ull blog

eelugu on järgmine – nimelt üks lugu teadlasest, kes LSD-d proovis. alati kui aine võimust võttis, hakkasid kõik asjad, ka kõige keerulisemad ja raskemad probleemid tunduma selgete ja lihtsatena ning vastused olid sealsamas. ainus jama, kui pea selgeks sai, olid pühitud ka vastused koos küsimustega. otsustas siis ühel korral kirja panna. hommikul loeb – “banaan on suur, aga banaani koor on veel suurem!”.

see pole isegi naljakas, kuid tõetera seal peitub. vähemalt hetkel, mil olen tibake alkoholi tarvitanud, tundub nii. ja see ongi minu eksperiment, et näha, kas hommikul selge peaga on üllatus elu suure tõe kohta sama kasutu kui teadmus banaanidest.

vaatasin just üht netist virutatud “romantiline koguperedraama” žanri kuuluvat filmi nimega “a lot like love”. tegelt polnud seal armastusest midagi, rohkem sellest, et noor mees, käed-jalad terved, on mingil põhjusel (ühiskondlik surve?) otsustanud alustada oma “elu” paikaseadmist edukast bisnisist, mis rikkaks teeb, majast, autost ja noh siis tulevad ka ilusad naised kui iseenesest. määratu lause, aga point peabki ühte lausesse mahtuma?!

nojah, kogu see vinge bisnisiplaan saab teostatud, aga läheb lõpuks ikkagi pekki ja kogu see jura näib hiljem tähtsusetu, olulilisele kohale asetuvad need a-tähega asjad.

ja nii vist ongi. ei teagi kas saab teisiti. ikka kõigepealt on unistus suurest rahast ja asjadest, matad parimad aastad elust neisse, siis saad aru et see on paras jama ning keskendud sellele, mis tegelikult meeldib. kui just midagi vahele ei tule…

rapla ühisgünmaasium sai seitsmekümneseks. kooli on viimase viie aasta jooksul kõvasti renoveeritud ja natuke juurde ehitatud, üsna moodne värk, fuajees lai erkkollane trepp ja läbi 2 korruse avarus kaetud klaaskatusega. uus direktor on ka üsna sümpaatne.

üritus oli üldse organiseeritud väga moodsalt, natuke meenutas rokk-kontserti või eurovisiooni. käepaelad, turvamehed, konferentsjee-paar, huvitav instrumentaal ja minu keskmise kõrva jaoks päris heal tasemel vokaal. ning sinna kõige sekka veel natuke kohalikku poliitikat – vilistlaste kogu ja selle eestseisuse kinnitamine.

52 lennust oli kohal ca 25 üsna tuttavat nägu, ausalt öeldes ei oleks neist ära tundnud umbes viite. b-kaid oli vaid 4. meie, viiekümneteised, näisid kõik rõõmsameelsed ning toredad. sain jälile ka saladusele, kuidas paralleelikaid nii palju oli – c kasutas tehnika viimast sõna – oma meililisti. elementaarne. b klassil on ka tegelikult isegi veebileht olemas ja meililisti ka, aga no kus sa sellega, et annaks teistelegi teada.

lugesin kooli pealt kokku ka mõned langevarjurid: toivo, andreas, kadri, mambur, priit mägi, mustikas, jaago – kuusiku lähedus on oma mõju avaldanud. ja tõenäoliselt on arseni juures ümmargusega proovimas käinud palju palju rohkemgi. kuid ega see polegi oluline, lihtsalt meeldiv tähelepanek.

mina ja kool

• rapla ühisgümnaasium
• rüg 52 b
• kodila põhikool
• kodila 1990 lõpetanud

eile parandasin autot. õliradikat kinni hoidvast neljast kummipuksist olid 3 katki kulunud ja kinni hoidis vaid üks. kombineerisin natuke teistsugustest puksidest, mida poest võtta oli, uued. kasutasin akudrelli, kuuest puuri ja oma suurepärast võtmekomplekti.

õlifiltri vahetasin ka ise ära, ca 30 krooni maksva vidinaga sai vana lahti keerata. uue kruttisin niisama külge.

veeradika nurgast mingi kinnituskronsteini pesast ajab ka natuke vett välja vahel, veekindel liim selle lappimiseks on juba olemas, ükspäev panen külge.

see auto, 84 aasta golf-2 sai ostetud kiiresti ja soodsalt üheks aastaks. noh et kui aasta vastu peab siis on end igati välja teeninud ja võib värskema võtta. aga ta kestab sindrinahk, juba 3 või 4 aastat. jupid on sigaodavad ja tehnoloogia on piisavalt lihtne, et enamuste töödega oma jõududega või mõne sõbramehe abiga hakkama saada. ainult pritsungisüsteem on selline, mida ise ei tahaks käppida. või siiski, kõrgsurvepump on ka kunagi ise vahetatud.

tean, et ükspäev tuleb see ruun siiski pensionile lasta ja hankida mingi tiba moodsam sõiduriist. hakkan neist aegadest, mil ise õlitöid teha andis, tõsiselt puudust tundma.

kunagi oli mul ka selline jalgratas – turist. vahetasin tal ise laagreid, pedaale, isegi kodaraid. sel kevadel aga viisin oma treki alt tiba kõverdunud tagaratta veloplussi, kus see 50 krooni eest sirgeks aeti.

10 aasta pärast peab läbi ajama vaid tehishobidega, tehnoloogia on niivõrd keerukas ja arenenud, et ise ei saa mitte midagi tehtud. istud keset oma tehnikat ja arvad et oled õnnelik…

ähh, duke kelkis mingi mittemilliestki kirjutatud looga, lugu ise oli mis ta oli aga ta oli oma wordpressi peal elavale blogile pannud uue teema ehk väljanägemise. teadagi, selgus et ma ei suuda enam päevagi ilma uue teemata elada, üldse on imelik, et seni nii tavalisega läbi sai aetud.

sirvisin läbi vist sada teemat ja ainult üks neist meeldis, selle võtsingi.

sel nädalal möllasid minus üsna tumedad jõud. hästi mitu korda oli tahtmine midagi kurja öelda kellelegi. võibolla just tänu tähesõdade õpetusele olen püüdnud selliseid pahameelepuhanguid oma kontrolli all hoida. mitte neid maha suruda, aga lihtsalt järele mõelda, kas kellegi persse saatmine või lolliks sõimamine midagi paremaks muudab. eriti jama on see, et peale mustade jõududega mässamist võib tekkida korraks kerge eufooria maailmaparandamisest ja mulje, et tunne läks paremaks. tegelt ei lähe kottigi paremaks, hoopis häbi on pärast, et nii madalale on langetud. esimest tähesõdade filmi nägin peaaegu 10 aastat tagasi, kuid hoolimata püüdlustest pole sisemist tasakaalu siiani leida õnnestunud. võitlus puhaste ja tumedate jõudude vahel käib edasi. loodetavasti on seis tasavägine.

kodila vahel oli täna õhtul väga vaikne. ainult kriuks (lesomägi tarmo) ja üks tsikk rulluisutasid.

üks suvaline vennike passis võsavahelisel teel. möödudes ütlesin isegi tere, väike maakoht ju ikkagi. teretas ja kostis, et tema uurib just seda nimelt, kas laulab päris ööbik või musträstas ahvib teda. ja lõpuks leidsime endale koera, kes ei haukunud vaid hakkas lihtsalt satelliidina kaasa jalutama. kuni õuevärava tema ees kinni panime ja hüva nõu – mingu ta ka koju, andsime. üks põõsas krabises kahtlaselt, seal põõsas müttasid kaks siili. nohistasid seal ninapidi koos.

täna ajasin kurjaks jalgratta. öeldakse, et kui kord oled sõitma õppinud, siis ei unusta kunagi – vale puha. et tee on niii auklik ja igasugu teeäärised nii kõrged ja ootamatud, see oli küll täiesti meelest ära läinud vahepeal. aga muidu on ilgelt lahe, vaatad – keelumärk ees, ühesuunaline tee, sätid end kõnniteele ja kimad edasi. kõige nõmedam on sõita mööda kõrge servaga sellist pooleteise rajalist teed mööda, kui autod tagant tulevad. ei saa eriti nagu kuskile minna. koerad on see-eest rattameestega suht harjunud, peremees kerib neil rihima koomale kui ratas lähenemas, koer ei tee auh ka mitte. see-eest aiakoerad üritavad ehmatada, aga ju peab neil ka mingi meelelahutus olema.

minu ratas on muide ametliku tüübitunnusega “linnaratas” ehk pole ei maanteeliugur ega ka mägikrossikas. sihuke vahepealne, ilma ilma amortideta. ma muidugi ei saa enam üldse aru, millise linna jaoks see mõeldud on. tallinna jaoks kuluks küll mingi krossi ja trikiratta vahepealne eriti tugev ja vetruv mudel ära.

kui hästi läheb, siis sõidan kunagi veel.

tore, et inimesed loomi armastavad! oleks isegi veel toredam, kui inimesed oma loomade järelt koristaksid. õigemini hakkab see asi mind aina enam ja enam häirima ja ma pole kaugel hetkest, kui avaldan kuskil kuulutuse tööpakkumisega inimesele, kes tuleb ja peab majaümbrusel silma peal päevakese ning viib iga koera poolt maha jäetu tolle peremehele tagasi, pool sellest postkasti ja pool uksemati peale, mingi osa võiks lingile ka määrida.

moraal: mida külvad seda lõikad

sikupilli suurpoe ajakirjaletis jõlkudes jäi täiesti juhuslikult silma ajakiri [digi]. kilepakendis, kaasas cd, hind 33 krooni. kaanepildi peal muuhulgas digipeeglit meenutav fotoaparaat. mina kui hiljutine fotokaostja kohe mõtlen, et ah tühja kah, ostan selle digi(foto) ajakirja siis korra ära, saab saab näha mida see õhuke formaat sisaldab.

kodus selgub, et cd peal on igast vabavara softi, mida igaüks ise netist tirida saab ning ajakiri ise ei ole mitte ainult fotoaparaatidest vaid üldse kõigest digitaalsest, sh arvutitest ja igasugu lisavidinatest – uus it ajakiri õhesõnaga. formaat on üsna petlik, lehed on väga õhukesed ja neid on pea poole rohkem kui konkurentidel arvutikasutajal ja arvutimaailmal.

tekst on sees päris mõnus, enamuse moodustab igasugu seadmete arvustused ja tootetutvustused. mõned artiklid ja kolumnid.

päris hea üllatus igatahes, häid arvutiajakirju pole eestis kunagi liiga palju olnud.

eelmisel talvel otsisin omale hüppamiseks paelteta jalanõusid, mida saaks kergesti jalga, ja mis veelgi olulisem, jalast ära. no juhuks, kui jalad troppidesse jäävad vms. leidsin sellised mingist postimüügi kataloogist. olid suht soodsad, tellisin ära. ja uskumatult head jalavarjud sain.

sel aastal tegin siin üks hüppaja reklaami, et select postimüügis on lahedad reisikoti moodi asjad, kuhu langevari sisse mahub, seda saab seljas tassida nagu ranitsat ning pole kallis ka, alla 200 krooni. mul on üsna raske kamakott seni olnud, ämaris väravast klubi juurde vantsides seda ühe õla peal vedada on ilgelt ebamugav. tellisin selle va koti siis ära. oodata tuli lubatud 3 nädala asemel küll 5, aga eile oli sedel postkastis, et tulgu ma aga järgi, kaup on postkontoris olemas.

panen siis kviitungi letile, vaatan veel, et ohoo, prouadele lisaks üks noorhärra teenindama pandud. võtab sedeli, küsib sinna kuupäeva ja allkirja, siis klõbistab midagi arvutis. mina juba panin paar rahatähte letile kah. vaatab siis seda raha, ja siis arvutit ja pomiseb midagi. pole vist eestlane, igatahes ei saa ma esimese korraga aru. lõpuks selgub, et tema tahab 169,50 asemel, mis muide selgelt väljendatuna seisab minu kviitungil, hoopis 1695 krooni saada. kahjuks pole ma nõus ja ütlen viitan oma kviitungile. pomiseb veel midagi, läheb abiväge otsima. tuleb siis kuskilt tagantpoolt ühe proakesega, kes veel riiulite tagant lähedenes noorhärralt uurib, et “… ja ta keeldub maksmast nüüd?”.

proua vaatab kviitungit ja arvutit, klõbistab arvutis midagi ja rahaasjad hakkavad laabuma. saan oma kauba, isegi tänan ja tulen tulema.

aga nagu postimüügil ja teleturul kombeks – see pole veel kõik!

jooksebki noorhärra mulle õue järele ja küsib, kas ta kviitungi andis minu kätte. vaatan rahakoti vahelt järele, ei minul pole mingit kviitungit. mõmiseb ja läheb minema…

muigan siis ja mõtlen endamisi, tea kas minna nüüd dvd toorikuid ka samas majas asuvasse poodi ostma või ei hakka riskima.