikult on korter täpselt sama elamiskõlblik või -kõlbmatu kui varem.

muidu ei pane aja kulgemist tähelegi, aga et see kõik siin uuesti samas seisus tagasi on, see paistab kohe silma.

proovisin täna automaatkastiga autot ja jõudsin järeldusele, et sellisega sõitmiseks piisab poolest ajust, eeldades, et üks pool ajust juhib keha paremat ja teine vasakut poolt. süütevõti, käigukang ja pedaalid on kõik paremal. vasakul pole midagi olulist, mille pärast poolearulised peaks autosõidust loobuma ja jala käima.

kursus algas sõnadega, et kindlasti peab olema valmis selleks, et teie kallis fotoapaat saab märjaks ja läheb katki või kallis box laguneb kildudeks… nüüd peaks ütlema, et töö selles suunas igatahes käib ja esimesed edusammud on juba käes.

kursuse teooriaosa tundus isegi minu kesiste fotograafia alaste teadmiste juures vähemalt loogiline. kõik mis puudutab värvide hajumist veemassis, mis jääb valgusallika ja objektiivi vahele (välgust asjani ja asjast objektiivini tagasi!) ning erinevad nipid ja trikid kuidas mingit sorti pilti saada; mängud tundlikkuse, säri, ava, fookuskauguse ehk suumiga ning kõikvõimalike valikute tegemised, selle võtsime läbi.

praktiline osa toimus basseinis. uell, ma ütleks, sellega pidigi nalja saama. minu box polnud enne vees käinud ja kuidagi õnnestus mul sinna ikka vesi sisse saada juba enne kui aparaadi sisse pistsin. siis sai boxi enamvähem pidama ja natuke hästi vettimavaid hügieenivahendeid ka veel karpi topitud. aga siis ikkagi selgus, et minu objektiiv ilma lisafiltrita selle dome pordiga (kumer klaas) ei toimi vees. kujutis tekib liiga lähedale ja objektiiv ei suuda selle peale teravustada. panime manuaalfookuse peale ja mõned katsed säriajaga saime ära teha kuni väike sorts vett uuesti boksi nurka ilmus ja see pidu selleks korraks ära lõpetati. kaamera jäi seekord igatahes terveks.

nüüd tuleb lihtsalt uurida miks tuleb vesi sisse ja leida väike lisalääts ja mõned head harjutusülesanded iseseisvalt läbi proovida. no saame veel näha.

¹⁄₆₀

¹⁄₃₀

¹⁄₁₅

¹⁄₅

¹⁄₃

seda kohta, kuhu remondi ajaks põgenesime, nimetab selle koha omanik ja tema sõpruskond ghettoks. ma täpselt ei tea miks, ilmselt siin elab lihtsalt palju vaeseid neegreid, nüüd said nad vähemalt ühe lisaks.

kohutav, kas pole. aga ega vanas kohas praegu pilt parem pole.

tähelepanelikul uurimisel võib märgata, et mõned puudujäägid veel on. torudes pole sooja vett sees ja osa juhtmeid pole ühendatud. samuti puudub 24 pordiga switch, aga muidu on kõik suht tibens-tobens ja võiks elada küll.

alles kaks aastat on möödas sissekolimisest nn san remonti vajavasse korterisse ja juba läheb remondiks – hull tempo on peal.

plaan on igatahes sihuke, et oskajad-onud ehk üks ehitusfirma teeb ära sellised tööd, mida ise väga teha ei tahaks ja ei oskaks – lõhub ja lammutab vana sansõlme ehk wc ja vannitoa ja veel mõned seinakesed ning põrandakesed kogu korteri ulatuses. siis ehitab uued seinad et tekiks avar wc-vannituba ning teeb kogu korteri ulatuses ilusa tugeva ja sileda põranda esialgu ilma katteta, milleks hiljem saab parkett. esikusse ja ujulasse põrandaküte ja plaadid maha.

peale remondimeeste lahkumist peaks jääma veel teha laed ja seinad ning vahetada aknad ja lõpuks parkett ka maha rullida. koogitegu.

lausremondi jaoks pidi kogu kola välja saama korterist. uhuhuuu, hullumaja. seni sageli üürikate vahet voorides oli tavaari vast 2-3 golfitäit, nüüd tuupisime täis keldri ja veel mõned panemiskohad ja vedasime ajutisse elamiskohta kaasa golfitäite viisi träni. täitsa ära tüütas lõpuks. siinkohal peab jälle ütlema, et golf on üks äge kolimisauto. kui tagaistmed kokku klappida, siis mahub peale terve kirjutuslaud… ning siis veel üks klaver ka!

esimese tööpäevaga lõhkusid mehed maha kõvasti seinu ja kaevasid põrandaid. vägev vaadata, kuidas rannajoon muutub!

• väike jõulumuuvi divx
• väike jõulumuuvi mpg

tõesti ei tule meelde, millal viimati kunstisaali sattusin. see pidi ikka väga ammu olema, sest mind kunst kui selline vist väga ei huvita millegipärast, nagu ka sport.

aga nüüd korraldas üks sõber, keda polnud tükk aega näinud, väikse peo oma doktorikraadi ja reisilemineku ja varsti saabuva sünnipäeva puhul. pidu algas viinistu kunstimuuseumis, kus hr koguomanik ise meile juhtus natuke rääkima endast ja viinistust ja muuseumist ja mõnest huvitavamast maalist. väga äge, ei olnud vaja teha nägu, tead peast kõiki rembrandti töid jms.

ja see polnud veel kõik, peale näitusekülastust põneva giidi saatel pidi toimuma väike klaverikontsert. nojah, ja siis peoperemees istus suure tiibklaveri taha ja hakkas mängima selliseid päris lugusid, niiet vaatad ja kuulad ja imestad. ühe loo mängisid koos tõnniga, kes basskitarrega bassi kitarretas. just see lugu meeldis mulle kohe eriti, praegu pole siia faili üles panna, aga natuke nagu see sinnerman. kõva värk. ahjah, mina ei teadnudki, et ta pilli mängib. aasta või natuke rohkem tagasi oli tal tulnud hull klaveriisu, hakanud mängima ja tegid poistega bändi jne.

muu pidu oli ka hästi tore, toimus seal läheduses ühes suvilas. hommikul kella 14 ajal hakkasime ära tulema ja tulime mööda seda põhjarannikut ümber hara lahe ja käisime vaatasime koljunuki üle ja tapurla miljonipeldiku ka. need väikesed rannakülad on endiselt hästi kiftid.

ühe väikese maakooli jaoks ei ole 155 aastat järjepidevat tegevust üldsegi nii vähe… ütlesid aktusel pea kõik sõnavõtjad, nii et see jäi kohe meelde. minu jaoks on see kool kogu aeg nii vana olnud, nagu elu. maakooli rolli suuremal pildil ei oska tegelikult ka veel hoomata. aga seda, et inimesed, kes kooli ajal üritanuks igast aktusest ära viilida, olid nüüd kohale tulnud sellise massina, mis ei mahtunud ära saali ega rõdule, ei oska ma nimetada muuks kui suureks armastuseks. oh kui pidulik! aga direktor laulis ja õpetajad tantsisid, õpetajad on nooremaks jäänud, st noori õpetajaid on palju.

kodila koolil on ka nüüd uus direktor, ka siin on juurde ehitatud ja ringi kujundatud. ma ei räägi uuest sööklast, garderoobist jms kapitaalmahutuslikest töödest, vaid sellest, et eesti keele klassis ei ole enam koidula pilti seinas kahe akna vahel, kus ta alati oli, vaid on üleval servas reas paarikümne eesti kirjaniku pildid. nende seas ka kivirähk. ma veel ei teagi, mis sellest arvata, igatahes käib kool endiselt ajaga kaasas. aga koidula oleks võinud ikka alles jääda, leian ma siiski.

meie klassist oli kohal 60%, kaks aastat noorema venna klassile tegime igatahes seekord ära, höhö. üldse on nooremad kuidagi lurumad, peab tunnistama. ah ei, nii ei saa öelda, hästi kift oli värk. vahepeal kippus korralduskomitee natuke vindiseks jääma ja kunagi ei või teada, kuidas uued inimesed sellises olukorras end välja suudavad mängida, aga ei väga hulluks asi ei läinud seekord. ega me ise ka väga üle ei pingutanud. tants ja trall, nigu ikka.

lõpuks ometi on poliitika muutunud läbipaistvaks ja arusaadavaks. sina ostad poest kaupa, suurtootja või vahendaja saab palju raha, tema paigutab raha poliitikasse ja ametkondadesse, tellib sellised seadused nagu talle meeldivad jne. põhimõtteliselt toimuvad aastaringi ühed suured valimised igas kaupluses ja teenindusasutuses. täna ma näiteks ei arva väga hästi ühest parteist, õigemini mõne selle juhtfiguuri suhtumisest ja seda parteid läbi tema toetajate toodete ostmise ei finantseeri. paraku pole veel päris selge, kuhu millise tootja raha liigub. aga näiteks kalevi tooteid ma praegu osta ei taha.