ull blog

pooleteise tunni vanusena oskas ta päris hästi suud maigutada, haigutada, niheleda, silmi pilutada. loetelu pole lõplik. visuaal ja vokaal on esinduslik.

sügisesed tujud on kohal. see on selline tiba laisem ja chillim rütm. kevadel kõik tärkab ja sisse tuleb tunne, et midagi on vaja teha. suvel on vaja igal pool käia ja olla. aga sügisel lähevad lapsed kooli ja tööinimesed puhkustelt tagasi ja süvenevad taas töhe. eks ma siis ka nokitsen natuke rahulikumalt…

pole kindel, kas see oli septembri alguses või augustis veel, kui käisime mrtga (marttisid on tutvusringkonnas nüüd mitu) rummus sukeldumas. seal kalda ääres leidub igasugu kraami, millega mängida. kõlab ilmselt veidralt, aga mulle täitsa meeldib vahel vee all kivikesi ülevalt kukkuda lasta ja põhjast õhurõngaid tekitada ja vaadata kuidas need end ülespoole kerivad. rummus leidub alati igasugu naljakat kola kah, mis täidavad sedalaadi meelelahutuslikku eesmärki. mitte et seal suurem laamendamine kogu aeg käiks, kui omapead lähme, aga ega palju puudu pole. ahhh, ja ikka on äge keset ahvenaparve hõljuda rahulikult ja vaadata kuidas tüübid oma asju ajavad.

meres on vesi veel soe (vähemalt viimati oli), niiet saab veel paljajalu ja paljakäsi sõitmas käia. ükspäev, kui oli kerge palaviku tunne, panin kuiva selga, aga kontakt lauga on hoopis teine ja see võtab ilmselt natuke aega, et harjuda. mingeid erilisi trikke ma õppima pole hakanud. ikka konksus, sest alati kui mõtlen et prooviks konksust lahti haakida, olen natuke ülepurjestatud ja rebib alla ära. nüüd, sügisel, on sõitjaid meie randades (laulasmaa, lohusalu) oluliselt vähem kui suvel ja vahel oleme andriga lausa kahekesi. andri harjutab kõvasti esirulle ja siis ma tahan ka kiusu pärast midagi ise juurde õppida. aga mitte esirulli. teen tagarulli ja maandumisel keeran veel pool pööret juurde ning jään varvuli. lahe liigutus. põhiline vahe on, et peab jääma väike varu keeramise jaoks ja peab jääma piisavalt hoogu, et varvuli edasi sõita. pimesõitu olen kah proovind, aga see mul eriti ei tule. keeran ära, sõidan paar meetrit ja siis saab kas hoog otsa või üritan õigeks keerata ja enamasti vajun ninali.

ma vist pole ühestki lohetajate kogunemisest – hooaja avamisest või sulgemisest või niisama surfilaagrist osa võtnud, kui välja arvata meie enda “klubi” surfilaagrid. mingi eelarvamus on, et ju seal käib peamiselt ilge joomine ja ma vist väga ei viitsi. aga seekord organiseerisid laulasmaa tüübid (martti ja matu) muinastulede öö raames mingi sellise chillimise ja hängimisürituse. lubati trikitamishuvilistele näpunäiteid jagada alustamiseks ja pärast niisama grillida ja tuld teha öösel.

kõik värk algas juba kell 12 peale. me käisime andriga sealt päeval läbi ka, hängimine käis täie hooga. kagutuul puhus kergelt üle maa, niiet vesi oli suht sile, aga ega vees väga palju eksimisruumi polnud, sest triivimine oleks viinud otse ruootsi kuningriiki ilma vahepeatusteta. andri arvas, et tema ei taha sõita sellise tuulega, kuna tal ikka juhtub neid horribl kait äksidente ja mul ka eelmise päeva triivimine veel hästi meeles. läksime siis vahpeal ära pärnusse.

valgerannaga on mul see tore kogemus seni, et olen seal umbes 3 korda käinud, aga sõita pole saanud. aga vot seekord sain! sõitsin lainelauaga ja pärast tavalisega, tuul oli suurele lohele väga paras. vesi oli küll üsna tihedalt võrke täis, aga saime sõita ja mitte vähe. lainelauaga väga hästi ülestuult igatahes ei saa väiksema tuulega. kas on uimed liiga lühikesed või serv liiga kumer, ega ta pole selle jaoks ju mõeldud kah. aga iseenesest sõitmine tuleb ju välja ja varsti hakkan sellega harjutama pööramist.

tavalise lauga hüppasime niisama ja keerasime tagarulle. väga nauditav kõik. korra panin kalda all mingi plekikobaka otsa rähni ka. õnneks peale muhu küünarnukil mulle sellest mingeid (füüsilisi) mälestusi ei jäänud.

tagasiteel kurtis andri küll, et kael on jälle valutama hakanud, aga sõitsime ikka tagasi laulasmaale, et vaadata oma silmaga järele, mismoodi see laulasmaarahvas siis ikkagi pidutseda mõistab. umbes kümne ajal jõudsime kohale ja rahvas oli veel täiesti viisakas vormis. lõke ja grill huugasid, lisaks siuksed varre otsas jämeda tahiga tulekesed siin-seal. mehed arutasid eesti lohenduse valupunkte – võistlused, võistljed, järelkasv jne. naised ja lapsed ajasid rohkem omavahel juttu ja istusid lõkke paistel, sussitasid seal neid vahukomme ja asju. üllatavalt harmooniline ja chill kõik.

väga ilus õhtu oli igatahes. veel mõnusalt soe ja kuiv. selle suve viimane suvepäev arvatavasti.

logi

umbes neljandal päeval viidi keset pilkast päeva väiksest parklast meie rendiautost minema kõigi kolme seljakotid (viljar oli just jõudnud). seikluse seisukohalt muidugi tore, sest saime politseijaoskonnas käia ja puha ja võibolla puhkamisele mõjus ka tervendavalt, sest ei pidanud enam nii palju arvutit kasutama. igatahes kadus võimalus igapäevast päevikutäitmist algsel kujul jätkata. minul mingit intellektuaalset vara kaduma ei läinud õnneks, ainult asjad. viljaril kadus natuke fotosid, see oli muidugi kurb tiba, aga noh lollus pidi ju karistatud saama.

ostsin kohe poest uue notebooki, valmistatud paberist. sinna siis igal õhtul kirjutasin midagi. algul oli väga harjumatu, et tagasi võtta ja parandada ei saa nii, nagu arvutis ning oma käekirja näha oli kah veider.

silvese raamatukogu ees või ühes kohvikus saime siiski telefonidega netti kasutada, vaatasime ennustust, tirisime meilisid ja mina laadisin vahepeale juurde tehtud pilte picasasse, et kui telefon kaob, siis jääks need pildid vähemalt alles.

lohetada sain kokkuvõtteks 9 korda. vähemalt kahel korral jäi sõitmata kuna polnud õiget lohet kaasa võtnud majast. aga praegus seal ongi nii, et kunagi ei tea mida ennustus toob – nagu eestis. võib mitu päeva järjest päeval tuult puhuda, aga võib tulla tuulevaikus või vihm. hooajal pidi olema nagu kellavärk, et kell 3 hakkab tuul puhuma ja puhub õhtuni.

kui saabus viljar, siis hakkasime hommikuti ja õhtuti ilusasti süüa saama. ilusasti selles mõttes, et ta tegi tõesti ilusaid roogasid. me andriga väga midagi eriti meisterdada poleks viitsinud. igatahes retsept!

tuulevaikus andis võimaluse tutvutada ümberkaudsete vaatamisväärsustega. kokku sõitsime autoga maha vist umbes 2000km. mulle vähemalt see osa portugalist, mida nägin, ehk siis algarve, eriti silves, meeldis. portimao ei meeldinud millegipärast. kogu see nende elu ja asi paistis kõik kuidagi reserveeritud või raskesti arusaadav. võib-olla seepärast, et ega me seal ju kedagi ei tundnud. teisest küljest jälle oligi tore oma silmaga vaadata ja mõistatada.

äratulekuga sai natuke nalja. sõitsime hommikul vara farosse, jätsime rendiauto sinna ja sõitsime ca 260km vms lennukiga lissaboni. seal pidime 7 tundi konutama järgmise lennuni. siis konutasime 2 tundi lennukis, kuna sel oli midagi natuke viga. kui otsustati, et see lennuk täna ei sõida, siis konutasime veel 2 tundi lennujaamas, et uus lahendus saada ja peale seda konutasime 2 tundi bussis, mis meid lõpuks hotelli ööbima viis. maailmatasemel konutamine igatahes.

sellest päevast peaaegu polekski midagi toredat meelde jäänud, kui me andriga poleks hotellis õhtust süües sattunud lauda jagama kahe saatusekaaslasega. need umbes meievanused vennad, kes pidid viini sõitma. seni oli mul natuke kripeldanud, et ei teagi mida see rahvas seal ise oma elust arvab. ja just umbes sellised inimesed, nagu meie. päris lahedad tüübid olid. lõpuks ma küsisin neilt, et mis värk selle tänamisega on portugali keeles. sõnaraamat ütleb et obrigado(m)/obrigada(f), et kas see lõpp oleneb sellest, kes ütleb, või kellele öeldakse. üks vend ütles kohe, et ega enamus portugallasi ise ka ei tea ja kasutatakse sellist ebamäärase lõpuga varianti, aga siiski pigem obrigado. aga kõige lahedam oli see, et vennad ei olnud üldse ühel arvamusel selles asjas. üks arvas, et ikka ütlejast oleneb ja teine, et sellest, kellele öeldakse. niiet see jäigi lahtiseks. nüüd kodus vaatasin wikist ja paistab, et ikka oleneb kellele öedakse.

see pilt on ainukesest lõunast, mille sõime majas viimasel sealoldud päeval, muidu olime sel ajal kuskil väljas. läks nii, et tegin vist igal õhtul enne söömaasumist lauakesest pildi, et kodused näeks, kuidas me ikka saame iga päev süüa. ükski neist piltidest pole täiesti korras, kuna telefoni fotoka säriaeg on nagu ta on ja andril oli kombeks alati midagi loopida või liigutada sel ajal kui piltide tehakse.

täna olime korralikud turistid. hommikul sõime majas omletti peekoni ja avokaadoga ja siis sõitsime alvorisse. otsisime seal üles ranna ja rannavallide taga laguunid ja vaatasime et tuult ju natuke isegi on. ma sain zepyriga isegi ühe triibu tehtud, aga siis langes tuul veelgi (juba alla 3 m/s). vedelesime niisama rannas.

pärast kondasime mööda alvorit, andri otsis omale uusi surfiprille ja mina vahtisin neid maju, mille tänava poolne sein on kaetud kahhelplaatidega. on ikka harjumatu küll. enne kella 18 enamus kohtasid seal süüa ei pakkunud, aga söömata me ei jäänud. tore linnake on tegelikult.

sõitsime tagasi silvesesse (see meie majakesele kõige lähem linnake) ja kondasime seal kah. seal jälle enamus poekesi linnas pannakse kinni kell 19, niiet otsa lõppenud interneti pikendada ei saanudki.

igast tavaari ostame kohalikust selverimoodi poest (continente vms), seal on kuidagi alati nii läinud, et andril on korv kuhjaga täis ja mina ikka veel otsin mullivett või kanamune või midagi. täna olin juba osavam ja leidsin pastaroogade riiuli kiiresti üles. aega läks aga kodukeemias. tahtsin dushigeeli ja pesupesuvahendit. absoluutselt mitte ühelgi purgil ei ole ühtegi inglisekeelset sõna. ainult kohalik värk. no gel de bahno kõlas ja lõhnas piisavalt sedamoodi, et võiks ennast pesta küll ilma, et oleks oht nahk pealt maha koorida. aga pesupesuvahendid olid minuarust samas riiulis torusiilide ja loputusvahenditega. lõpuks ikkagi valisin midagi välja ja helistasin koju ning lasin google translatoriga üle kontrllida kas ikka on õige asi. oli õnneks küll.

vahel tallinnas tondi selverist koju asju ostes näen kah poes turiste, aga pole viitsinud väga pikalt mõelda, et kui lihtne neil meiekandis hakkama saada on. oliivipurgid ja makaronid näevad muidugi igalpool enamvähem ühtemoodi välja ja millegipärast arvan, et dushigeelidel on meie regioonis inglisekeelne etikett ka olemas, pigem on puudu eestikeelne.

nojah, see keelevärk on igatahes huvitav. homme saame vist lonely planeti inglisekeelse portugali reisijuhi ka, seal on tavaliselt väike sõnastik. seniks aga, obrigado! (ja see ei ole isegi headaega, vaid aitähh!)

esimene täispikk puhkusepäev portugalis on õhtusse jõudnud. istun siin mäenõlval asuva majakese terassil, kuu paistab lagipähe, tsikaadid siristavad, eemal hauguvad koerad. enne jõime teed ja sidrunid saime maja eest puu otsast. mandariinipuid on siin  kah. lisaks veel mineid imelikke taimi, mida ma pole varem näinud. terassi eraldab sellest botaanikaaiast põlvekõrgune krohvitud ja kollaseks värvitud tellisest aiake. selle taga õitsevad meetripikkuse varre otsast punased roosid. kole romantiline.

täna käisime lähemaid randasid otsimas ja uurimas. tuult oli sõitmiseks liiga vähe, niiet jõudsime vist neli erinevat kohta, mis kitebeaches.com lehelt leitud, läbi käia. osades neist leidus ka niisama päevitajaid, osad olid puhkusetehastest (suurtest hotellidest) piisavalt eemal, niiet neis võiks rahulikult sõita küll. kõige ägedam tundus praia grande de pera (pera asula ääres asuv suur rand ehk peraküla rand). seal on ühes kohas carlose söögikoht, mis asub umbes kilomeeter eemal lähimast teest või majast. tegelikult selgus, et sinna läheb ikkagi ka üks eraldi tee, paar kilomeetrit tuleb sõita kruusateel ja sellelegi saab ligi hoopis teise asula poolt. rahvast oli seal ka vähe.

teine koht kus võiks sõita oli praia ria de alvor, kuhu viis samuti kruusatee mööda kalakasvandustest ja seal tuleks umbes pool kilti jalgsi kõndida parkimiskohast. kui just maasturit pole. seal on selline suur laguun, kus saab sõita ka maatuulega. meie sattusime sinna mõõnaperioodil, siis, kui osa sellest alast oli kuival. aga sõita saaks seal tegelikult ka nii, peaasi, et tuult oleks.

kuna me siin juba me siin minu telefoni ja i-go navigeerimisabiga ringi sõidame, siis ikka satume nägema igasuguseid kohti. üle kõige armastatakse siin ringteid ning naljakaid terava katusega korstnaid. liiklus on tegelikult üsna samasugune nagu eestis minuarust. ringteedelt maha keerates üle poolte juhtidest suunda ei näita. ei tea miks, aga eestis ajab igasugune suuna mittenäitamine mind tiba vihale. ahjah, rendist saime sõiduriistaks mazda 2. tagaistmed klappisime maha, surfikott mahtus sisse pooldiagonaalis, eesistujail on jalgadele ruumi piisavalt. alguses ei saanud me tööle telefoni toiteadapterit. arvasin et kaitse on läbi sellel pesal või midagi. tegelikult oli see pesa kuidagi liiga sügav seal. majast leidsime M5 mutri, mis sinna täpselt sisse istus ja kontakti piisavalt palju kõrgemale tõi. ilma navita ma siin liiklemist küll hästi ette ei kujuta.

lõuna ajal käisime ühes teeäärses restoranis söömas kah. hoolimata sellest, et seal need kolm-neli pikka lauda, mis olid ääristatud peamiselt keskealiste saksa turistidega, meenutasid pigem lauta või oktooberfesti või midagi, siis polnud seal tegelikult häda midagi. vitsutasime seal salatit ja kebabi ja lõpuks rüüpasime peenest pitsisuurusest tassist kanget kohvi peale nagu eurooplased kunagi.

interneti saamisega sai parasjagu nalja. kodust vaatasin, et vodafonel on sobiv pakett. 20 päeva ja kuni 600MB andmesidet 10€ eest. sim kaardi kujul seda toodet neil muidugi kusagil pole, vähemalt siinkandis. hea, et sain koos usb modemiga variandi 30€ eest. millegipärast on aga neil kombeks arvestada interneti kasutamist mitte mahu- vaid aja järgi. seda pidi saama muuta, aga kuidagi ei õnnestunud vodafonesse siin helistada. lisaks selgus, et see vodafone levi meil siin maja juures eriti hea ei olegi. aga ühe teise operaatori levi on parem. niiet ma sain siis teise netipulga veel ja ikka ajapõhise teenusega. 1€ tund. aga meilide saatmiseks, ilmaennustuste tsekkimiseks ja windows live writeriga blogilugude ette valmiskirjutamiseks sobib see vast küll. vähemalt on siin levi ja kui peaks mingi tööalane jama olema, siis saab vähemalt tegeleda.

homseks siin praegu mingit tuult ei prognoosita, reedeks ka vähe, aga laupäevaks on praegu korralik prognoos, niiet siis saab ehk lohetama ka lõpuks.

sel aastal viib puhkusereis meid portugali lõunaserva, faro piirkonda. kuna reisivõimalus või -vajadus tekkis äkitse, siis grupp väga suur pole, tuumik koosneb ainult minust ja andrist. ühel nädalavahetusel plaanib külla tulla ka euroopas elutsev dan.

plaan on sõita homme varahommikul tallinnast lennukiga läbi müncheni lissaboni ja sealt edasi farosse. faro lennujaamast võtame vaesele lohesurfarile kohaselt peaaegu kõige väiksema auto, millega sussutame ca 60 km kaugusele jäävasse pisikesse majakesse. majake peaks olema merest umbes tosina versta kaugusel.

tagasi on plaan jõuda 29. aprilliks. mingeid muid plaane praegu eriti polegi. väikse läpaka võtan kaasa. tegelikult on ikkagi plaan sinna ka kohalik andmesidekaart sisse panna, et ikka iga päev saaks internetti tulla ja vahel lume alt väljakooruvate koerakakajunnide käes vaevlevate koduste jaoks mõni pilt kadestamiseks üles panna.

eelmise aasta talvel ostsin omale proovimise mõttes kõige odavama android telefoni mis saada oli – samsung galaxy spica. tegelikult päris hea telefon. ainult kaks korda selle aja jooksul jooksis sedasi kokku, et pidin aku välja võtma. ühes postis ma kirjutasin ka sellest, mis ma tollest telefonist ja androidindusest arvan, niiet ei hakka vast kordama. igatahes tundsin juba mõnda aega tagasi, et kasutaksin telefoni just igasugu interneti asjade jaoks isegi rohkem, kui ekraan oleks suurem. et oleks mõnusam aadresse toksida ja et näeks paremini lugeda.

hoidsin siin silma peal samsung galaxy s, dell streak ja motorola atrix mudelitel, ah isegi soni ericssoni xperia 10 oli kaalul, aga kas kehva tootja toe, ebastandardsete pistikute, müügil mitteolemise või kalli hinna tõttu jäid need kõrvale ja võtsin htc desire hd, millel on 4,3″ ekraan, micro-usb- ja 3,5mm audio pesad. 8Mpix kaamera ning led (välklamp).

nii, ja mis mulle kohe silma jäi selle telefoni juures? kõigepealt see pisike led, mis vilgub või põleb erinevat värvi olenevalt sellest, kas aku laadimine on algus- või lõppjärgus või kas on vastamata kõnesid/lugemata sõnumeid. spica puhul tundsin sellest kõvasti puudust. kasutajaliides on ka parem kui spical, ehkki ka spica android 2.1 oli väga ok. dhd 2.2 koos htc sense lisaga on aga veelgi parem. skype voip kõned on nüüd korraliku kvaliteediga ja ei haki. väikse üllatusena töötab sel telefonil ka dlna/upnp kaadervärk. kui on dlna toega telekas, siis saab pilte, mussi ja videot otse telefonist telekasse saata ilma mingite kaabliteta. lisaks saab isegi windowsi enda media streamingu abil jagada arvutis olevat tavaari välja ja telefon oskab seda ilusasti sirvida ning kuvada. niiet töötab mõlemat pidi.

niiet suur ekraan ja vilkuv led. ma loodan, et sellega saab nüüd vähe paremaid pilte ka teha.

eila õhtul käisime annikaga kultuuriüritusel. jõuluvana tõi meile jäääär 20 juubelikontserdi piletid ja kontsert toimus vene teatris. hästi mõistlik teha kontsert teatris. saab rahulikult istuda toolil, kuulata ja mõtiskleda, vahtida ringi mis ikka teistel seljas on ja kas mõni tuttav nägu ka on. mulle täitsa meeldis selline olemine.

peab ütlema, et mina pole eriti pikalt tartus elanud kunagi ja ma pole kunagi olnud ka mingi eriline jääääre kuulaja. aga sedasi korralikult karneerituna kandikul ette tooduna oli see täiesti meeldiv ja tore.

huvitavaid pille oli neil. siuke lahe trummike, mida kas käe või pulga otsas vildist palliga löödi, kollane viiul, kontrabass või tsello (suur viiulimoodi asi mis tegi lahedat häält), naljakavõitu basskitarr ja siis veel ühed omapärased pillid, mida ei oskagi kirjeldada aga mis tegid huvitavaid hääli… ühte ma mõttes nimetaks keelsüntesaatoriks. kõik sobis kenasti kokku. pärast kodus kuulasime veel juutuubist ka mõnda nende lugu, aga nois oli helipilt (oi miuke sõna) kuidagi vaesem, aga sisu muidugi sama.

pealkiri on ühest nende laulust “pojaga restoranis”. see oli see sõnum, mis mulle väga hästi meelde jäi. hea nõuanne, mida on väga kerge anda ja lihtne nõustuda, kuid elluviimine on alati jube raske, eksole?

uhh, windows pakkus live writeri nimelist programmi, mis peaks oskama saata sissekandeid otse ajaveebi, testin siin et kas tõesti oskab mu wordpressile ka sisu saata.