ull blog

õhtul tuli kuidagi välja, et andri on vist saare suurim siga ja kuna ta ise selleks väga palju polnud kaasa aidanud, tekitas see korraliku pahameele, mida ta nimetas hüsteeriaks. igatahes nõudis selline olukord sportlike eluviiside hülgamist ja hoopis joomaminekut. ostsime siis aga ikka rummi rohkem ja kokonutti rohkem ja läksime whitebeachile liiva peale seda rüüpama. esimesel korral ostsime kokonutid turult, aga siis uuristasime ise taskunoaga augu sisse, kust sai jääd, ananassimahla (umm, pina-colada… ärge tüüdake õigekirjaga), aga seda oli paras ainult üks kord proovida, et oleks proovitud, niiet seekord ostsime lahtihäkitud kokonutid koos kõrtgega hoopis baarist ja kallasime lihtsalt rummi sisse. maitsev. kui neid olime kaks tükki ära joond siis läksime edasi pummeldama, kohatsime teist meiekandri prantslast ja tema sõpra, kes selgus, et ka juba 9 aastat lohetand, aga sellegi poolest selline tagasihoidlik ja sõbralik. northi tiimraider pidi vist olema, aga lennuvirma kaotas ta pagasi koos kahe uue lohega ära, niiet selline vend pidi siin siis sõitma rendilohedega, höhö… kuku klubis bändi jälle polnud.

tagasiteel kukust kohtas veel paari kohalike bändi mängimas, kuni on baaris kliente. ostsime sealt siis õlut ja kuulasime seda värki. eks nad olid ka juba päris täis, aga mängisid sellegi poolest veel edukalt. kui hakkasid kola kokku korjama, siis läks andri uurima kas ta saaks ka natuke trummi lüüa ja muidugi said nad veitsakese siis seal jämmida .

koos reisi selgroo murdmisega otsustasime muuta taktikat. loobume hilisõhtustest kõvadest pummeldamistest, uimastitest, naistest ja rokenrollist ning läheme puhkama kell 22-23, ärkame kell 6 koos kukkede ja kanadega ning lähme vette enne kui see hullumaja lahti läheb.

mõeldud-mõeldud. hommikul ärkasime kell kuus ja läksime vee äärde. tuul puhus ilusasti aga keegi kurat oli unustanud õhtul basseini põhja korgi tagasi panna ja meri oli veest tühjaks voolanud (low-tide). otsustasime tunnikese edasi magada. tunnikesega oli tsimarukese vett tagasi tulnud, aga kuna juba lohesid sõitis, siis läksime kah peale.

mina ikka veitsa oma kättemaksu-lohet (12m nemesis hp 2009) kardan ja läksin alul andri 9m warooga. vesi oli ikka madal küll. jalutasin vööst saati vette ja hakkasin proovima. oli kohe tunda, et tuult on veitsa rohkem kui varematel katsetel. sain hopsti lauale ja jalgade värisedes korraliku triibu ja lõpuks näo naerule. järgmise katsega panin mõnusa maoka ja kaotasin goggled ära (muidugi ei pand külge seda kollast korgitükki, mis oli kaasa antud). aga et päike oli veel selja tagant-küljelt, siis polnd prille väga vajagi. sain veel mitu-mitu sõitu teha. pidin lohet küll üles-alla liigutama ja noh ega sealt midagi stabiilset ja graatsilist näha polnud, aga kurat… täitsa äge värk raisk.

ühel korral sain lõpetuseks mõnusa litaka kuidas nüüd öeldagi… tuharale? mingi kivimoodustisega madalas vees. sain kergelt marraskile paikselt, aga ei midagi hullu õnneks. nüüd ma siis tean miks rahvas neid ca 1k+ eek sufripükse kannab. minu lühikese säärega spordipüksid kanni eriti ei kaitse.

tulin kalda poole ja andsin lohe andrile tagasi. mõtlen natuke mis nüüd teha, oma lohega ikka hästi ei julge minna. hea kui saaks selle vahetada mõne samasuure aeglasema õpilaslohega nagu kahoona või midagi. eile vaatasin et need tulid veest välja väga ilusti rahval ja õpilased sõitsid suht rahulikult. nemesisel on esimene toru peenike ja sellel on veel tehtud igast nippe, et lohe rutem reageeriks. a mulle praegu vist sobiks midagi uimasemat.

nii, positiivsed uudised räägitud, kirjutan ka eilsetest elamustest.

eile oli rahvast merel palju, nagu ikka, aga läksin ikka proovima andri lohega. vesi oli kõrge ja tuul natuke väiksem kui arvasin. lisaks unustasin ma vist peale püsti saamist lauda sõidusuunda sihtida ja jätsin selle risti ette. muidugi polnud lohel rammu mind sedasi kässar peal ja pidur põhjas kuskile sõidutada. andri lohel oli küll power peale timmitud, aga seniidis pidi ikka sebima et ta seal seisaks. korra ta raisk kaldus mul lauaga tegelemise ajal ära ja muidugi liinidesse ühele teisele lohele. oi, sealt tuli päris korralikku hispaania aktsendiga sõimu. aga mitte väga roppu õnneks, ikka stupid ja why did you do that you supposed to keep it in 12 o clock vms ja ikka uuesti ja uuesti, mina et kuule sorry, went out of control… a sealt ikka et junou ju kud kill mi ja nii edasi. tema lasi oma lohe minema selle asemel et mu liinide alt läbi ronida, mis poleks olnud üldse raske. ma kerisin oma liinid kokku ja lasin tema lohe kaldale lähemale kust see üles korjati. mutt tuli ja õiendas ikka edasi. kaldal hõikas talle üks vanem kohalikku lohetamist reguleerivasse komiteesse (bww vms) kuuluv härra juba ka midagi et olgu tasem ning teatas et tema kui kogenud sõitja peaks ise natuke vaatama ja arvestama algajatega. lohutas mind et kõik on ok ja see mutt on lihtsalt natuke liiga keevaline. ega tunne just väga palju paremaks ei läind kuni… tuli tunnist tagasi meie prantslasest naabrimees teatega, et tema sai täna 3 lohet maha tulistatud ja läheb selle puhul õlut jooma. höhö.

üldiselt ongi siin nii, et algajad harjutajad lasevad ikka iga päev iga üks mõne lähedalt mööda sõitva hero liinidesse oma lohesid. ja herod ei õpi ka, miks neil on vaja sõita nii lähedalt allatuult eest läbi?

kohalikud eestlased plaanivad homsest minna 3 päeva 2 ööd kestvale tripile ühele väikesele saarekesele, kus on pudrumäed ja piimajõed ehk täitsa sile vesi ja ainult meie ise. hinna sees on söök ja jook ja transport, magedat vett pesuks on kaasas piiratud koguses ja igasugune abi on ka suht kaugel. vist isegi telefonilevi pole. andri tahab minna aga mina pole asjas väga kindel veel. uurin äkki on siin mingeid lihtsamaid variante natuke väikseme traffikuga kohti leida.

täna hommikul saatis ristok sõnumi, et on haige. andril triibutamine juba käpas ja tema läks triibutama, aitasin tal lohe üles kaldast väikse varuga, et kui läheb käest ära siis ei lohise kohe mööda liiva ega riivi palme. tal justkui läks suht hästi, sai jälle mõned head pikad triibud piki randa. aga eks ikka palju oli passimist ja ootamist seal “kiirteel”.

pärast jäi lohesid veidi vähemaks ja mõtlesin et prooviks ka, sest kui hull see ikka saab olla. võtsin andri lohe ja ta aitas mul selle samamoodi vees üles. ilusti akna servas püsis ja kõmpisin sedasi laud näpus üle “kiirtee” sinna riffi poole kus on vähem rahvast. esimesel katsel sain korraks lauale aga laud läks vee alla (raskus valel jalal?), siis proovisin veel ja kui lohe vette lärtsatas, siis läks ikka väga kaua aega enne kui selle uuesti üles sai. tüüp passis otse allatuult ja ükskõik palju ma sealt poomist või veoliinist ei tirinud, tema sealt ära ei läinud. vesi oli mulle seal vööstsaati. lükkasin kannad liiva ja rippusin trapetsis. vähemalt seda sai harjutada. kui lõpuks lohe kuidagi serva peale tõusus, akna äärde purjetas ja ta lendu läks, siis sain veel mõned pikad sekundid käkerdada laua peal.  lõpuks panin ikkagi lohe pauguga vette niiet esimese toru ventiili kork minema lendas ja lohe tühjaks läks. andri lohel pole seal seda kuuli ka, mis sellest asjast ülepeakaela ventiili peaks tegema. igatahes kerisin poomi kokku, rullisin lohe kuidagi käkrasse, laud peale ja tuldud teed jalgsi läbi vee kaldale tagasi. päike paistis juba madalalt niiet ega väga ei näind kuhu ma lähen ja päris õigesse kohta tagasi ei jõudnud. lõunat olin unustanud süüa ja tuju polnud suurem asi.

õhtal läksime kaubatänavatele, et andri saaks mangosid jms puuvilju varuda. puuviljad kotis, istusime sisse ühte kohta peatänava ääres, kus ainult kohalikud näisid söövat. menüü oli seal imelik – topsilog ja bacsilog ja hotsilog. aga kui küsisin ühte neist siis nad ei tahtnud anda, ei saand aru ka mis värk on nende logidega. lõpuks igatahes sain riisi ja siukest guljashimoodi asja, pudeli pepsit ja vett ja see asi maksis kokku 75 peesot, mis on natuke alla 20 krooni. praegu just vaatasin, et see silog suffiks tähendab igasugu värki koos praetud muna ja riisiga. (http://en.wikipedia.org/wiki/Tapa_(Filipino_cuisine)). ja ma arvan et topsilogi ei antud kuna neil olid lihtsalt munad otsas.

homme peaks olema hiina uusaasta. seda siin vist eriti ei tähistata, aga eks me näe. täna õhtul pidada ühe eestlase sünna olema seal villas kus ristok elab, niiet ma kahtlen väga et hommegi mingit koolitust tuleb. igatahes lähen siis jälle paugutan teiselpool kiirteed.

ostsin poest seda kuulsat odavat rummi ka. 5 aastat vana pruun 0,75l pudelmaksis 82 peesot ehk umbes 20 krooni- topsikuid ei raatsinud osta, sest see tundus kuidagi imelik, et topsid on 2 korda kallim kui pudel rummi. niiet jah – hoirassaa ja teateküll.

eila vees ei käind – kreemitasin ja niisutasin. andri tegi korralikud triibud minu lohega ja ma sain neist natuke pite ja väiksed videoklipid. õhtul kosutasime end mõne õllega whitebeachil ja ostsime kaela ja näo kaitseks elastsest riidest torud. avastasime et ninad ja suud hakkavad veitsa pakatama eelmise päeva põletamisest ning läksime veidi ekseldes kodo ära.

täna mässisin end hommikul sisse kui muumia. randmete ümber elastikside ja kaela ümber toru. pikad püksid võtsin ära vahetult enne vette minekut. tuul oli väiksem või sama mis eile, aga igatahes väiksem kui üleeile, niiet minu lohe power pidi olema suht peal ja see tundus vees seisteski imelik. traffikuhirmu enam polnud. sain mitmeks korraks lauale ja paar korda pisikest triipu ka vedada. seda tunnet, et nüüd sõidan, aga veel polnud. tuul jäi vaiksemaks ja lohet ei saand enam veest üleski. tulime kaldale. sedasi tulles tuli ujuda üle ühe teise saatusekaaslase lohe liinide ja pärast veel üks väiksem pusimine. kalda ääres ka üks sõitis tasakesi üle vees vedelevate liinide, aga kinni midagi ei jäänd niiet oli hästi. tõmmasin kaldal pikad püksid jalga, korjasin ülearuse kola kokku ja tulin kodo end loputama. andri läks mo lohega sõitma.

indy ütles et ega need kohalike poodide kreemid muuks kui kreemitamiseks ikka ei sobi. et ainuke kindel variant on ikkagi ise kodust kaasa võtta ja siinmüüdavatest brandidest pidi sobima vast ainult nivea. niiet jah, kes veel pole saanud öelda, et “ma ju ütlesin, et tuleb määrida”, see saab nüüd öelda, et “ma ju ütlesin et oleks pidand kodus juba valmis ostma”. kõik nõuanded on aga siiski teretulnud, sestsoovitatud lükraostu üle on mul küll väga hea meel. selg ja kõht on endiselt korras ja sesmõttes on timm.

…

andri tuli nüüd sõidust, ütles et oli saanud ühe poole ranna pikkuse ilusa sõidu teha ja oli kõigist mööda sõitnud ilgema kimaga. lõpuks aga kui lohe vette kukkus, siis sõitis keegi liinidest üle ja lõhkus veoliini ära. eks me nüüd siis vaatame kust saab uue liini või kas saab olemasolevat parandada.

eila hommikul korjasime oma kama kokku  ja kõndisime mööda randa edasi mangoraidersite juurde, kus selgus, et ristok, keda me polnud viimasel ajal enam üldse kätte saanud, on siiski päriselt olemas inimene ja koolitus läkski kohe lahti. indy/indrek, kellega olime eelmisel päeval rääkinud, on, nagu selgus, seal klubis manager ja ta siis manageeris meid ristokiga kokku lõpuks.

täitsime pabereid ja kruvisime andri üheksaselele waroole liinid külge. imetlesime risto jalaarmi kokkupõrkest teise lohetajaga ning vaatasime merele, kust paistis minule vastu täielik tohuvapohu, sest lohesid oli palju ja oli raske aru saada kuidas seal sees midagi õppida saab. vees on üsna palju kive ja meritähti, ilmselt ka mõned siilid, niiet jalgsi liikuma pidi ettevaatlikult.

lennutasime veidi lohet akna servadesse ja seniiti, proovisime pauerit ja hakkasime bodytragima. siis tegime väikse vaheaja ja peale vaheaega läksime vette tagasi, proovisime lauale saada. aga ei saand, ei teagi miks. mind häiris kindlasti vähemalt alguses ka traffic. kordamööda katsetades oli vahepeal aega ringi vaadata. selgus et nii hull see asi seal ei olegi, sest teised sõitjad ikka vaatavad ka natuke mis ümberringi toimub. kahjuks ei kehti see purjelaudurite kohta, kes said karistuseks ka vahel naabruses harjutavate algajate lohetajate vette plartsatanud lohe liinidest hoogu oma purjelaualt ilusa kaarega maha lendamiseks 🙂

progress hakkas raugema ja otsustasime lõpetada seks korraks. ei saaks öelda et me väga ülbete nägudega koju oleks lontsinud. hostelinaabrid lohutasid et esimene päev ju ikkagi. aga hea uudis oli see, et meile, eriti aga mulle, oli päike hästi peale hakanud. näole allapoole silmi, kael, käed randmest sõrmenukkideni ja veidi ka jalad. 30 faktoriga waterproof mu tagumik. pihustasime kõvasti cooling after sun nivea sprayd ja imetlesime ilusaid pandanägusid. käed ja jalad natuke kipitasid ka. aga palavikku ei tulnud, kere jäi valgeks. mina olen üle-ühe varasuve end eestis palju ägedamalt ära põletanud, niiet ei midagi hullu. otsustasin et järgmisel päeval võtan välja esimese puhkusepäeva ja vette üldse ei roni, pihustan spreid, proovin 50 faktoriga päiksekreemi ja rüüpan mahla.

täna läks andri üksinda trenni. tegelikult me arvutasime välja, et igati mõistlikum oleksi võtta privaattreeningut, sest siis on 100% ajast ühe õpilase päralt ja ei pea ülearu vees põlema. hind tuleb ka kokkuvõtteks soodsam. aga eks näis.

oleme nüüd kolmandat päeva boracay saarel ning on aeg kirja panna, et oleme siiski kohale jõudnud.

lühidalt eelnenust: ostsime piletid enne jõule, pakkisin asjad õhtul enne ärasõitu. kaasa võtsime oma kamad (polnud neid kunagi edukalt kasutanud eestis), löpakas ja mõni üksik hilp. sõitsime läbi külma eestimaa talve laevaga otse külma soomemaa talvesse. kuidas laevajaamast lennujaama saada see oli meile puust ette tehtud, tänud.. lennujaamas passisime 5 tundi, aga seal olid mõnusad lamamistoolid ja vähe rahvast. sõitsime istanbuli, kus oli rahvas juba palju kirjum. konutasime seal ka umbes sama kaua. edasi lendasime hong-kongi. see lend kestis üle 9 tunni, süüa sai kõvasti ja igaühel oli oma telekas. vaatasin ühte aasia ulmekat, mis oli täitsa hea ju. hong-kongis vaadati minu vana siniste kaantega ilma ühegi viisatemplita passi, kus pole ka seda biomeetrilist asjandust, ikka pikalt pikalt ja küsiti kust ja kui kauaks, aga lõpuks ikka lasti riiki. sõitsime metroodega kesklinna (hk saarele), kus meil oli hostelikoht. see hk elamus tahaks eraldi kirjeldamist, aga peamised märksõnad on hingamismaskid ja väga ägedad metrood, mis on nagu üks suur pikk toru, kus vaguneid ei eristatagi). hongkongist sõitsime järgmisel pealelõunal filipiinide pealinna manilasse. seal selgus, et edasilend on teisest lennujaamast (tegelikult sama lennuvälja teises küljes olev kohalike terminal), kuhu saime taksoga. manilas passisime jälle mitmeid tunde. seal kohalike lennujaamas armastati ülekõige puhtust, 5 tegelast patrullisid pidevalt pingivahedes ja vetsus lapid ja mopid köes… manilast viis juba siuke väiksem lennuk caticlanile, kust hakkas kohe peale – welcome sir, your luggage ticket sir… ja manilas välja võetud pidev peesodevool hakkaski pihta. bussi-, paadi- ja tricyclesõitude ja pidevalt pakipoistele tipimaksmise saatel jõudsimegi boracay saarel oma elupaika surfershome hostelisse.

kohale jõudsime vahetult enne päikeseloojangut ja ma praegu enam ei mäletagi mis me siis tegime, vist jalutasime saare vastaskaldale whitebeachile, ostsime kohalikku õlut ja prassisime niisama. whitebeach on nagu üks non-stop turg-õllesummer, kus liikudes kuuled põhiliselt suurt sööritamist, millega kohalikud annavad erinevates vormides teada et nad on huvitatud erinevatest teenuse ja kaupade müümisest. nad pole pealetükkivad, aga vait nad ka pole. kui naeratada või ükskõik mida öelda ja edasi minna, siis rohkem ei norita. väga mõnus (ja “väga mõnus” ütleb andri siin peaaegu iga asja peale, mis on minuarust väga mõnus).

teisel päeval nägime, et meie hosteli ees eile lainetanud meri oli mõõna tõttu taandunud mitukümmend meetrit. meie rannariba (bulobog beach) oli üleni täis lohesid ja vees sõitmas luges andri kokku 80 lohetajat. sõime hommikust ja ostsime päiksekreemi faktoriga 30, mäkerdasime sisse ja otsustasime et vette ei lähe ja harjutama niisama seal hägimist, et kohe ära ei põleks. ei põlenud absoluutselt ära, mis oli teadagi mõnus. käisime uurisime kes meid koolitada tahaks ja leppisime kokku et järgmisel hommikul hakkame pihta. käisime varusime omale siilikindlad sussid, lücra särgid kere ja käte päikesekaitseks… umm, eks me siis ikka läksime jälle whitebeachi äärde prassima. ranna ääreosast leidsime ühe pisikese baari, kus mängis üks live kitarribänd, üks mees istus vineerist kastil ja koputas sinna vastu trummi. andri nimetas seda kohalikuks kuku klubiks. kahjuks lõpetas bänd varsti ja läksime meie ka ära kodo.

leia üks sarnasus:

öeldakse küll, et eestis sukelduda ei saa, sest on külm ja pime ja midagi pole vaadata… aga maitea, mulle ikkagi selline värk meeldib täitsa. diversnight on ka täpselt niisugune üritus. lisaks pimedale ja külmale on palju sukeldujaid korraga vees, mis teeb asja veelgi lõbusamaks.

sel aastal oleks mul peaaegu minemata jäänud. lõpuks kõik töö- ja pereasjad ikkagi laabusid ja üks tegelane põhimõtteliselt vedas mu kohale (tema autoga läksime). oi kui mõnus on sedasi käia – lased end aga kohale vedada ja lihtsalt mõnuled. hea et ikka on neid ka, kes asju orgunnivad. retsept!

meie ajagraafik oli üsna täpne, ei olnud kiirustamist, aga polnud ka aega niisama passida, tõime kodilast asjad, võtsime urgest burksi ja sõitsime vanasse kalasadamasse. maasturi parkimisel olid võimalused suuremad kui sõiduautodel – kasutasime neid võimalusi. siis läksime korraks vaatama kas briifingut ka saab.

leidsime kõigepealt ühe valgustatud staabi ja panime kohe oma nimed ka kirja, et see asi tehtud oleks. tegime piirkonnale väikse tiiru peale ja vaatasime vettemineku koha üle ja siis algas briifingutamine. lisaks selgus, et seekord oli asi natuke teistmoodi klubide vahel jagunenud. klubisid oli justkui palju rohkem, nad olid ilusti sõbralikult seal koos aga siiski võis ju kuskil in-your-head mõelda et ehk on keegi kes ei tea täpselt millise klubi nimekirjas ta peaks olema ja mida teise klubi nimekirjas olevad sõbrad sellest arvavad. meie sattusime kuidagi peaaegu juhuslikult seekord livehouse nimekirja, no problem.

briifing oli ära ja saime teada, et vähemalt livehouse oli jaganud rahva tiimideks et tiimipealikud saaksid oma tiimiliikmete muresid lahendada ja vetteminekut-väljatulekut jälgida. me tegime siis kolmekesi oma väikse tiimi ja ma hakkasin ise selle pealikuks kohe. höhö.

asjad panime kokku juba kodilas, niiet lihtsalt selga ja vette. seekordsed buddyd veel nii osavad ei olnud, et ilma mudakeerutamista alla oleksime saanud, aga alla me saime ja ühte tegelast kohe väga ei näinudki. ootasime natuke, udu hajus ja leidsime kolmandagi sõbra üles. lampidega grupiujumist tegime sedasi, et buddy hoidis teise buddy lambikäest kinni oma vaba käega. sedasi rivis me läksime. ujusime veitsa otse ja jõudsime mudapilvest välja, nähtavus oli tegelikult päris kobe. näha oli väga palju pisikesi kalakesi. ma vist polnud nii palju kalakesi korraga veel näinudki. sätendasid lambivalgel ja sebisid seal ringi. neil võis ikka paras hämming olla.

teises kaldas uurisime kai konstruktsioone ja lõpuks tulime pinnale. üks nais-sukelduja oli seal oma lesta ära kaotanud. aitasime seda otsida ja mis kõige imlikum, leidsime üles kah! peetrile lubati selle peale kooki.

aeg oli seal maal ning poistel hakkasid sõrmed külmetama. maabusime, andsime teada et tulime välja ja saime angelika käest saiakese. niiet lestaomaniku ennustus läks täide – peeter saigi kooki. pärast asjade kokku pakkimist luurasime veel veitsa ringi, siis hüüti nimesid ja saime isegi diplomid!

kunagi isa rääkis, et ta ehitas neljanda klassi posina ise raadio. detektorvartuvõtja täpsemalt. see tundus nii äge värk, et hakkasin ka asja uurima, kuna mina käisin ka siis umbes neljandas.

detektorvastuvõtja ehitasin ma valmis, aga esimesed ei töötanud, sest jupid olid vanad. ilmselt oli lihtsalt diood tuksis. kunagi paar aastat hiljem ehitasin sellise hästi kompaktse versiooni, mille üle ma olen tänaseni üsna uhke.

maal oli ikkagi raske vähegi huvitamaid asju ehitada, sest juppe polnud võtta ja linnast neid eraldi ostmas käia polnud praktiline. aga suurem probleem kui jupid oli trükkplaat. neid lihtsalt polnud millegagi söövitada. küll ma uurisin, aga ei leidnud kuskilt võimalust. see asi jäi veitsa närima.

nüüd lõpuks sai see lapsepõlveunistus siis täide viidud. praegu on kütte hinnad kuum teema. tahan panna mingid väikese voolutarbega wifi ruuterid serial pordi kaudu temperatuuri logima. ruuterite häkkimiseks on enamasti vaja rs232 – ttl leveli konverterit. põhimõtteliselt ja praktiliselt ka hästi lihtne asi, aga et see ilusasti ruuteri korpusesse ära paigutada võiks see olla natuke tugevamini kokku pandud kui lihtsalt jupp-jupi-küljes. igatahes tegin selle jaoks ise otsast lõpuni trükkplaadi. kasutasin express-pcb programmi, mis on selliste lihtsate asjade jaoks vist üsna sobiv. oomipoest sain plaati ja soovituspuru, elfast muid juppe. tegin selle pindmontaazina, sest auke puurida ma ei viitsi ja minuarust pole neid vaja ka. lisaks on ruuterisse hea kinnitada plaati, mille alumine pool on täiesti sile ja kasutamata. voolurajad kandsin plaadile mingi spetsjomm printerikile ja triikraua abil.

mis on vahepeal elus toimunud? järgneb pisike ringvaade tähtsuse järjekorras.

martin käis külas ühel nädalavahetusel. käis oma onu ja veel kahe põnniga seda sauruste soud vaatamas. pärast pinnisime, et noh, kas meeldis? ütles et mm-jah. itsitas, et osade sees olid inimesed. aga teised olid vist nii suured, et nende sees tema arust ei saanud inimesi siiski olla.

martin käib praegu 5b klassis. hinded on tal üsna servast serva, sest selles vanuses midagi keerulist veel ei õpetata, aga kui kodutööd on tegemata või tunnis ei tööta siis saab suht kehvi hindeid. matemaatikas peavad igaks tunniks lahendama 5 ülesannet. ma siis vaatasin kuidas see käib. tegelt päris põnev osa on see “joone all”  aritmeetika. mina pole küll vist peale põhikooli kordagi midagi joone all arvutanud, lahe kuidas väike poiss seda seletab.

ükspäev oli väike nn bändriproov. teised võtsid natuke tavalist õlut aga mina olin autoga ja siis tõin kaasa tiba alkoholivaba õlut eri sorti. väga hästi nokkis tegelikult. nad olid kellegi kodust remondi ajaks hoiule toodud klaveri ära häälestanud ja eest plaadid ära võtnud ning taha kõlalaua juurde mikrofoni pannud. isegi minu lihtsameelsed lookesed kõlasid palju paremini. väga kift. mäletan kui väike olin siis tundus et neid klavereid seisab igal pool kuhu satud. kodudes, koolis mitmes klassis jne. nüüd ei satu enam kuskile kus saaks proovida.

panime reisiplaanid lukku. andri on mind kutsunud aastate jooksul mitmeid kordi kaasa reisima. ta on käinud teiste semudega ja üksi, aga ikka on reisikaaslasi alati raske leida. ükskord siis otsustasin et tekitan omale väikse fondi, kogun sinna mingi raha ja kui minek on uuesti siis lähen ja kõik. niiet veebruari alguses lähme kolmeks nädalaks filipiinidele laisklema, lohetama ja sukelduma.

kodus tegin natuke hõum-impruuvmenti. suure remondi käigus lasin vedada palju võrgukaableid mööda korterit laiali esikusse kokku. vähemalt aasta vedeles juhtmepats niisama seinast välja, siis paigutasin selle pusa ümber plekist kasti ja nüüd lõpuks ühendasin sinna patchi paneeli ja kirjutasin üles kuhu sealt mingi ots viib. toppisin modemi, ruuteri, hubi ja dect telefoni saatja sinna sisse koos toitekatega. temp on sees 29 kraadi. ja impruuvment seisneb selles, et nüüd on laua all rohkem ruumi ja saan mõnusamini jalgu sirutada.

plaan oli punuda reede õhtul saaremaale, et laubal-pühabal saaks sõrves natuke lohesid lennutada. reede õhtal hakkas mingi kuri kurguvalu ja lauba hommikul oli kehva olla. plaan jäi ära. pühabal oli olemine parem tükk maad ja läksime siis pärnusse.

mõõtsime tuult, 6 m/s – arvasime et lendu võiks lohe sellega ikkagi tõusta ja asusime asju kokku panema. sellega läks muidugi omajagu aega. ehk siis aega läks mis läks aga aega läks.

nii, ja siis nägime eemal ka ühte rohelist lohet lendamas. kaks inimest selle juures sehkendamas, mõtlesime et ilmselt ka keegi õpib. see oli lootustandev, sest tuult pidi olema piisavalt. igatahes oli tuult meie jaoks piisavalt ainult heegeldamiseks. lohesid ehk lohi me lendu ei saanud. suure võitlemise peale saime ikka korraks õhku ka, mina vähem, andri rohkem, aga see oli siuke väga korraks. siis läks ilm hämaraks. panime oma kodinad kokku. ei saa öelda et poleks kerget pettumusemaitselist maitset kurgus olnud.

mõõtsime uuesti tuult ka, 3-4 peale oli kukkunud. kõik oleks olnud väga ilus kui see roheline lohe seal eemal poleks vahepeal ringi lennanud. raisk.