ull blog

kavatsen kõik need stamina testid teha ära eelneva proovimise ja trennita, sest iga kord kui jälle ühega maha saan, siis tunnen, et rohkem ei tahaks sihukest asja läbi elada.

800 meetri snorkeldamine ehk maski, toru ja lestadega ilma käte abita ujumine tõi kaasa sama effekti, mis väsinud sukelduja tõukamine – mingil hetkel muutus see rutiinseks tööks ja aju lülitus puhkelainele. kolmanda-neljanda ringi juures läks juba sassi, mitmes ring parasjagu käsil on. õnneks ujus kõrvalrajal kaaskannataja must natuke eespool, siis kui ta ükskord mulle enam vastu ei tulnud, siis oligi mul ka töö seks korraks tehtud. reielihased parajad puupakud ja nägu ujumisest roosa. selgus, et selle tulemusega saab viiest võimalikust ikka 4 punkti kätte. nüüd jääb ujuda veel 400 meetrit, sealt piisab 1 punktist, mille saab igaüks, kes distantsi lõpuni ujub.

nojah, meil peres meremehi ennegi olnud – isa õppis merekoolis, püüdis kalu ja oli vene sõjaväes mingi sõjalaeva motorist vms. hiljem peale autoavariid sai temast maamees, aga uhke vorm, isegi triibuline särk, lintidega meremehe müts, pleksist kokku liimitud laevamudel ja üks ilus värviline merelangingu piltidega raamat olid ilmselt asjad, mispärast mina väiksest peast kosmonaudiks saada ei tahtnud.

sukeldumistega käib paadisõit üsna tihedalt kokku ja on üsna niru seal olla, kui asjast kottigi ei tea, ise sõita ei oska ja ei tohi. noh ja kui siis tuli signaal, et nüüd läheb väikelaevajuhi kursuse tegemiseks siis olin kohe käpp kah.

kogu see kursuse orgunn ja värk jäid mulle kohe algusest peale segaseks, sest polnud ise asja juures ja täitsin rohkem lihtsa lisaliha rolli, et grupp täis saada. õigest grupist olime oma pundiga ühe tunni maas, niiet stardis tiba kaotasime, kuid tegime oma esimese tunni ikka järgi ja saime reele. edasi oli kolm pikka tundi nädalas, pidevalt anti uut materjali paberil ka kaasa koduseks tudeerimiseks, niiet ega erilist mölutamist ei järgnenud.

põhimõtteliselt saime siis teada kuidas see kaardivärk käib, igasugu magnetismidega majandamine ja tuuletriiv kah otsa. varem, nagu kuulda olnud, on programm olnud mahukam – hoovused jms veel lisaks. ilmakaarte õpetati lugema ja nüüd siis tean, mis umbes tähendab, kui ilmateade räägib lähenevast madalrõhkkonnast ja sellega kaasnevast tsüklonist. kõige olulisem osa on siiski see va kokkupõrke vältimise eeskiri, mis lühidalt tähendab, et vastutulevad laevad mööduvad üksteisest paremalt ja kehtib parema käe reegel. purjelaevadel sama diil, ainult et lisaks on eesõigus vasakul halsil või pealetuule oleval laeval. udus näiteks käib üks suurem tuututamine ja kolistamine. meremärgid, lipud, laevatuled, majakad, sõlmed, posu laevas leiduvadid vidinaid nagu knoobid, taglased ja peelestikud peaksid ka nüüd mitte enam päris võõrad sõnad olema. ahjaa, kunagi ei tohi laeva lähedal öelda sõna “nöör”, sest seal pole nööre vaid on otsad. pealegi kõlab ilgelt sheffilt, kui paned oma mereterminoloogiat nii palju kui meelde tuleb ja maarahvas enam kottigi aru ei saa.

täna oli eksam. muidugi jäi kindlasti just palaviku tõttu tähele panemata, et eksam pidi algama jah kell kaks, aga hommikul kell üheksa pidi olema simulaatori trennis mereakadeemias. õnneks sõber helistab poole üheteistkümne ajal, et kas ma ei tulegi? hömm, päevale hea algus tehtud, kihutasin võileib näpus lasnamäele suunas. ega täpselt ei tea seda kanti, vahepeal tundsin, et nüüd ei saa enam aru midagi, aga sõitsin ikka edasi ja mõtlesin endamisi, et praegu justkui sõidan udus ja mis kuradi meremees see on, kes kallast üles ei leia. jõudsin nibin-nabin kohale. simulaator on siuke suur kolme prozektori ja ühe kumera ekraaniga arvutimäng, mille pult on nagu laeva sild. olemas on rool, kaks kangi, millest käiku anda kummalegi mootorile, igasugu seiereid ja tulesid ja lisaekraane, ehk siis kiirusenäitaja ja gps. jutt oli lihtne – enne keera rool paika ja siis anna käiku. kui käiku pole, siis laeva juhtida ei saa. sadamas sõida kuni 4 sõlmega ja pigem sõida aeglaselt kui kiirelt. see nipp ka, et kui anda käiku ainult ühele mootorile, siis pöörab asi järsemalt. laev ise oli vist 12 meetrine raudlaev. sain mõned korrad proovida, midagi katastroofilist polnudki.

rahvas pandi kõik kaarditööd tegema, vahepeal käidi ükshaaval simulaatoris sõidueksamit ja pärast teooriatesti tegemas. arvake, kes kutsuti esimesena? sõitsin siis sadamasse sisse, panin laeva kai äärde ning olin sõiduga ühelpool. teooriatestis maksimumpukte ei saanud, aga soorituseks piisas. kaarditöö juures kah mingeid “üllatusi” polnud, tuli lihtsalt soome rannikult ankur üles tõsta ja pirita sadamasse põrutada. vahepeal puhus tuul ja pidi seda arvestama. osa kursist võis ise valida, valisin nii lihtsa, ohutu ja otsetee kui sai, mõõtsin nurgad, arvutasin kursid, liitsin magnekäändeid ja triive. veel mõõtsin läbitud teed ja arvutasin kulunud aega. selle koha koordinaadid, kus helsingi tuletorn vaateväljast ära kaob, panin ka kirja. no ja oligi lühidalt kõik.

reedel peab arstitõendiga ark’i minema ja peaks load kätte saama. siis oleks päris lahe, kui kusagilt veel paadi ka leiaks.

aina on juhtunud igasugu selliseid asju, mis tahavad pikemat seedimist ja ei saa neid kuidagi kirja panna. mõni selline asi ei jätagi selget jälge ja kaob kuskile tahaplaanile, teinekord kargab jälle esile, kui juhuslikult mõni legotükk kuskile paika kukub. voah, milline sissejuhatus!

kõigepealt käisime sõberitega korra keril. väike saareke pranglist veel põhja poole. minek oli üsna meelevaldne, tuli kellelgi mõte et läheks ööseks sinna ja siis hommikul tagasi. tal polnud raske meidki sellega nõusse saada, sest miks peaks inimesed pidevalt oma ajaga midagi mõistlikku tegema.

võtsime aga kaasa võid ja pekki ehk kütust ja puid ja grillivärki ja leekisime minema. avamerele jõudes kasvas laine aina kõrgemaks ja kõrgemaks, vahepeal sadas natuke vihmakest, aga saar hakkas ikkagi paistma millalgi. randumisega sai nalja, sest seal pole kaid ega liivaranda vaid kivid. üks ankur läks katki ja ots jooksis ümber vindi ja mees läks üle parda ja vesi käis tal kuivaülikonna sisse ja ta raip ei tahtnud hästi pinnal püsida peale seda, natuke jõlkus parda küljes kuni kaldale ujus. ja siis meie, kes me paadindusest suurt ei tea olimegi paadis, kuni ka mina, kes ma tean vähemalt seda kuda paat käima käib, ka üleparda ronisin ja vindi otsast otsa lahti harutasin ja üritasin kah hoida vastu, et vint kividesse ei rammiks. ühesõnaga see oli üks hull sumamine seal, aga kõik tegid mis suutsid või natuke rohkem ja saime paadi kinni varuankru ja veel kahe otsaga kaldale ümber kivide ning olimegi kohal.

asjade maale saamine käis alguses õlal ja pärast suurtes kilekottides lohistades ja lõpuks minu sukeldumisasjade kastiga järel lohistades sedasi, et ise vedelesime kuiva ülikonnaga pinnal, ühe käega vedasid end nöörist ja teisega hoidsid lasti.

nüüd polnud ka veel aega saare peal ringi hängida vaid otsisime üles geneka. vaatasime genekat, mis nägi välja nagu traktori mootor. mootori otsas oli genekas ja suur pult, kus oli igasugu näidukeid ja lüliteid, mis võtsid esialgu natuke kirjuks silmis. alguses mõtlesin, et kuradi lahe oleks siin olla tõsises merehädas. siis võiks kaks päeva külmetada ja oodata, kuni igavus saab võitu eksimishirmu üle ja saab rahulikult neid nuppe ja asju siin uurida kuni soovitud tulemuseni või saare õhkulendamiseni. aga me tegime hoopis telefonikõne ja saime kähku teada mis teha on vaja ning elekter sai saarele sisse kärmelt.

saar on ise hästi väike, üleni kive täis. paar põõsast või mingi madalam lehtpuu on kaa. põhiline koht on vana majakas. veel on paadikuur, mis näeb välja nagu üks paadikuur ikka ning kaevu ümber ka väike kuut. saun on ka nagu saun peab olema. ülejäänd hooned näevad välja, nagu need oleks nõukogude ajal ehitatud siia – genemaja, noh vähemalt 10 toaga kasarmumaja ja selle taga veel üks vana genekamaja ja siis kõige lõpus on peldik ja kopteri maandumisplats. maja kõrval on nii 10 meetri kõrgune rauast vaatetorn kah.

öö tuli peale, igasugu tulesid võis näha: laevade, majakate ja ma arvan et isegi soome kohal nägime kuma ning mõnd tulukest. ühelt poolt saart tulid lained kolinaga kividele, aga teisel pool oli vaikne. nihuke imelik, et kõik asjad kõrvuti. nagu oleks kaugel eemal muust, aga siiski on tulesid ja värke ja isegi elekter ja asjad on olemas.

köeti ahju ja grilliti liha, sauna vedasime kaevust vett ja sauna köeti ja fotokaga tehti piltisid, siis käidi saunas ja mindi kägisevate reformide peale magama, kes ei tahtnud paksu madratsi peal põõnata. kuni tuli hommik. paat oli alles, tööleminejad kauplesid ennelõunad vabaks ja sai mõnuleda natuke ning rahulikult hommikust süüa, isegi kohvi anti. jõudsime teha saarele tiiru peale ning tornist alla vahtida, kuid lõpuks pidime ikkagi oma kola kokku pakkima, kuivad selga ajama, asjad paati konvoitama ja minema sõitma.

imelik on käia sellises kohas mida justkui ei tohiks olemaski olla. võibolla see koht kunagi kaobki ja siis kuulavad kellegi lapselapsed vanaisa käest lugusid mida ei suuda uskuda. nii nagu kord polnud üldse elektrit majades ega internetti, sõideti hobustega ja söödi ise leiba küpsetati, nii oli kord saar kus valitses headus?

justkui oli sihuke aeg, kui tundus ikka, et kuskil on kellelgi/kõigil ilgelt põnev, aga mina olen mujal, sest polnud seda, mida oli vaja seal olemiseks. aga nüüd on see olemas ja see pole raha. samuti pole pidanud heaolulatti madalamale laskma vaid tase on hoopis teisest dimensioonist, kui olin arvanud.

ega pikemat juttu ei tulegi, lihtsalt tundsin vajadust maha märkida, et elu on hea ja virisemiseks pole põhjust.

peame külliga tegema valmis sukeldumiskoha plaani “Tutti” nimelisest puksiirist. asub see vrakk üsna Heino ligidal, on umbes sama suur ja umbes samas seisus.

Tuttile tegin mina kunagi päris alguses ühe sukeldumise, millest mäletan peamiselt vraki pardast kinni hoidmist ja ujuvuse pärast pabistamist. ka täna hoidsin kõvasti pardast kinni, aga mitte Tuttil, vaid kummipaadil, mis kõvasti loksus ankrus olles. kalad said sooja roa nii enne, kui ka pärast sukeldumist. need mustika-tammekoore-jms merehaiguse tabletid igatahes ei aidanud piisavalt.

niisiis oli plaan mõõta ära vraki laius ja pikkus ning vähemalt nendest neljast kohast ka sügavus nii põhjas kui tekil. lisaks muidugi välja selgitada, mis suunas vrakk asetseb. ja kui jõuab, siis vaatamisväärsusi ja detaile üles märkida.

see loksutamine ajas aga meie plaanid kõik tiba segi, alustuseks hakkas paat ikkagi triivima just siis, kui olime kindlad, et ankur on paigas ja end sättima hakkasime. ivar käis all ja ütles et oleme eemal. gps ütles, et 254 meetrit eemal. ja meie tõnnoga olime just viimastena vette minemas, lohutasime veel end, et kohe saab vette ja see loksumine lõpeb, aga huiat! ja siis läkski olemine väga pahaks. mina üle ühe paadi ääre ja tõnno hingitses teisel pool ja ivar ning külli juhtisid laeva ja viskasid ankrut ja minujaoks tegelesid üldse kõigi maailma muredega, millest minul sel hetkel üsna savi võis olla. suutmatus ja abitus ja törts piinlik kah, aga seltskond oli positiivne ja saime uuesti ankrusse ja mina kohe esimesel võimalusel vette ja alla.

teisi oodates joonistasin suuredele tahvlile (no ikka suur nagu A4) vaikselt pilti ja suuremaid jubinaid, mida tekil näha võis. tahvel oli suur, aga minu pilt veel suurem, niiet vöör tuli joonistada eraldi. siis tulid teised kah alla. mõõtsin veel sügavused ka ära kui äkki küsib külli, palju mul õhku on ja näitab, et tal 50!? mul 120! möhh, oskasin ma selle peale mõelda ja olin umbes vastavat liigutust ka teinud. reeli ots küllile pihku ja ise teise pardasse laiust mõõtma. arvate, et sõlme tegemine sirgele nöörile vee all kuivade kinnastega on lihtne? kindlasti on, aga peab ilmselt harjutama. ja siis tegime veel teise mõõtmise kah, pikkuse kohta. mul oli väike mure ikka ka, et kas see õhk seal enne otsa ei saa, kui mina oma sõlmedega ühelepoole. ei saanud.

siis tegime sellise asja, mis jätab isegi minu esmaoksendamise tugevalt varju. nimelt vaatasime, et mõõtmise ajal ju kedagi ei näinud ja otsustasime, et oleme viimased. päästsime ankru lahti ja läksime üles, tegime ohutuspeatuse ja jõudsime pinnale. ivar oli mingi imeväega juba paati saanud ja teatas, et tõnno on veel vrakil. höhö. kola paati, ankur üles ja merehädalist otsima. aga ka temale avaldas suuremat muljet pigem loksutamine ja ega ta meid otsima kaua ei pidanud.

eks see grupiga käimise ja ankru ülestoomise teema on üks segane värk olnud alati, mitte, et see mingi vabandus peaks olema. lihtsalt nõuab ekstra tähelepanu ja kokku leppimist, kui paadist käia.

silver oli see mees, kes kogu oma kama merepõhja maha jättis ja ainuke vabandus oli tal, et laevaga koos jäid!

mina jätsin täna oma pehme raskuse merepõhja maha, aga silvri raske elusaatuse kõrval on see tühiasi, nii et ega ma ka väga ei kurvasta, pealegi olin ise loll, pistsin ühte kohta, kus ta kinni ei seisnud.

ühesõnaga olin rahval kaasas esimestes meretundides. oo, see oli lahe. aga kummaski grupis ainult üks ei saanud alguses alla ja ainult ühel hakkas lõpuks külm. vesi all 9 kraadi ja neil märjad kalipsod. nähtavus vast 3 meetrit.

põhilise osa ajast justkui vaatasin, et need tüübid, kellega instruktor parasjagu ei tegele, ära ei kaoks. vahepeal ujusime kahe tüübiga umbes 10 lestalöögi pikkust ruutu ümber instruktori, kes teistega mingeid harjutusi harjutas. alul võttis kompassiga see ruudu ujumine tiba kõhedaks, sest see on üks ilge petuvärk, aga kui ka teisel ringil ühes nurgas ikka sama kivi nägin ja ringi lõpus ülejäänud kamp ka paistis, siis tundus, et väga hull pole. kompassiga ujumine on petuvärk siis, kui

pidevalt üle õla ringi vahid, sest sel ajal kipub suund kergesti puhe suunduma.

a miks ma üldse seda siin kirjutan – et kirja panna paar tähelepanekut esimese meretunni õpilaste juures. st ega esimeses meretunnis ei peagi kõike kohe veel oskama ja arvestama, sest openwater on niigi oluliselt midagi muud, kui bassein ja seal on alul meeled hajevil ja keskendutakse harjutustele, aga noh et pärast viimase meretunniga võrrelda saaks:

• tina asetatakse vöö peale liiga seljale ja pärast kujuneb püsti allaminekust istuli või selili minek, sest raskuskese on liiga taga
• paarikontrolli tehakse ilgelt pohuilt, pärast on aga omal vees probleemid selle tõttu. vette köetakse ka üksi, kuda paariline lestad jalga saab ja maski kapuutsi serva alla, see on kellegi teise mure
• all ka samamoodi, ujutakse sisuliselt üksi, st paarilist ei peeta potentsiaalseks õhudoonoriks ega abivajajaks
• ei osata kätega seletada, kui palju õhku alles on, mõeldakse viivu ja siis ulatatakse konsool
• laskudes ei lasta vesti õhku juurde ja tõustes ei lasta vestist õhku välja

ei saa muidugi öelda, et kõik ja alati nii oleks teinud, aga jäi silma mõlemal korral.

kahe grupi vahepeal sadas väikest vihmakest. aga palav polnud ja jätsin kuiva selga ja kindad otsa. ning oli ühtviisi mõnus nii vihmas kui vees.

igatahes võttis see varane ärkamine ja kaks tundi ennast ka üsna rihmaks ja nüüd lähen ära magama ka, hõkk.

kuidagi imelik on minna autoga teenindusse. kohe ei oska. nii vahetasin ka seekord ise ära õlifiltri, õli ja geneka rihma ning otsustasin ka piduriklotsid ja kettad ise ringi visata.

esipidurid on ka sellel golfil (94 a golf-3 gt, 66 kw) millegipärast kaheosalised ja jahutusega, ehkki minu arust on see siiski üsna tagasihoidliku võimsusega auto, aga no kui peab, siis peab.

taga on sel autol aga nii, et piduriketas ja ratta rumm on üks ja sama tükk. nii et ketast vahetades on mõistlik vahetada ka rattalaagreid, sest vanadest rummudest laagri tervelt kättesaamine on üsna õnne asi.

laagrite vahetus ja asjade lahtikatkumine läks üsna libedalt. varem kippusid ikka võtmed puudu olema või katki minema, aga nüüd on vähe kobedam komplekt ja sellega sai üsna mõnusalt kõik poldid lahti, mis vaja. ühe pisikese nari (selline pöör, mis lukustub ühtepidi keerates ja teistpidi annab kõrisedes liikuma) muidugi lõhkusin ära, jõudu on ikka veel rohkem kui mõistust.

kõige suurem müsteerium oli, mismoodi tagumised pidurikolvid, mis klotside ja ketaste kuludes aina rohkem oma pesast välja liiguvad, tagasi urgu meelitada. seni olin näinud vaid niisuguseid, mis tuleb lihtsalt sisse tagasi lükata, aga sel siin on kuidagi see käsipidurivärk kah sisse integreeritud ja nii lihtsalt sisse suruda ei õnnestunud. istusin lõpuks üsna kurva näoga seal auto kõrval ja ega ei jäänudki muud üle, kui pidin telefoni kätte võtma ja teadjamatelt nõu küsima. öeldi, et kui vajutades ei lähe, siis tuleb keerata. keerates tõepoolest midagi juhtus. kuidagi sain ühe poole kokku kah.

teise poolega läks kõik ilgelt ludinal kuni sama kohani välja. ja siin enam kolvi keeramine ei aidanud. kogu vahepealse frustratsioonipuhangu jätan vahele, sest lõpuks sain asja kokku kahte nõuannet kombineerides – vajutasin peale ja samal ajal keerasin.

esimesed kettad vahetasin ka ära, see oli oluliselt lihtsam ja mõned head nõuanded tegid seda kõike veel natuke lihtsamaks.

niisiis, loodame, et homme ma ei kirjuta lugu sellest, kuidas teel paldiskisse või sealt tagasi tuli ratas alt ära või jooksis laager kokku või maitea, kadusid äkki pidurid… isetegemise rõõmud.

potsatajal ja genal oli hirmus igav. mõtlesid, et klobiks natuke möödakäiaid. ja et asi väga alatu ei tunduks, siis peab mingi põhjus ka olema. leiti geniaalne idee – kui inimesel mütsi peas pole, siis selle eest peksa saabki. ja kui müts on, siis saab selle eest, et mütsi kannab.

mõeldud-tehtud. aga tüdinevad lõpuks sellest ka ära, ning et ellu värskust juurde tuua, mõeldakse välja uus põhjus – küsitakse suitsu peale tuld. kui pole pakkuda, siis teadagi mis ja kui pakutaksegi tikku, siis nõutakse tulemasinat ja vastupidi.

lõpuks tuleb aga kodanik, kes küsib abivalmilt: kas soovitakse tuld tikust või tulemasinast? potsataja ja gena vaatavad üksteisele juhmide nägudega otsa – mis siis nüüd teha? siis aga lööb potsatajal nägu särama, virutab tüübile vastu vahtimist ja räuskab: aga kus müts on?!

teisel katsel õnnestus uuendada blogitarkvara wordpress versioonilt 1.5 uuema, 2.0 peale. manuali järgi tehes justkui uuendas ilusasti ära, aga pärast ei lasknud ühtegi kasutajat piisavate õigustega sisse. ja ka käsitsi tabelite sisu üle kandes hakkas pipardama, kui kasutajad ringi tõstsin.

uue versiooni admin pool on tublisti edasi arenenud, enam ei pea html tage kasutama vaid lihtsamate vormindusnippide jaoks on nupud, nagu ms wordis. pilte saab vist ka otse uploadida, ei pea enne ise kuskile üles riputama ja siis teksti sisse urli kopima. selle tülikuse tõttu seni nii vähe pilte ongi.

noh ja vana versiooni jaoks tehtud välimuse ja keelepakk näivad ka päris kenasti toimivat.

tegelt mulle sombune ilm meeldib – õhk on niiske ja värske…

aga selle värskuseloori taha peidavad end igasuguse nõmedused ja ohud.

sõidad linnas õhtul rahulikult autoga, ei ületa kiirust, klaas on puhas, ei näpi telefoni ja noh üldse, eeskujulik autojuht vahelduseks. ja siis äkki märkad, et ülekäiguraja peal on meisterlikult tumehalli ühtlasesse tooni maskeerunud vanamutt, muidugi ei mingit helkurit ega heledamat laiku – veatu kamuflaaž. ta on juba poolel teel, pidurdada enam ei jõua. huhh, jutt käib üle selja, jalg lendab pidurile, siis hakkab suust roppusi tulema ja jalg vajutab gaasi, enne korraks mõtled veel, kas läheks välja ja lööks vanamuti lihtsalt maha, kui ta juba kord surema otsustas hakata…

vähemalt vanamuti õigustus oli osaline tänavavalgustus ja ülekäigutee. kuid sõpruse puiesteel juhtus umbes sama asi, ainult et inimene oli umbes kahe rea vahepeal. muidugi taas ei mingit helkurit. seisab seal, näeb autosid ja arvab ma ei tea mida. aga kui mina olekin tahtnud rida vahetada, siis…

kui linn jaksab igale pensionärile 500 krooni visata, äkki leiab võimaluse ka kõigile tasuta helkuri kinkida?

kuigi ma ei usu sellesse – kes ikka ei näe vajadust, see jätab helkuri koju, isegi kui tal see olemas on. sellistele ei aita muu, kui lihtsalt korralikult peksa anda. seaduse järgi peaks nad ju trahvi saama? või mis toimub? ilge isu on väikest omakohut teha igatahes…