ull blog

eelugu on järgmine – nimelt üks lugu teadlasest, kes LSD-d proovis. alati kui aine võimust võttis, hakkasid kõik asjad, ka kõige keerulisemad ja raskemad probleemid tunduma selgete ja lihtsatena ning vastused olid sealsamas. ainus jama, kui pea selgeks sai, olid pühitud ka vastused koos küsimustega. otsustas siis ühel korral kirja panna. hommikul loeb – “banaan on suur, aga banaani koor on veel suurem!”.

see pole isegi naljakas, kuid tõetera seal peitub. vähemalt hetkel, mil olen tibake alkoholi tarvitanud, tundub nii. ja see ongi minu eksperiment, et näha, kas hommikul selge peaga on üllatus elu suure tõe kohta sama kasutu kui teadmus banaanidest.

vaatasin just üht netist virutatud “romantiline koguperedraama” žanri kuuluvat filmi nimega “a lot like love”. tegelt polnud seal armastusest midagi, rohkem sellest, et noor mees, käed-jalad terved, on mingil põhjusel (ühiskondlik surve?) otsustanud alustada oma “elu” paikaseadmist edukast bisnisist, mis rikkaks teeb, majast, autost ja noh siis tulevad ka ilusad naised kui iseenesest. määratu lause, aga point peabki ühte lausesse mahtuma?!

nojah, kogu see vinge bisnisiplaan saab teostatud, aga läheb lõpuks ikkagi pekki ja kogu see jura näib hiljem tähtsusetu, olulilisele kohale asetuvad need a-tähega asjad.

ja nii vist ongi. ei teagi kas saab teisiti. ikka kõigepealt on unistus suurest rahast ja asjadest, matad parimad aastad elust neisse, siis saad aru et see on paras jama ning keskendud sellele, mis tegelikult meeldib. kui just midagi vahele ei tule…

lõpuks on mõnes väliveekogus vesi piisavalt soe, et meid sinna sulitama lasta. rummu karjääris ca 15 kraadi. minule ei öelnud see muidugi mitte midagi, sest ma ei lähe ju sinna paljalt sisse ja kui soe mul parasjagu kalipsoga on, polnud õrna aimugi.

igatahes sadas vihma. lisaks basseinivarustusele oli peal ka kalipso teine osa ning selle võrra mõned kilod raskust ka rohkem. venitasin kuidagi saapaservad ülikonna säärise alla ja vees eriti külm ei olnudki. alguses, kui vett sisse voolas, siis oli muidugi imelik, aga see soojenes ja tähelepanu oli ka mujale koondunud.

einoh, vesi oli üsna sogane ja ega ta põhja jõudes (4-6m kallakul) selgemaks ei läinud sealsest solberdamisest. hoiad buddyst kinni ja näed teda, lased lahti, liigutad natuke ja juba ongi kadunud. heh, liigud tiba ringi, et kus ta siis jäi, korraga tunned, et takerdud kuskile, mingi põõsas. või suur kivi. ei ole enam nii, et vesi on seo ning selge ja saad täpselt aru kus oled. üksi üles tulemine selles segus oli veel kõige huvitavam. mingit reaalset võrdluspunkti pole. nigu kosmos. naljakas igatahes.

tegime harjutusi ja käisime paar korda üles-alla ning rahmeldamise tulemusel hakkas saapa säärest külma vett sisse voolama ning keha kippus jahtuma ehk teisisõnu, külm hakkas. enne viimast harjutust aidati servad uuesti vaheliti, aga ega kauaks sellest kasu polnud. vabakava vooru pidin seega vahele jätma. järgmiseks korraks tuleb varustust natuke ringi konfida, sest ehkki kõik muu on väga põnev ja uudne, siis külmetamine kipub kogu lõbu ära rikkuma.

vihma tilkus ka peale välja tulekut, oskamatus lisaks, ning peale kola kokku pakkimist olid ka kuivad riided poolmärjad, aga eks see käib asja juurde.

igatahes jäi sel nädal hüppamata. reedel ülbitsesin, laupäeval pirtsutasin ja pühapäeval magasin ainsa tõusu maha, kuni kuusikul säherdune tuul tõusis, millega andis võrrelda vaid selle tuule poolt kohale puhutud paksusid-tumedaid pilvi. vanarahvas rääkis juba ammu, et narri lennuvälja kaks korda, see narrib sind ühe korra vastu.

rapla ühisgünmaasium sai seitsmekümneseks. kooli on viimase viie aasta jooksul kõvasti renoveeritud ja natuke juurde ehitatud, üsna moodne värk, fuajees lai erkkollane trepp ja läbi 2 korruse avarus kaetud klaaskatusega. uus direktor on ka üsna sümpaatne.

üritus oli üldse organiseeritud väga moodsalt, natuke meenutas rokk-kontserti või eurovisiooni. käepaelad, turvamehed, konferentsjee-paar, huvitav instrumentaal ja minu keskmise kõrva jaoks päris heal tasemel vokaal. ning sinna kõige sekka veel natuke kohalikku poliitikat – vilistlaste kogu ja selle eestseisuse kinnitamine.

52 lennust oli kohal ca 25 üsna tuttavat nägu, ausalt öeldes ei oleks neist ära tundnud umbes viite. b-kaid oli vaid 4. meie, viiekümneteised, näisid kõik rõõmsameelsed ning toredad. sain jälile ka saladusele, kuidas paralleelikaid nii palju oli – c kasutas tehnika viimast sõna – oma meililisti. elementaarne. b klassil on ka tegelikult isegi veebileht olemas ja meililisti ka, aga no kus sa sellega, et annaks teistelegi teada.

lugesin kooli pealt kokku ka mõned langevarjurid: toivo, andreas, kadri, mambur, priit mägi, mustikas, jaago – kuusiku lähedus on oma mõju avaldanud. ja tõenäoliselt on arseni juures ümmargusega proovimas käinud palju palju rohkemgi. kuid ega see polegi oluline, lihtsalt meeldiv tähelepanek.

mina ja kool

• rapla ühisgümnaasium
• rüg 52 b
• kodila põhikool
• kodila 1990 lõpetanud

peale reedeõhtust viilimist oli kindel plaan laupäeval hüpata. asjad kõik õhtul valmis pandud jne. hommikul meelitasin varmari ka kampa, väike ring linna peal, tund aega hiljem lahkusime linnast. kuusikul oli rahvast hullupööra, ja nagu ka eelmisel ja üleeelmisel laupäevasel hüppepäeval, oli ka seekord tegemist arseniga lennukijagamisega ning elaki poolt õpilastele orienteeritud hüppepäevaga. paraku polnud kell 12 veel ühtegi hüppemeistrit kohal. igatahes see asi venis seal ja kogu orgunn tundus imelik – igalt tõusult oli ettearvamatu kohtade arv reserveeritud ja manifest ei saanudki toimida. jälle tekkis selline ebameeldiv tunne, kas ma pean hakkama siin trügima, tutvusi kasutades end arseni reserveeritud kohtadele suruma või mis. seekord jäi peale ikkagi südametunnistus ja langevarjur taandus. no kurat, mis toimub? 🙁

esimesele tõusule jõudnud hki maandus kuskile kaugele ja teda polnud veel tükk aega peale maandumisi näha. tuli kassatshekk ja ütles, et oli teine endal jala mingi mätta peal ära väänanud. kuidagi aeglaselt longates ta kohale veniski. aatomik tohterdas hüppeliigest aaloelõhnalise aerosooliga. siiski otsustas hki, et parem on rapla traumapunktis see asi üle vaadata. selleks ajaks olin tänasele hüppamisele juba käega löönud ja näis, et ega peale minu muud transavarianti polnudki võtta. lisaks teadsin ma umbes, kus see traumapunkt asub.

tehti pilt ja selgus, et sääreluust oli kanna kohalt killuke mõranenud. tehti kips. ennustati umbes kuuajast pausi igasuguses sporditegemises.

kargud kauples ühelt oma tuttavalt. viisin ta linna ära.

õhtul korraks kodilas viibides helistati sinna ja küsiti mind – traumapunktis oli üks kodila elanik mind ära tundnud ja proovisid telefoniraamatust leitud numbrilt kätte saada – suures inimesteparandamise tuhinas (peale hki oli seal üks pisike poiss, Tanel, kel oli ilmselt jalg liigesest päris väljas, niiet teda valmistati ette “õigeks väänamiseks” ning üks rästikuhammustuse saanud naisterahvas) oldi unustatud hki andmeid küsida – haigekassa jms.

naljakas, olin varemgi mõelnud, mis siis ikka saab kui mõni tuttav või isegi peaks jala murdma. kus see traumapunkt on ja üldse, mismoodi. noh nüüd siis tean. hkile head paranemist ja järelemõtlemist.

täna oli sel hooajal esimene hüppepäev, kuhu ma lihtsalt ei viitsinud ehku peale kohale tormata. vari oli kuskil teises linna otsas pakkimata. ise jamasin kella viieni kuskil tööd tehes ja juba kell kuus pidanuks olema kuusikul. muidugi ilm oli ka linnas selline kahtlane, akna taga pärnad ja kastanid koogutasid tuule käes. hiljem muidugi tuul vaibus ja oli väga kena ilm. aga siis oli juba hilja ja üle jäid ainult mõtted, et kas see linnas lorutatud aeg oli väärtuslikum kui kasvõi niisama lennuväljale vahtima minek, eriti kui transport oli olemas.

eile parandasin autot. õliradikat kinni hoidvast neljast kummipuksist olid 3 katki kulunud ja kinni hoidis vaid üks. kombineerisin natuke teistsugustest puksidest, mida poest võtta oli, uued. kasutasin akudrelli, kuuest puuri ja oma suurepärast võtmekomplekti.

õlifiltri vahetasin ka ise ära, ca 30 krooni maksva vidinaga sai vana lahti keerata. uue kruttisin niisama külge.

veeradika nurgast mingi kinnituskronsteini pesast ajab ka natuke vett välja vahel, veekindel liim selle lappimiseks on juba olemas, ükspäev panen külge.

see auto, 84 aasta golf-2 sai ostetud kiiresti ja soodsalt üheks aastaks. noh et kui aasta vastu peab siis on end igati välja teeninud ja võib värskema võtta. aga ta kestab sindrinahk, juba 3 või 4 aastat. jupid on sigaodavad ja tehnoloogia on piisavalt lihtne, et enamuste töödega oma jõududega või mõne sõbramehe abiga hakkama saada. ainult pritsungisüsteem on selline, mida ise ei tahaks käppida. või siiski, kõrgsurvepump on ka kunagi ise vahetatud.

tean, et ükspäev tuleb see ruun siiski pensionile lasta ja hankida mingi tiba moodsam sõiduriist. hakkan neist aegadest, mil ise õlitöid teha andis, tõsiselt puudust tundma.

kunagi oli mul ka selline jalgratas – turist. vahetasin tal ise laagreid, pedaale, isegi kodaraid. sel kevadel aga viisin oma treki alt tiba kõverdunud tagaratta veloplussi, kus see 50 krooni eest sirgeks aeti.

10 aasta pärast peab läbi ajama vaid tehishobidega, tehnoloogia on niivõrd keerukas ja arenenud, et ise ei saa mitte midagi tehtud. istud keset oma tehnikat ja arvad et oled õnnelik…

ähh, duke kelkis mingi mittemilliestki kirjutatud looga, lugu ise oli mis ta oli aga ta oli oma wordpressi peal elavale blogile pannud uue teema ehk väljanägemise. teadagi, selgus et ma ei suuda enam päevagi ilma uue teemata elada, üldse on imelik, et seni nii tavalisega läbi sai aetud.

sirvisin läbi vist sada teemat ja ainult üks neist meeldis, selle võtsingi.

lennuväljale jõudes ma tõusule saamisega väga ei kiirustanud. teised läksid ja tegid oma asju. panin end kirja järgmisele tõusule ja olin seal üsna omaette. uute inimestega way-desse väga ei kippunud, plaan oli teha üks rahulik hüpe ja tegeleda oma varjuga, vahepeal ju pea 10 hüpet teisega hüpatud.

minu suhe rapla koolikaaslastega on üks naljakas teema omaette, ühesõnaga enamusega neist ma kooli ajal ei suhelnud, tagasihoidlik iseloom ja bussigraafikud panevad 10 km kaugusel koolis käimisele kütusekriisi aegadel omad piirangud. üks selline kadunud paralleelklassiõde seisis harjutushüppe plaaniga minu kõrval.

ehkki ma ise olen samuti veendumusel, et plaan võiks olla valmis enne joonele minekut, aga peab olema valmis enne lennukisse astumist, sai see plaan kinnitatud teel joonelt lennukisse. Kadri oli tegemas elu esimest dive exitit ja tahtis õhus lihtsalt pöördeid harjutada. 4 km loa saamiseks olid kompleksid ja asjad juba varem tehtud. ilmselt polnud ise oma sooritustega veel rahul.

välja läksin rambist selg ees. nii säilib silmside lennuki ja sealt järgihüppava rahvaga. mõni hetk peale mind oli ta väljas, palju ilusam exit kui minu esimene… hm, ka teine ja kolmas dive exit. selili ja tagurpidi kuidagi ära ei pööranud, tibake loperdas ainult. nihkusin natuke lähemale ja olin väga meeldivalt üllatunud, et sain lennata väga mugavalt samal levelil. st ei pidand eriti pingutama, et kiiremini kukkuda. kukkus ilusti otse. ootasin pöördeid. ei tulnud. tegin ise ühe 360 kraadise. siis tegi ka tema, sai ilusti pidama ja püsis kenasti paigas. nii ka järgmiste pööretega.

piilusin vaikselt lennuvälja, et kus suunas oleks mõistlik pärast eemale udjada, mina olin lennuraja pikiteljest natuke kaugemal, seega träkkisin 1500 peal selles suunas risti rada. 1500 pealt träkkimine on mõnus, aega on küllalt. avamismärguanne ja meduus tuulde, esimene tõmme oli palju teravam kui viimati hüpatud raveniga, ääretorud muidugi kinni, aga see on juba vana nali.

maandumiseks oli kaks võimalust, kas ruleerimisraja ja kraavi vahelisele muruplatsile, mis on lennujaamale lähemal, aga see-eest lähemal ka turbukaid tekitavale betoonile, või siis kraavi ja lennuraja vahele, mis on suur ja lai muruplats ja turbukaoht väiksem. seekord otsustasin rahulikuma õhu ja pikema jalutuskäigu kasuks, ehkki loopis omajagu ka seal. olen ikka väga valivaks ja nõudlikuks muutunud.

sealsamas lähedal maandus ka Kadri, ta oli oma hüppega igati rahul, oli mind ilusti näinud (huhh, millal mina õhus inimesi nägema hakkasin…) ühesõnaga korda läinud hüpe igati.

teine hüpe oli antti 100. 6-way plaan. enne lennukisse minekut andis parasiil paar head näpunäidet, kuidas välja minnes üksteisest mitte liiga kaugele kanduda. ta oli tähele pannud, et see punt eelmisel hüppel ca 2 sekundi jooksul 4-way plaaniga välja kadus. antti ja doc baasiks kontaktis välja, meie hki-ga doci selja varjus järgi. paavo ja sepandi viimaseks. esimene asi mis mind üllatas peale exitit, et olin baasist mööda kukkunud ja madalamal. tegevus toimus nagu matrix-i võitlusstseenides. olin kaamera. tiirlesin ümber tegevuse, või siis olin paigal ja tiirles tegevus. igatahes ei olnud seal miski paigas ega selge, kuid imeväel said 5 inimest selle way kokku, kuni mina ohutult taamal olin selgust kogunud, hiilisin vaikselt lähemale, aga ikkagi miski pöörles ja mul jäi kontaktist puudu vast 2-3 meetrit. meeleheitlikku haaret ei teinud ja ca 1500 paiku hakkasime laiali minema. nägin, et doc vajus kohe peale lahti laskmist natuke allapoole ja träkkis umbes sinna, kuhu mina tahtsin minna. veel nägin, et teise külje peal träkkis paavo, niisiis kasutasin oma parimat tehnikat ja oskusi, et selles üsna kitsas nurgas endale piisavalt ruumi leida ja võimalikult kaugele kimada. varju viskasin lahti natuke varem ilmselt, 1100 peal, teadsin, et olen kõrgemal ja doc oli silmist kadunud. vari käis lahti igavese litakaga. teised tiirlesid all.

seekord maandusin kitsamale murualale ja õhk oli seal siiski samasugune kui keset muru.

ei mäleta, millal mul hüppest viimati nii palju adrenaliini ja emotsioone tekkis. ilmselt ületasin natuke oma piire, st tegin liiga mitu sammu korraga. õnneks läks seekord kõik hästi, see muidugi ei tähenda, et nii peabki. vähemalt minu jaoks.

õhtul grillisime doci aias liha, maitsesime veinikest ja viinakest ning õlut. igavesti mõnus ja rahulik olemine. linnud lõõritasid, tuuleõhk silitas juukseid – ahh, loodus on ikka üks hiiglamavõimas asi, nagu ütles üks naksitrall. ja jumala õigesti!

sel nädalal möllasid minus üsna tumedad jõud. hästi mitu korda oli tahtmine midagi kurja öelda kellelegi. võibolla just tänu tähesõdade õpetusele olen püüdnud selliseid pahameelepuhanguid oma kontrolli all hoida. mitte neid maha suruda, aga lihtsalt järele mõelda, kas kellegi persse saatmine või lolliks sõimamine midagi paremaks muudab. eriti jama on see, et peale mustade jõududega mässamist võib tekkida korraks kerge eufooria maailmaparandamisest ja mulje, et tunne läks paremaks. tegelt ei lähe kottigi paremaks, hoopis häbi on pärast, et nii madalale on langetud. esimest tähesõdade filmi nägin peaaegu 10 aastat tagasi, kuid hoolimata püüdlustest pole sisemist tasakaalu siiani leida õnnestunud. võitlus puhaste ja tumedate jõudude vahel käib edasi. loodetavasti on seis tasavägine.