ull blog

eile sõitsime läbi veel mõned rannad euroopa edelanurgas, millest osa sobivad pigem lainesurfiks. kui rannas istuda ja merele vahtida, siis on neid kõhuli laua peal merepoole rühkivaid lainelaudureid üsna raske märgata vahel. ei usu et see lohega ringi sõiteski väga lihtne on. parema meelega valiks lohetamiseks sellise koha, kus neid lainetajaid eriti pole.

carrapateira rannas, kus ainsana piisavalt lainet oli, et seal päris lainelaudureid sõita sai, käis andri kah oma vees. kruvis aga lohelaualt jala-aasad ja käepideme maha, ajas kalipso selga ja läks. proovis mööda lainet laua peal kõhuli alla sõita. bodyboarding või kuidas seda nimetataksegi. igatahes seda harrastatakse ka väiksema lainega ja harrastajaid on rohkem. arvatavasti on see ka kergem ja lihtsam ja sobib ka lihtinimestele vees hullamiseks. seda tahaks täitsa proovida, need lauad on ka mõnusaid väikesed ja soodsad, alates 50€.

esimene täispikk puhkusepäev portugalis on õhtusse jõudnud. istun siin mäenõlval asuva majakese terassil, kuu paistab lagipähe, tsikaadid siristavad, eemal hauguvad koerad. enne jõime teed ja sidrunid saime maja eest puu otsast. mandariinipuid on siin  kah. lisaks veel mineid imelikke taimi, mida ma pole varem näinud. terassi eraldab sellest botaanikaaiast põlvekõrgune krohvitud ja kollaseks värvitud tellisest aiake. selle taga õitsevad meetripikkuse varre otsast punased roosid. kole romantiline.

täna käisime lähemaid randasid otsimas ja uurimas. tuult oli sõitmiseks liiga vähe, niiet jõudsime vist neli erinevat kohta, mis kitebeaches.com lehelt leitud, läbi käia. osades neist leidus ka niisama päevitajaid, osad olid puhkusetehastest (suurtest hotellidest) piisavalt eemal, niiet neis võiks rahulikult sõita küll. kõige ägedam tundus praia grande de pera (pera asula ääres asuv suur rand ehk peraküla rand). seal on ühes kohas carlose söögikoht, mis asub umbes kilomeeter eemal lähimast teest või majast. tegelikult selgus, et sinna läheb ikkagi ka üks eraldi tee, paar kilomeetrit tuleb sõita kruusateel ja sellelegi saab ligi hoopis teise asula poolt. rahvast oli seal ka vähe.

teine koht kus võiks sõita oli praia ria de alvor, kuhu viis samuti kruusatee mööda kalakasvandustest ja seal tuleks umbes pool kilti jalgsi kõndida parkimiskohast. kui just maasturit pole. seal on selline suur laguun, kus saab sõita ka maatuulega. meie sattusime sinna mõõnaperioodil, siis, kui osa sellest alast oli kuival. aga sõita saaks seal tegelikult ka nii, peaasi, et tuult oleks.

kuna me siin juba me siin minu telefoni ja i-go navigeerimisabiga ringi sõidame, siis ikka satume nägema igasuguseid kohti. üle kõige armastatakse siin ringteid ning naljakaid terava katusega korstnaid. liiklus on tegelikult üsna samasugune nagu eestis minuarust. ringteedelt maha keerates üle poolte juhtidest suunda ei näita. ei tea miks, aga eestis ajab igasugune suuna mittenäitamine mind tiba vihale. ahjah, rendist saime sõiduriistaks mazda 2. tagaistmed klappisime maha, surfikott mahtus sisse pooldiagonaalis, eesistujail on jalgadele ruumi piisavalt. alguses ei saanud me tööle telefoni toiteadapterit. arvasin et kaitse on läbi sellel pesal või midagi. tegelikult oli see pesa kuidagi liiga sügav seal. majast leidsime M5 mutri, mis sinna täpselt sisse istus ja kontakti piisavalt palju kõrgemale tõi. ilma navita ma siin liiklemist küll hästi ette ei kujuta.

lõuna ajal käisime ühes teeäärses restoranis söömas kah. hoolimata sellest, et seal need kolm-neli pikka lauda, mis olid ääristatud peamiselt keskealiste saksa turistidega, meenutasid pigem lauta või oktooberfesti või midagi, siis polnud seal tegelikult häda midagi. vitsutasime seal salatit ja kebabi ja lõpuks rüüpasime peenest pitsisuurusest tassist kanget kohvi peale nagu eurooplased kunagi.

interneti saamisega sai parasjagu nalja. kodust vaatasin, et vodafonel on sobiv pakett. 20 päeva ja kuni 600MB andmesidet 10€ eest. sim kaardi kujul seda toodet neil muidugi kusagil pole, vähemalt siinkandis. hea, et sain koos usb modemiga variandi 30€ eest. millegipärast on aga neil kombeks arvestada interneti kasutamist mitte mahu- vaid aja järgi. seda pidi saama muuta, aga kuidagi ei õnnestunud vodafonesse siin helistada. lisaks selgus, et see vodafone levi meil siin maja juures eriti hea ei olegi. aga ühe teise operaatori levi on parem. niiet ma sain siis teise netipulga veel ja ikka ajapõhise teenusega. 1€ tund. aga meilide saatmiseks, ilmaennustuste tsekkimiseks ja windows live writeriga blogilugude ette valmiskirjutamiseks sobib see vast küll. vähemalt on siin levi ja kui peaks mingi tööalane jama olema, siis saab vähemalt tegeleda.

homseks siin praegu mingit tuult ei prognoosita, reedeks ka vähe, aga laupäevaks on praegu korralik prognoos, niiet siis saab ehk lohetama ka lõpuks.

sel aastal viib puhkusereis meid portugali lõunaserva, faro piirkonda. kuna reisivõimalus või -vajadus tekkis äkitse, siis grupp väga suur pole, tuumik koosneb ainult minust ja andrist. ühel nädalavahetusel plaanib külla tulla ka euroopas elutsev dan.

plaan on sõita homme varahommikul tallinnast lennukiga läbi müncheni lissaboni ja sealt edasi farosse. faro lennujaamast võtame vaesele lohesurfarile kohaselt peaaegu kõige väiksema auto, millega sussutame ca 60 km kaugusele jäävasse pisikesse majakesse. majake peaks olema merest umbes tosina versta kaugusel.

tagasi on plaan jõuda 29. aprilliks. mingeid muid plaane praegu eriti polegi. väikse läpaka võtan kaasa. tegelikult on ikkagi plaan sinna ka kohalik andmesidekaart sisse panna, et ikka iga päev saaks internetti tulla ja vahel lume alt väljakooruvate koerakakajunnide käes vaevlevate koduste jaoks mõni pilt kadestamiseks üles panna.

1. aprill 2011 jüris

päev varem oli kohati lumi juba kergelt niiske ja kui lumele istuda, siis sai üsna märjaks. järgmisel päeval panime igaks juhuks kuivad kalipsod selga ja õigesti tegime. ilged loigulahmakad olid põllule tekkinud mitmesse kohta. tuul oli kah täitsa korralik ja ühtlane, kimasime lumelauaga mööda lund ja mööda vett. väga lõbus. lumelauaga veepeal püsimine ja veestart on törts keerulisem kui veelauaga, sest laud on ju peaaegu poole kitsam. tugeva tuule tõttu polnud see meil probleemiks. olen ikka mõelnud, et mis tunne võiks olla vees sõita selle kiiluveestiili lauaga, mis käib jalas saabastega. nüüd siis umbes tean. muide järgmisel päevaks olid loigud juba maasse imbunud.

1. aprill 2011 lohusalus

martti lubas pühapäeval minna lohusallu lohetama. laupäeval käisin maal ema juubelit tähistamas ja viisin lumelaua ära, võtsin veelaua kaasa. muidugi unustasin maha paksud kindad ja saapad. see-eest olid mul kaasas õhukesed kindad ja kummisussid. huvitav lugu kummisussidega on see, et suvel nad mulle hästi ei istunud palja jala peale, justkui varba peale käisid. aga nüüd oli jalas spordisokk, kuiva ülikonna kummisokk ja sinna peale venitasin veel sussi ning ei saaks küll öelda, et oleks väga pigistanud midagi. hm.

lohusalus oligi sõitmas esialgu ainult martti. ütles et tuul on küll hõre, aga väga ühtlane. mul suur lohe ventiilivahetuses, niiet läksin kah 12 ruudusega. oeh, kõik need unustatud emotsioonid – liiv, vesi, lainetus. laua vees varvaste otsa panemine jne. päike paistis, vett pritsis näkku niiet silmad olid sillerdust paksult täis. alguses eriti ülestuult ei saanudki, aga paar korda ülestuult marssimist kuni sattus koha peale, kus puhus natuke tugevamalt. sealt sain end kaldast eemale ja kõva triibutamisega uhasin ikka vrakini välja, siis oli süda rahul ja tulin tirinal allatuult randa tagasi. igatahes võimas!

logi

laubal üritasin jüris natuke sõita, aga lumi oli jääs ja krobeline, niiet sõidust ei tulnud välja midagi. õhtupoole läksime veel kodilasse. seal oli lumi vähemalt sile ja sain oma pool tundi triipe kihutada. aga pühabal pakkus lohe-martti välja, et minna tutermaakandi põllukesi uurima.

lumi oli sealgi sile, tuul tugev. sõitsin 7 ruuduse lohega. sõitsime keila jõeni välja üle põllulapikeste, mida eraldasid hõreda võsa ja mõne üksiku puuga ääristatud kraavikesed. kraavid olid praegu kõik lund täis, niiet neist võis lagedama koha peal lihtsalt üle sõita, polnud vaja isegi hüpata. martti nägi kusagil kitsesid ja ajas neid natuke taga. aga mida keilapoole, seda imelikum oli tuul, niiet läksime tagasi kõige kõrgema ja suurema põllu peale. martti kasutas seal mingit pisikest kivihunnikut hüpekana ja toksis seda. minule tundus hüppamiseks lumi ikkagi liiga kõva. jalad hakkasid vaikselt surisema. aga vaade loodusele oli väga kaunis. vahepeal lihtsalt istusin ja vahtisin. tegin mõne pildi kah.

logi

iga päev on ikka veel natuke sõita saanud. küll suure-, keskmise- ja ka väikse lohega. lumi on olnud pehme, eriti kui päike paistab. kukkumised pole seetõttu nii valusad ja palju julgem on igasugu lollusi teha.

ükspäev proovisin väikestele hüpetele lohesõlme lisaks liita. mõnusalt rebib allatuult kaasa. häid kõhuli maandumisi tuli sealt. proovisin ka pisikeste hüpekate pealt kanti vahetada.

eile sain catalystiga hüpeka pealt päris kõrge hüppe. nii kõrget ei oodanudki ja kuidagi lasin vist poomi järgi keset hüpet. alla sadasin üsna pehmelt, aga lohe kukkus kah kohe peaaegu pähe. õhtul veel tegime maxiga zephyridega rahuliku sussutamise sessiooni. aga täna käis sõit väikese lohega kordamööda. päike paistis, lumi pehme ja võis julgelt kihutada. mõnus.

täna oli tegelikult ilm sama mis eile, sõita sai nii zephyri kui catalystiga. ilma konksuta sõitsin täna varvuli natuke. korra lasin lohe seniiti ja lasin end maast lahti tõsta. peab lõuatõmbamise kangi kuskile paigaldama, et saaks veidi rammu juurde kätesse.

proovisin veidi agressiivsema tagasipöörde ja vastassuunas kiire kantimisega backrolli. see on igatahes midagi muud, kui lasta lohel end seniidis tõsta ja siis seal all keerutada. õhku saab lühemaks ajaks, aga see moment on piisavalt tugev, et saab oma täispöörde ilusti äre teha. korra lasin lohe suht madalalt ja oli täitsa harjumatu et vahepeal nägin horisondi asemel selget taevast, õnneks järgnes sellele ka maa nägemine mitte selili maandumine.

toksisin ühte pisikest kikkerit seal kah veidi. kui kõik hästi ajastada, siis saab mingist pisikesest kikkerist ikka päris selge võidu hüppele ja õhuspüsimisele. väga kift.

logi

lumi on põllul jälle ära külmunud. vasakul pool teed juba enne külmumist suht kinni sõidetud ja risti-rästi krobeliseks ka. täna oli seal sõita nii väsitav, et võtsin lohe alla ja mõtlesin juba koju tagasi minna. aga ilm oli nii ilus, et jäin korraks passima ja vaatama kuidas marttil vasakul pool teed läheb. tundus, et temal läks seal palju paremini ning peale väikest puhkust tassisin oma lohe üle tee ja läksin sinna proovima.

nii erinevaid olusid tee eri pooltel ei mäletagi. ühel pool krobeline ja tuul ebaühtlane. teiselpool lumi sile ja tuul ühtlane.

katsetasin jälle natuke neid nn kiiluvee-stiili ehk wakestyle elemente. ikka seda poppi ja värki. ühtlase tuule ja sileda lume peal tundub kõik natuke arusaadavam küll, selles mõttes oli täna väga hea. konksuvabalt ma eriti midagi ei tee, triibutan niisama ja mõtisklen endamisi et kas on juba kätes piisavalt seda rammu või pole.

vahetasime korra marttiga lohesid, tema proovis minu catalyst 12 ja mina tema c4 12. see c4 reageerib kindlasti palju kiiremini. aga sellist robustset jõudu tundus justkui natuke vähem, aga! aga samas kui hoog sisse saada ja siis midagi teha, siis nagu hoidis paremini. igatahes tundus põnev.

pilt vasakult (halvemalt) teepoolelt:

logi

eile toimus jüris rookie ride lohevõistlus, aga et erutust peatada, ütlen kohe, et mina sellest otseselt osa ei võtnud. võistlus oli cross race stiilis, ehk tuli kihutada ümber punktide ja vahepeal kas üle millegi hüpata või teha trikki või võtta sponsori joogipurgike või see tagasi anda. sõideti neli ringi ja starti läksid kõik korraga. iga ettenähtud asja tegematajätmise eest sai karistussekundeid.

meie tiimi esindaja läks starti minu zephyriga, aga see niideti juba enne stardijoone ületamist suures minekutuhinas maha nii õnnetult, et üks liin läks katki. selle lohe, mis meie oma ründas, saime pusast ikkagi kätte ja ta sai oma sõidu ära sõidetud. ega me teda milleski süüdistada ka ei saa, sest kõik olid ju ikkagi algajad ja seal tihedas puntras polnud minna kuskile. stardijoon oli tegelikult ilgelt lai, aga millegipärast tahtsid kõik esimesele punktile lähimas servas olla ja ülejäänud joon oli puha lage. selline väike õppetund.

võistlus sai läbi ja see rahvas kadus põllult jalust ära, tuul tõusis tiba ja ajasin 12 ruuduse pöördesse. isegi päike tuli välja. lund oli üks päev enne juurde sadanud, nüüd oli nii sula, et lumi ei jäänud laua külge kinnigi. tartu mnt ääres, kus vähem sõidetud, oli lumi nii pehme, et kukkumine polnud seal mingi probleem. kaifisin neid olusid ikka täiega. ja ma polnud ainus.

siis kui väikse vaheaja tegime maxiga, vaatasime kuidas martti oli kah sõitma tulnud ja tegi kuuri nurga taga kikkerilt kõrgeid hüppeid. mõtlesin et teen telefoniga paar klõpsu, aga siis mõtlesin et teen parem paar videoklippi… ja see asi lõppes nii, et salvestasime maxiga seda sõud seal iga nurga all nagu mingid fotokursuse kursandid. max muidugi kasutas oma canoni peegelkaamerat sarivõttega. mul siiamaani kõrvus kajab see kiire tempoga klõps-klõps-klõps-klõps…

näh, tegin väikse video isegi. moraal on, et 9 korda kuku ja 1 kord maandu.

rahvas kirjutas, et rummus on nähtavus ligi 20 meetrit. mõtlesin et võiks minna mõnipäev kaema. hetk hiljem helistas raaveli martti, et temal just sama mõte. no tookord me ei saand minna, aga täna läksime. lohetamisele oli kah vaheldust vaja.

martti võttis kõik sukeldumisasjad ise kodilast peale ning kohtusime juba rummus. ilm oli jällegi väga kaunis, päike paistis +2 kraadi, tuul ulgus.

kuiva ülikonna alusülikond, mille juba kodus selga olin ajanud, tundus ikka jube kitsas ja ahistav kuidagi. kuiv ülikond ise ka vähesest kasutamisest kuidagi jäigemaks muutunud. aga sain oma asjad selga enne marttit isegi.

omal ajal matkapoest ostetud hirmkallis jääpuur sai jäässe puuritud ja köiele silma järgi mingi pikkus jäetud, et me seal jää all liiga kaugele ei saaks minna. augus üritasin natuke nägu selle külma veega harjutada, peab ütlema et kuradi külm tundus see vesi ikka.

alla vaadates tundus kõik must ja midagi polnud näha, kõva silmateritamise peale natuke midagi hakkas koitma ja läksimegi siis alla vaikselt. augu all oli sügavus ligi seitse meetrit – ime ka et me pimeda suunas vaadates põhja nii raskesti nägime. aga see sellist asja pole muidugi enne olnud et nii sügavale pinnalt vaadata saab. auk oli tehtud väga hea koha peale, müts maha kohavalija ees.

alguses oli suht kesine nähtavus. siis puhastasime maskid udust ära… vaatepilt mis avanes võttis ikka kergelt pea ringi käima, ca 15m kaugusel olev kaldapank oli ilusti näha, eemal teine kivivall samuti. selline tunne nagu oleks vana mustvalge lamptelevoosiroga maakohast sattunud suurde kõrglahutusega 3d digi-cinemasse või midagi. läbipaistvas vee on kõik pisikesed detailid näha, silm pole sellise asjaga eriti harjunudki, muidu ikka vaatad neid asju mis su lähedal on ja ega sinna palju ei mahu korraga. aga kui terve panoraam sedasi ees kristallselgelt terendab, oeh, teate mul pole lihtsalt sõnu. väga vinge!

tegime köie pikkuses ringi peale, kohati oli kahju, et ainult umbes 15 meetrit köit olin välja mõõtnud meile tegutsemisruumiks. kogu aeg oli jääauk ja sellest diagonaalis kuni põhjani helendav päikesetriip ilusasti näha ja enamgi veel. aga võibolla oligi hea, et liiga lolliks kätte ei saanud minna, eks me ikka sukeldume alati plaani piires, aga tahtmine veel kaugemale vaatama minna oli täiesti olemas.

enne pinnaletulekut kõndisime veitsa mööda jääd ringi pead alaspidi, nagu ikka 🙂