ull blog

lõpuks tuli müüki sihuke telefon, mille eest ei küsitud hingehinda ja uute võimaluste seas leidub palju sellist, mida ma tegelikult juba ammu oodanud olen ühelt töötelefonilt.

qtek 8100 maksis ostu hetkel on offis 3998 krooni ja peal jookseb sel mobile windows ning sisseehitatud 32mb mälule lisaks oli kaasas 256mb miniSD mälukaart. muidugi on küljes ka hädapärane vga digifotokas.

esimene väärt omadus on see, et tal on 2 suht standardset pistikupesa. üks on 2mm stereo ots, kuhu käib handsfree või mikrofoniga kõrvaklapid. ja teine on tavaline mini-usb. laadija ots on ka mini usb, aga seda pole ma veel pakist välja võtnudki – kui ühendada telefon arvutiga tavalise usb kaabli kaudu, siis laeb akut ka sealtkaudu – väga praktiline.

teine hea asi on ühilduvus microsoft outloogiga. ver 2002 oli kaasas kah. lisaks active sync pisike programmike, mis kohe, kui telefoni arvutiga ühendad, süngib ära telefoni sisu outloogiga. ja vastupidi. laadisin kõik oma kontaktid telefonist outlooki ja korrastasin seal normaalse suurusega monitori ja klaviatuuri kasutades, nagu inimesele kohane. ahjaa, lisaks kontaktidele süngib outloogist muud värki ka, kalendrit näiteks. ja meilisid. aga outloogi meilindust ma ei kasuta.

tirisin mõned programmid kah peale. opera prooviversiooni ning miski java põhise ssh kliendi. asja ajavad ära.

kehv on muidugist see, et klahvid on imepisikesed ja üksteisele kole lähdel ning nendelt teksti sisestamine on paras pein. teiseks ei näe ma seda mms sõnumit, mille sõber sony-ericssoni telefonist saatis.

ja kas ma juba mainisin, et mp3 mängija on sees? okok, see on nüüd vist igal pesumasinal ka.

saaks kuidagi ka gps funktsioone kasutada (koos bluetooth gps adapteriga), siis oleks elu ilus.

viimase aasta või poole jooksul olen sagedamini sattunud selveri jms poodide lihaleti äärde, et enda meelispala – sea minutipihvi nõuda.

eelmisel nädalal järve selveris oodates jäin mõtlema, kui tore oleks seal näiteks savisaart kohata. selline suur ja tugev mees, kindlasti vitsutab temagi hea meelega noid häid tooteid. aga pole teda kunagi poes näinud. kust tema, ja kui mõtlema jääda, siis kõik teisedki ministrid ja tähtsad inimesed asju ostavad… või kes neile ostab jne, ühesõnaga boldide ja notsobjuudifulide teemaks läks kätte ning pinge langes.

aga täna kohtasin kella kümne ajal õhtul poes muude, minuarust juba teisele ringile viina järele tulnud noorte meeste seas meie välisministrit. oli temast muidu selline totu mulje jäänud. ei lastud venemaale jne, aga poes oli poiss nagu ponks, käis sirge seljaga kergel sammul. ei laianud ega hiilinud mööda nurgataguseid, toimetas nagu oleks lukksepp või itimees. votsiis, milline pettumus.

eile paigaldatud toru ühele jupile olin kusjuures mõlemasse otsa liiga vähe keermeteipi mässinud. väiksed tilgad tikkusid läbi. keerasin aga peale, kuid otsa pigistatud ühendus ei arvanud sellest hästi ning esmapilgul lõpetatud töö tervitas hommikul rõõmsa tilkumisega. uued otsad ja torujupp, mehiselt keermeteipi ja radikas kütab taas. iseasi, kellel varakevadel seda radikat enam vaja läheb.

ehk siis kui oled tark ja osav, siis sellest veel ei piisa. ilus peab ka olema?

noh, mina olen muidugi suur ja osav jne, aga see pole mingi uudis, millest kirjutada.

hoopis on lausa üllatav, kui vingeid lahendusi on tänapäeval torutööde tegemiseks välja mõeldud. keskkütteradika ühendamine seinast välja turritavate kraanide külge käib nüüd sedasi, et ostad poest otsikud ja natuke toru ning laenad tööriistad. mõõdad, lõikad ja pistad paika, pigistad otsad kokku ja lased vee sisse. ei mingeid rauasaage, torutange, takku ja tahmase näoga torumehi toas kirsades ringi tapserdamas. vägev.

• henco

aastavahetus kõlab sel aastal nagu wordis page break. seekord see kontseptsioon, et miski ühtlane ajavoog katkeb ja algab uus, mulle ei meeldi. mulle meeldib see mis on kuidagi märkamatult pihta hakanud ja kestnud. selline ühelt poolt hea ja rahulik, teiselt jälle huvitav, põnev ja väljakutsuv mõnus ajarull.

minule õpetati koolis kõike si mõõtühikute süsteemis. esimest korda tekkis reaalne kokkupuude nö imperial mõõtühikutega langevarjukursusel, sest ega varju suurust ei mõõdeta ruutmeetrites vaid ruutjalgades. heaküll, mida tähendab 290 ja 190 ja 90 ruutjalane kuppel, jääb kähku meelde. ega sukeldumisharrastajate elu küll kergem pole. teepikkust mõõdab mererahvas miilides, kohalikus asjaajamises raskust kilodes ja rõhku barides, aga väljamaa ajakirjades märgitakse asju sageli jälle naelades ja jalgades. mahtusid, otse loomulikult, aga naelades ruuttolli kohta – ega pole ju midagi lihtsamat, ole ainult mees ja teisenda. no mis tähendab 3000 psi?

rendipakendi idee on muidugi tubli, saab plastmasspudeleid ilusti selveri taarapunkti viia, need masinasse toppida ja kviitungi vastu. pole elu sees nii palju taarat viinud, kusjuures viimasel ajal moodustab enamuse taarast just plastpudelid mitte klaas. varem läks plastmass ju kõik prügikasti. ilge jama on aga see, et kõige maitsvama joogi, melonivee, roosad pudelid taaramasinale ei maitse. ilusti on kood ja logo peal, aga vot ei võta vastu ja kõik. ja teine ikaldus selle rendipakendiga on veel poodides hinnasildid. peaaegu nagu ameerikas juba. vaatad, et hind 13.90, kassas teatatakse, et 14.90. mitte et see kroon mu ostusoovi muudaks, aga rahaasjades peab alati täpne ja konkreetne olema, ning mina laidan sellise asja täiega maha. las olla ikka see hind, mida ma maksma pean. mind ei huvita, et krooni sellest moodustab taara ja 12 krooni tootja puhaskasum. janu maksab.

on jaanipäev. isegi kõik it töötajad ja serveriadminnid on kuskil sumedas suveöös tule ääres end rihmaks tõmmanud, mõni üritab külatüdrukutega tantsu keerutada. hommikul kireb kusagil kukk, tõuseb päike, uus päev on alanud.

rahvas mõnuleb, keegi ei helista ega sms-i ega midagi, õnnis aeg. lõpuks hakkavad inimesed vaikselt nihelema, miks keegi juba ei sõnumeeri, millega hakkama sai või kuhu otsaga lõpuks jõudis… lapparid lülitatakse sisse, hm, wifi levi pole, ok, gprs siis. selgub, et ka mobiililevi pole. mida pekki, lapakal hakkab aku tühjaks saama, juhe seina – seinas pole voolu.

uooh, elektrit pole, internetti pole, telefonid ei tööta, kommunikatsiooniajastu on lõppenud.

tanklad ka ei tööta, autodel saab bena otsa, enam ei pääse liikuma ka kuskile.

keegi ei tea mis juhtus ja mis saab.

sel nädalal on juba kolmandat päeva järjest äratuseks kickstart. magad rahulikult ja 9.00AM +- 5 minutit hakkab telefon helisema. mõnel kliendil on mure. saab see mure lahendatud, kiikad korraks meilboksi ja hakkabki peale. vahepeal jõuab ainult silmi pesta ja kaks tassi kohvi juua kui ongi lõuna käes.

teinekord üritad midagi ägedat teha, ilge tegemise tahe on jne, aga igasugu takistusi kerkib ette ja tuleb vahele ning lõpuks, isegi kui kõik teoks saab, siis polegi meeles muud kui üks suur takistusjooks.

eile oli kõik jälle vastupidi. polnud mingit plaani, kuid päeva lõpuks oli kontol paar-kolm sellist toredat kogemust, mida võiks rohkem ähmasteks uit-unistusteks liigitada.

merehädalised

kõigepealt sattusime sukeldujate seltsis paadiga merel kaasas olles olukorda, kus sukeldujad mulistasid kuskil veel all ning ankur oli end lahti loksutanud ning paat rõõmsalt triivima pistnud. triivis ikka mitmedsajad meetrid eemale. no küllap oleks need sukeldujad paadile järele ka jõudnud. või mine sa tea. päästsime nad siis ikka ära.

kapten-meremees

olude sunnil oli minust saanud tähtis kapten-meremees, kelleks saamisest lapsepõlves unistasin, sest isa oli olnud meremees. tegelt olin pigem mingi väiksem võllike laevas, sest päris kapten oli ikkagi kah olemas. igatahes keerasin tähtsa näoga rooli ja kiikasin perimeetrit, et mõnd laeva alla ei ajaks.

üksikul saarel

merereis viis meid tegelikult üsna asustatud saarele. grillitarbedki olid kaasas. aga erinevalt üksikust avastamata saarest ei võinud sellel laiul omapead ühtki taime ega osksa murda. merekohin on ikka üks väga kindlameelne asi. tal on täiesti savi, kas sa arvad end olevad üksikul saarel merehädas või kuskil kuurortis või niisama rannas grillimas, lihtsalt kohiseb oma igavikulist kohinat ja kogu lugu.

ei teagi kas asi on selles, et seda kõike polnud vaja teha, see lihtsalt juhtus. või on asi sundimatus seltskonnas või lihtsalt vinges kontrastis argirapsimisega, aga sihuke päev on üks neist, mida mingi raha eest ei vaheta ehkki midagi erilist justkui ei juhtunudki. segane lugu küll, aga väga mõnus.