ull blog

läinud päevadel olen istunud käsipõsakil arvuti ees ja head tuulist ilma oodanud. tahaks ju juba lohetama minna. paar korda käisime isegi randades kontrollimas kas ikka tõesti tuult ei puhu. ilmaootaja lõbustamiseks on tehtud palju erinevaid ilmajaamu internetti. kahjuks on need kõik üsna keerulised, niisiis tegin ise ühe tõsiselt hea ilmajaama, see on vähemalt sama täpne kui kõik ülejäänud, aga see-eest hea lihtne ja konkreetne

http://ull.kiri.ee/ilm.html

idee kõigi heade ilmaennustamise lehtede juures on see, et ei ole mõtet ennustada halba ilma homseks ja ülehomseks. inimesele peab jääma lootus heale ilmale. prognoosi tuleb kord ööpäevas korrigeerida ja head ilma natuke edasi lükata ning tänasesse päeva sobib alati ilus pilvine, tuuletu, mõnigate sademetega sokiheegeldamisilm.

vennapoeg ikka käis ja kallistas oma ema ja põhjendas, et tal tuli hellusehoog peale. mul tuleb väike hellusehoog vahel peale siis, kui koer suvaliselt keset päeva end mõne põõnaku vahepeal püsti ajab, ringutab ja kõnnib minu töölaua juurde ning toetab esikäpad põlve peale ning vahib üles. siis ma ikka sasin ta kiharaid ja kiidan kui lahe koer ta on.

tegime sel aastal aware koristuspäeva jällegi raplamaal. leidsime sellise mõnusa koha ka, kus on tegelikult väga ilus veealusus, mis on riigimaa ja kus oli parasjagu palju prahti igal pool.

ilm oli väga ilus, päike paistis, näo andis päevaga kergelt punetama põletada. rahvast tuli kah kohale umbes nii palju kui olime arvanud, no tegelt küll natuke vähem, sest juhuse tahtel olid aktiivsemad sukeldujad üldse eestist ajutiselt jalga lasknud. kuid seda enam said vähemaktiivsed seal aktiivselt tegutseda.

eelmisel aastal kui me tegime koristuspäeva, siis polnud meil tegelt üldse mingit sellise ürituse organiseerimise kogemust. suurte sukeldumisklubide üritused on üsna võimsad olnud, dj ja supp ja särgid ja ruupor ja kuulsused, ükskord käis isegi jüri ratas meil käppa surumas. aga me mõtlesime, et meil ongi selline regionaalsete iseärasuste ja mastaapidega värk ja võime seda teha kuidas ise tahame. ja nii ongi hea. sel aastal said meie osalejad ka omale meeneks t-särgid.

kuidasmoodi järgmisel aastal see asi välja näeb ei kujuta ettegi, sest ega meil väga ei ole veekogusid seal raplakandis ja eriti vähe on neist selliseid, kus saaks koristada midagi. aga võibolla teeme jälle samas kohas, kui sinna vahepeal prahti juurde on tekkinud.

mulle selleaastane värk hullult meeldis. tuli kohale selliseid inimesi keda polnud peale owd kursust enam näinudki. see oli ka äge, et koer sai terve selle aja lahtiselt toimetada. kuskile kaugele ta minema ei tõmmanud ja minuarust kedagi väga ei häirinud ka. annika ütles küll et kui tema töökindad maha pani siis koer viis need kohe kuskile kindlamasse kohta.

ürituse pildid diverinside veebis. pilte tegid ülle ja jaune.

kutsusin ühe sõberi sukelduma, et saaksime kunagi koos reisimas käies ka sukeldumas käia. andri muidu ise käib võimalusel ka lainesurfi tegemas ja snorkeldamas. nüüd tal tuli mõte, et kuna meil eestis üldse surfilaineid peaaegu polegi, aga see-eest puhub tihtilugu tuult, siis peaks hakkama lohesurfimist õppima. kuna üksi on paha käia, siis kutsus mind ka kaasa…

lohesurfiga mul üks teine sõber tegeleb veel natukene, aga tal on see aja ja… peamiselt vist ikka aja tõttu täielikus unaruses. igatahes ma olin korra kunagi käinud rannas vaatamas mismoodi seda siis õpitakse. see oli ikka vähemalt 3 aastat tagasi ja mul on sellest ajast meeles niisugune asi. kuni minu sõber seal lohe üleslaskmist ja juhtimist õppis kaldal ning mingit muud tarkust omandas, siis oli seal samas rannas üks tegelane vees ka oma lohe ja lauaga. küll ta ei saanud seda lohet õhku kuidagi. siis sai õhku, aga siis oli laud kadunud. siis ajas lauda taga ja kui laua üles leidis ning hakkas jalga panema siis muidugi lohe pani laraki vette ja kõik hakkas otsast peale. mulle sai kohe selgeks et liiga kergesti see õppimine vist ei käi. sellised mälestused ja eelarvamused niisiis.

kui lohusalu kooli ees parklas instruktorit marttit (veel üks martti) ootasime siis tahtsin andriga kihla vedada, et ta tuleb kas väikse bussi või mahtuniversaaliga. andri ikka arvas et tavalise sõiduautoga. mina igatahes võitsin, sest meie juurde sõitis vw sharan. instruktor nägi välja natuke vanem kui ma olin oodanud, aga selline päevitunud ja tätoveeritud ja mingisuguse chilli kõnnaku ning rõõmsa näoga. teretasime kõik kättpidi ja puha ning hakkasimegi pihta.

tuli välja (no andri teadis varem aga mina polnud süvenenud), et tegemist on IKO (rahvusvaheline lohesurfi organisatsioon äkki?) sertifitseeritud instruktoriga, kes võib õpetada vees ja lumel lohesurfi. veel pidi olema mingi kolmas liik aga seda tema ei õpetavat. näitas meile IKO sertifikaati või liikmekaarti ka mille meie pärast kursuste edukat läbimist saama peaksime. see oli nagu ikka, krediikaardi suurune aga mitte plastikust vaid siukesest kilesemast tugevast materjalist ja sinna on kirjutatud nimi ja tase ja instruktori andmed jne. natuke meenutas see mulle (juba hakkasid paralleelid sukeldumisega pihta) DSD kaarti, mille me anname koos voldikuga proovisukeldujatele. järgmiseks tuligi välja ankeet mida täita tuli. nagu ikka, enda andmed ja töö ja muud hobid ja kontaktid ja siis see isik kellega ühendust võtta kui vaja. sama paberi peale kirjutas instruktor hiljem veel juurde muud meie kursuse edenemist puudutavad asjad nagu läbitud etapid ja makstud raha. padi paberimajandusega võrreldes muidugi lihtne, kompaktne ja arusaadav.

läksime randa ja räägiti sellest mida peaks vaatama ohutuse mõttes. et tuul oleks sobiv ja varustus ning oskus oleksid vastavad ning üldse et ennast ja teisi ära ei lõhuks.tuule kiiruse mõõtmise vidinat soovitati. sealt jäi peamiselt meelde et maatuul on halb, aga hea on merelt tulev ühtlane külgtuul. tuulevärk tundub minule alati natuke segane, ma pole kunagi purjetanud ja pole tegelikult lõpuni endale selgeks teinud sedagi, mis puudutab eestit, geograafiat ja ilmakaari rääkimata sellest mismoodi purjetamine täpselt üldse käib. niiet kui tuulest juttu tehakse siis on alati veitsa imelik tunne.

lappisime lahti ja nn trainer kite ehk väikse madratsi. maha laotatuna meenutas küll pigem magamiskotti. see nägi väga kandilise langevarju moodi välja. kaks kihti kangast mis on torudeks jaotatud. eest servast tuleb õhk sisse jne. kaskaadid on küljes aga alla tuleb ainult kaks pikka liini. nad nimetavad neid nööre seekord liinideks. langevarjudel on nöörid tropid ja paadimeestel on köied vahel otsad ja vahel veel midagi muud… siis me panime kohe trapetsi ka külge. trapetsi küljes on ees konks ja konksu külge käis poom ja poomi küljes käivad lohe liinid. äge onju? poom on see paganama juhtkang. tõmbad vasakut poolt veitsa enda poole siis lohe pöörab vasakule… esimese korra kui mina proovisin siis pööras väga kiirelt. aga see on väike lohe kah, 3 ruutmeetrit. õppisime siis tuuleakent ja kella ja lohega kaheksate tegemist ja hoidmist ja lendava lohega ringi kõndimist ja okste korjamist ja keerutamist ja tagasikeerutamist ja võibolla et midagi veel. ahjah, istukil olles järsu jõnksuga enda püsti vedamist või vähemalt selle veojõu tekkimise tunnetamist. täitsa pull oli. sokid olid liiva täis veel koduni. kui laiali läksime siis lõime käppa juba mingit uut moodi, väike kängiliikme tunne lisaks.

teisel päeval võtsime oma kalipsod kaasa sest pidime hakkama vees solberdama. algul oli tuul nii kõva ja pagiline et tekkis juba kahtlus kas ikka saame. neil on reeglid kursuste pidamise ja tuule suhtes. me läksime ikkagi kohale ja kuna seal läks niikuinii sebimisega kõvasti aega siis ka tuul veitsa vaibus. muideks neid lohesurfijaid oli seal illlge… pp, emm palju. algul kui läksime siis umbes 20 ja tipphetkel lausa 35 korraga üleval. meie võtsime algul mingi väiksema lohe ja sumpasime vette. tegime samu asju mis madratsiga. oli ikka tunda küll et on suurem ja tugevam. aga see-eest oli suurem tüki maad rahulikum ja ei rapsinud nii kiiresti iga pisikese liigutuse peale. tuleb välja et tänapäeva lohedel on kõvasti tootearendust tehtud. igasugused turva-leashid ja chicken loobid ja asjad. langevarjukeeles lihtsalt cutaway, lohekeeles quick release ehk kiirlahtisti, nagu andri tõlkis. protseduurid ei ole tegelt väga keerulised. self rescue osas oli juttu sellest mis teha kui oled ülepea vees ja lohetada ei saa mingil põhjusel ja tahad kuskile triivida või paati oodata.

tuul vaibus veelgi ja võtsime veitsa suurema lohe. see meie suur lohe oli igatahes väiksem kui ükski nendest mis seal eemal ringi kihutas, aga meie jaoks piisavalt suur et saime bodydragida. bodydrag on hullult fun asi. langevarjunduses ja sukeldumises sellist lahedat koolitusetappi polegi. see käib nii, et otsid lohega veojõudu ühele ja teisele poole pöörates ning lohised ise kõhuli mööda vett järel. vett pritsib ja lendab ja silmad ja suu on seda täis. kätega küll tõmbad poomi enda poole aga edasi loobib sind tegelikult trapetsist ehk püksirihmast tirides. andri on minust kergem ja tegi vast midagi teistmoodi kah ning ta sai mõned päris korralikud hüpped sedasi kogemata.

päike hakkas ennast juba loojuma sättima aga me saime ikkagi natuke ka laua külge sättimist ja startimist proovida. see meenutas natuke shonglöörimist või kahe käega klaveri mängimist kui seda ei oska. päris mitut asja peab korraga jälgima ja kontrollima. eks muidugi mida rohkem need üksikuti käpas on seda lihtsam. et see lohe oleks hea koha peal ja saaks ühe käega laua omale alla sättida ise selili vees vedeledes ja siis veel ühte laua poolt veest väljas hoida ja samal ajal tasakaalu hoida ja siis lohega veojõudu tekitades. krt mul on praegu ka veel see tunne kehas sees kuidas see lohe tõmbab.

aga lähimata päevade ilmaennustus ennustab pigema mõnusaid sukeldumisi ja muid tuuletuid tegemisi niiet näis kas ja millal seda värki edasi saame proovida.

a no reklaami kah. see kustkaudu me instruktori leidsime on http://www.bestkiteboarding.ee/

kodila kooli klassi kokkutulek on meil üsna vankumatult nüüd iga kolme aasta tagant toimunud. kahekümnest lõpetanust on alati vähemalt 13 tegelast kohale tulnud, niiet hääbumise märke veel näha ei ole. huhh, kuna järgmisel suvel saab üsna ümmargune number, siis ilmselt tuleb veel erakorraline juubeliüritus.

need kokkutulekud toimuvad alati kusagil piisavalt privaatses looduskaunis kohas ja kestavad reede õhtust pühapäeva pealelõunani. eks see reede õhtu ikka üsna kõvaks peoks kätte ära läheb meil alati. ülejäänud aja sisustamiseks on ka alati mitmeid toredaid võimalusi nagu rabamatk või proovisukeldumine, niiet minuarust ongi see kokkutulek nagu siuke mõnus puhkusenädalavahetus vanas tuttavas seltskonnas.

pilte tegid jane, lana ja toivo

annika külvas kevadel kodilas paar peenart. eelmisel aastal pani ta hernepeenrale kumbagisse otsa kaks tokki ja vahele keris heinapressinööri. kui herned sinna ennast toetama hakkasid siis vajusid kepid kokku ja nöörid vajusid enamvähem vastu maad. kui ma neid herneid sealt pätsamas käisin siis otsustasin et järgmisel (sellel) aastal aitan ka natuke. ja nüüd siis ongi… niiöelda “tehtud!”

laupäeval oli valtu külas öökulli järvekese ümber palju sagimist – küla päev. igasuguseid asju tehti – triatlonit ja veest kaldale kaugushüpet ja võrkpalli ja mäkke jooksu ja olid töötoad ning viimaks, aga mitte viimasena, ka sukeldumised.

sukeldumas käis kokku 30 inimest. enamus sukeldumise proovijaid olid muidugi lapsed, sellised kümneaastased ja sutsu vanemad. vanemaid muidugi ka.

lastega seoses tuleb mulle meelde minu enda esimene “sukeldumine”. olin ise ka umbes kümnene siis ja koht oli sama. üks tädi elas oma perega kohe seal järvekese kõrval ja olime neil külas. tädipojad martti ja marko olid  kõvad ujujad, neil olid isegi sellised kalossiga vene kummilestad. panin need lestad seal serva peal jalga ja hakkasin vees sügavama osa poole minema. lesta otsad läksid kahekorra ja lükkasid mind näoli vette. üritasin püsti saada aga esimesed paar katset tõusta lõppesid ikkagi väikese sukeldumisega. vot selline vahelugu.

umbes sellel ajal kui mina esimesi tutvusi sukeldumisvallas tegin oli suguvõsas palju väikseid lapsi. vahepeal oli neid nii palju, et minul polnud täpselt nende nimedki kõik meeles. korra ühel nii tähtsal suguvõsa üritusel kust mul ära ei õnnestunud viilida, istus neid terve rivi teisel pool lauda ja kuidagi naljakalt see taastuvumine seal igatahes oli. “mai ja mari on mul selged, aga see on vist reeda tütar…” jõudsin märkida ja üsna kähku tuli, et “ja mina olen selle õde!”. aih, terased! aga väga positiivsed ja lõbusad vähemalt.

no ja nüüd oli jälle hull kamp neid sugulasi seal valtu külas ning nendaga sai veidike nalja ka. pärast käisime martti, mari ja kairiga veel sukeldumas. ma arvan et see pilt on tädi reeda tehtud, aga mina pätsasin selle mari näoraamatust.

suvi on sujunud mõnusalt, kõiki suviseid asju on saanud teha, isegi rannas päevitatud. tegemist on olnud parasjagu palju ja tihedalt. midagi sellist ka pole olnud, et kohe peaks muud toimetused katki jätma et siia midagi kirjutada. kuid see ilus idüll lõppes eile pärastlõunal!

tegime aowd sügavsukeldumist. meri oli rahulik, aga vee pealmine kiht üsna õietolmune. all oli hämar aga teha nägi kõike. sellel sukeldumisel olime lausa kolmes grupis all. mina tegin kahe inimesega neid katseid, et kui purjakil keegi on või kui kiiresti mõte sügavamas liigub. üks osa oli värskelt õpitud sõlmed värskelt õpitud viisil. tegime seal oma sõlmekesi kui meile tuli külla teine grupp oma lampidega. sellel grupil polnudki vist midagi väga erilist plaanis ja luurasid niisama meite järgi. me siis sidusime nende ümber ka mõned sõlmed ja pakkusime poomissõlme ning lõpuks tegime oma nöörijupi kumbagisse otsa aasa, pistsime ühe ühele ja teise teisele ümber käe nagu lasteaialastele ja läksime ise edasi.

ohutuspeatuse sügavusel rippus tagavaraballoon reguga. proovisime sealt ükshaaval hingata. kõik oli tore kuni äkki ilmus mööda ankruköit alla kirjutustahvel kuhu oli suurelt kirjutatud “käige kõik kanni!”. itsitasime ja saatsime vastuse. kes ei tea kuidas ankruköiepost toimib, siis saatmiseks tuli lihtsalt seda nööri, mille küljes oli kiri, natuke sikutada. vot siuke tähelepanuväärne lugu juhtus.

hoolimata kurjast ilmaennustusest oli meri aegna all üsna rahulik. purjelaudurid ja muud purjekad tiirutasid edasi tagasi sadama lähistel, aga laineharjad ei vahutanud. halli pilve tagant paistis vahepeal päike üsna hästi läbi. uh milline ilukirjandus.

enne sadama akvatooriumist välja jõudmist selgus, et uue gpsi huvipunktid on muudetud ja polegi vraki koorinaate äkki seal sees. ots ringi, võtsin autost oma käsika kus kõik asjad sees. asukoha ringitippimise käigus selgus et koordinaadisüsteemid on erinevad. süsteem muudetud ja asukoht sisestatud algas merereis.

vrakil oli ots küljes ja see püsis paari pisikese võrgukorgia ilusti pinnal. panime sinna oma otsa külge lihtsalt. asjad selga ja selgus, et paarilisel lisaots susiseb. vahetasime käbe varuregu pealt selle lisaotsa ära. üks mees vette allapoole lainetust ootama. siis mina vette. pahiseb. lisaots. ja täpselt nii lollisti et ei saanud seda kinni patsutada kuidagi. ei ulatanud kinni ka keerama. paariline just sel hetkel vaateväljast eemal. noh viskasin vöö paati ja hakkasin vesti ära võtma. tuli paarimees ja keeras ballooni kinni. regu sulas lahti ilusti. õhku järel 120 baari. sellist tunnet et nüüd jääb sukeldumine päris ära ei olnud kordagi. kasvõi lähme korra alla ja tuleme kohe üles. pekki – kedagi teist polnud ja me võisime teha mis ise tahtsime!

läksime tasakesi alla. sedasi on isegi natuke igav, et ei ole erilist ootusärevust kas ankur on ikka vraki juures või näeb ainult kõhtviburlasi. ots oli ilusti vrakil ja vahtsisime seal veitsa ringi. tegime rahulikult tiiru peale. see vrakk pole väga suur. kolu ja värki seal veitsa vedeleb, nöörijuppe ja võgke leidub kah. mingil hetkel sõitis vist liinilaev sealt mööda ja alla kostus paras mürin.

saime tiiru peale ja tulime tasapisi üles. meie paadi ots, mis poi küljes oli, oli vees üsna pikalt niiet ohutuspeatuse sügavuses vaatasime seda karabiini. arutasime seal et kas võtame karabiini sealsamas lahti või mis. see suhtlus oli üsna koomiline lõpuks.

minu sukeldumise ajaks jäi 18 minutit, sügavuseks 25m ja õhukuluks 120-70, niiet üsna rahule võis jääda.

kihutasime tagasi sadamasse, panime kola autodesse ja võtsime rüübet. minule ilgelt meeldis. taamal müristas.

avastasime enda jaoks mõned uued sukeldumiskohad. kohe kõigest lähemalt.

pikema marttiga käisime ükspäev skautimas (välja tsekkimas) maidla veehoidlat, et näha mis seal siis ikkagi põhjas on. milline on põhi ja kui soe on vesi. lootsime et vast 8 kraadi ikka. ootasime ju aega millal saab uute õpilastega vette. maidlas oli vesi 12 kraadi. väga soe. lähimaks pühapäevaks plaanisime väikse laagri.

laubal, enne seda pühapäeva, käisime eelnimetatud marttiga ikkagi veel paaris meeste kohas sukeldumas. esiteks raplas savikates. see on vist rapla linna ainuke koht kus üldse vahel ujuda ja sukelduda kannataks põhimõtteliselt. tegemist on mingi iidama-aadama (ok, tsaariaegse) savikaevanduse piirkonnaga. servast vaadates paistis vesi isegi enamvähem läbi. sees oli kahjuks nähtavus kehva, ühtlaselt üsna sogane ja nägi vast meetri või poolteist. põhjas paks savimuda sete või midagi. sügavus umbes-täpselt 3 meetrit pluss natuke muda. sukeldumiseks väga ei sobi. uurisime seal kaks suuremat auku läbi, mõlemas sama pilt.

edasi läksime järvakandi kanti, järvakandist umbes 5-6 km eemal, kus on tehtud korralik ujumiskoht ja rannavõrkpalli väljak. minuarust väga ilus ümbrus ja plats, mis asub põhimõtteliselt ikkagi parajas karu… karu kodus. kuidagi irooniline on see, et koht on ilus ja kõik on lahe aga kohale viib kruusatee. igatahes on seal selline liivapõhjaga süvendatud veekogu, kust voolab läbi jõgi. jõgi tuleb paraku rabast ja vesi on rabane, selline pruunikas. olin seal suvi-paar tagasi ujumas käinud, aga ei mäletanud et see nii pruun oli. sisse me sinna igatahes läksime. ja jumal tänatud! üks üllatavamaid sukeldumisi. päike paistis üsna kõrgelt ja selgelt oli näha, kuidas kiired tungivad poole meetri-meetri sügavusele ja seal vee virvenduse rütmis mänglevad. kõlab üsna geilt aga tõesti huvitav vaadata. need kiired maanduvad siin seal erinevatele veekihtidele, mis muudab pildi veel huvitavamaks. virmalised. teine tore asi on seal ca 2 meetri sügavuses lihtsalt selili vedeleda ja lakke vahtida. raske seletada. igatahes üllatavalt lahe.

pühapäeval kui maidlas õpilastega käisime, siis oli vesi 13 kraadi juba ja viimase otsa tegin paljakäsi. ei olnud just soe aga sõrmed külmetama ka ei hakanud. maidlas muidu on selline üsna rohune põhi, vahepeal mingid vetikalaadsed. sees on ahvenaid ja vähke. nähtavus minuarust väga hea, 4-5 meetrit umbes ja sügavus ka kuni 4 meetrit. esimeseks avaveeks või proovisukeldumiseks on väga kift koht. kahe sukeldumise vahepeal grillisime vorstikesi ja logisime.

täna käisime lühema martti ja ainiga ikkagi rummus ka kontrollimas kas poid on alles ja kuda vesi on. vesi oli 10 kraadi, aga nähtavus 1,5-2 ehk pigem sant kui hea. martti läks vette ja nentis, et nojah, fotokaga siin täna midagi teha pole. võttis hoopis kompassi ja lubas meid navigeerida. mina haakisin end kohe talle lesta külge ja ootasin mõnusat sõitu poini. pärast ikkagi selgus et saime ilusasti kolmekesi rahulikult käidud ilma üksteisest kinni hoidmata ja ära kaotamata. esimese poi leidmine võttis veitsa aega, aga kui leidsime, siis ajasime poi punni. see käib nii, et tirid mööda köit poi alla, rõhk surub selle kössi. keerad korgi maha ja lased õhku sisse kuni poi on vee all normaalse kujuga. siis lased poi üles ja pinnale sõites ta paisub ning on lõpuks ilus trullakas. nojah poi all ma mõtlen muidugi tavalist auto tuuleklaasipesuvedeliku kanistrit. viieliitrist.

teise poiga nii kergelt ei läinud, sest köie asemel oli üsna peenike nöör. poi allatirimine tundus palju-palju raskem. tegime siis nii, et kerisime nööri ümber ühe kivilätaka kahekesi. ma ise olin väga rahul sellise leidlikkuse leidumise üle. aga kui poi alla olime tirinud ja minu kord oli seda täitma hakata, siis martti midagi puterdas ja tundus et nöör pääseb valla. kerisin käbe korgi peale tagasi ja jätsin ta rahule. kui poi lahti lasime oli tore vaadata kuidas see umbes raamatusuurune lapik kivi, mille ümber nöör oli keritud, seal põhjas energiliselt breikis.

aga põhikino oli muidugi see, et üsna sukeldumise alguses ujusime mingis suunas ja siis hakkasime vaatama kas on õige koht. mina olin teiste sabas ja vaatan et hm, martti on oma fotoka pannud ühe suure kivilahmaka peale. mõtlen et julge tegu siiski ja pistsin igaks juhuks taskusse. kui nägin, et seal mõningase ringivaatamise järel ta ei üritagi fotokat pandud kohast üles võtta, hakkas mul tuju aina paremaks minema, sest millalgi pidi saabuma hetk, kui ta avastab et on kadund. see hetk tuli üsna sukeldumis lõpus kui ta ühte vähki või asja tahtis pildistama hakata. sebib seal ja näitab et “tema” ja “fotokas”, mina laiutan algul käsi, ise muigan. lõpuks tirisin taskust ta fotoka välja. see nägu oli isegi martti kohta üsna juhm (ja kes meid ei tea, see ärgu arvaku et ta üldiselt rumal inimene on). küsib seal et möhh ja möhh aga krt kuidas ma talle peaks seal seletama et vaata, … vot sedasi. ta oleks parema meelega arvanud, et ma selle talt salaja pätsasin. aga et ta selle tegelikult täiesti labaselt vahepeal ära kaotas ja mina selle sama labaselt lihtsalt leidnud oli, see… selle peale tuleb ikka üsna juhm nägu ette küll.