ull blog

eila lohusalus suure lohe tuul. kui läksime, siis teisi polnudki. jooksime andriga kiirelt peale, sest oli lootust tuule langemisele. max sebis oma marttilt ostetud kasutatud zephyriga veel üsna pikalt peale seda, kui me sõitma olime läind. nägin et mingit rahvast tuli veel juurde ja keegi hakkas tal lohet üles aitama. mõniaeg hiljem oli aga lohe rannalt kadunud ja vee peal seda sõitmas polnud näha. selgus, et üleslaskmisel oli kas lohet kuidagi murtud vms, niiet esiballoon plahvatas. tulemuseks meetrine lõhe torus ja balloonis. niiet ta ei saanudki sõita sellega. andsin talle lohutuseks enda lohe ja õnneks oli tuult ikka piisavalt, et ta sõita saaks.

kuid see pole veel kõik! natuke hiljem kuulsin pauku, kui andri oma lohe vette läratas ja kui ta selle uuesti üles sai, siis paistis eemalt nagu oleks lohe kuskilt kahekorra – kuidagi veidra kujuga. tuli lohistades kalda poole. sõitsin seda nalja kaema ja võisin imetleta kaunist lohusalu sadamahoonet läbi majesteetliku avause mis ilutses ta lohekangas. esiservast taha välja kahest kohast lausa. õnneks mitte päris keskelt.

väga eriline tunne oli sellises meeleolus lahel tiirutada. tegime maxiga kordamööda veel mõned tsõõrid. sõitsin maxi suure lauaga ja see ikka kleebib end palju tugevamini vee külge. 360 tagarullist sai 180 tagarull maandumisega selili. paar päris ilusat peakat õnnestus ka panna kui pikem lauaots maandudes või niisama sõites lainesse kinni jäi. oli tsimarukese isegi mures, kas ma nii oma kaelale liiga ei tee. kuid päike tuli enne tuule vaibumist välja, meri oli väga ilus. olin ammu oodanud seda sügisest fiilingut, kui ilmad on jahedamad, puulehed juba kolletavad ja päike paistab kuidagi eriliselt mahedalt, kui ta vahelduseks pilvede tagant välja tuleb. ja et see siin liiga leebe ja romantiline ei tunduks, siis lõpetan nüüd sissekande, raisk!

http://connect.garmin.com/activity/50991656

kui andri linna jõudis ja me lohusallu kimasime, hakkas seal tegevus vaikselt vaibuma koos tuulega. lasime balloonist suured lohed täis ja sussutasime vaikselt umbes pool tundi, kuni tuul ikka päris vaikseks jäi ja tulime maha.

ranna peal tuli vastu üks lohetaja kes uuris ega tema lauda pole nähtud. nad olid kellegagi lohed kokku last umbes sealsamas, kus me andriga kunagi. isegi tuul oli umbes samast suunast, niiet teadsin juhatada kustkandist ta oma laua leiab. meie tookord küll laudu ju ära ei kaotanud aga ikka.

ühel triibul proovisin siis kihutada ka, niipalju kui oskasin, sain 39,6km/h. silmist vett veel ei jooksnud. ega pole väga üritanudki ju varem võimalikult kiiresti sõita. tuleb harjutada.

http://connect.garmin.com/activity/50585456

nüüd me enam ei piparda, kui ennustus lubab vihma – peaasi, et tuult on!

nii me siis läksime juba ennelõunal laulasmaale ja lootsime sõita saada. teada oli, et ega tuul seal väga heast suunast pole, aga mis siis.

ma sain eile kätte oma garmin forerunner 110 randmegpsi, tahtsin seda ka proovida. see on vist odavaim garmini gps üldse. mulle meeldib ta seepoolest, et on tavalise pulsikella suurusega, peab naatukene vett ka ja pole ülemõistuse kallis. on umbes sama hinnaga (3k ümbrus) muid ja paremaid seadmeid, millega lohetamas käia, aga neid topi veekindlatesse kottidesse ja kinnita krt teab kuhu – ebamugav. aga fr110 käib randmel nagu kell ja lihtsalt nii ongi.

mõtlesin ilgelt kaval olla ja käivitada logimise alles siis, kui olen lohega vees. aga vajutasin mingit nuppu valesti ja treening läks käima ilma gpsita, niiet see katse läks lörri. see-eest oli tuul siis zephyri ja maxi suure laua jaoks väga mõnus. suure lauga hüpata on veider, ta ei tule nii kergelt veest välja ja esimesel korral maandusingi selg ees, aga zephyrile omaselt vaikselt ja pehmelt. pärast proovisin pisikese hüppega ringi pöörata. see on keerulisem kui võis arvata. vähemalt üks lahe asi mida natukehaaval harjutada ilma et peaks hullult punnitama.

andsin lohe ka maxile sõita ja juba teadsin, et nüüd läheb päris kaua aega. tuul oli piki randa ja kalda all oli tuuleke nõrgem kah. eks ta siis hakkaski iga triibuga natuke rohkem ja rohkem klooga poole kanduma.

sõitsin siis vahepeal andri lohe ja lauaga ning enne lõppu tuli korra veel meelde gps uuesti sisse lülitada. tuul oli siis juba nii palju pööranud, et mina enam ülestuult ei saanud ja pidin ise ka jala tagasi tulema.

• link viimase sõidu gramin connect lehele

laulasmaal rääkis rahvas, et laubal on pärnu rannas lohevõistlus ja tuul peaks seal olema kindla peale olemas, vihm ilmselt ka. otsustasime meie ka minna siis pärnusse sõitma, sest tüngaprotsent oli veel liiga suur, et uuesti laulasmaale üritama sõita.

ilm oli mõnusalt sombune, tuul puhus esimese mõõdetud minutiga vahemikus 6,5-15,3 m/s. päris huvitav. täis pumpasime 7 ja 9 ruuduse ning andri läks 7-sega sõitma. 9 ruudune kahjuks ei pidanud eriti õhku ja andri hoiatas, et pooltühjana muutub see elukas marutõbiseks ja ei maksa sellise metsalisega jamada. max pumpas täis 10,5-se ja läks ka sõitma.

rand ise on ilus lai, ruumi oli seal parasjagu käimasolevast lohevõistlusest hoolimata ikka kõvasti. vesi oli kalda ääres võibolla liigagi madal, aga kaugemal oli sügavust parasjagu. ma ikka lauakaotusega hiljem proovisin iga kord jalgu põhja ajada, et teaks kui sügav on ja seista sain igal pool.

sõitsime andriga kordamööda 7 ruudusega ja kasutasin ka andri lauda, minu jaoga sõitis max, ta enda uks oleks vast olnud ületapmine. väikese lohega sõitmine on lõbus. liigub hästi kiiresti ja saab uskumatult palju jõudu sealt kätte väga lühikese ajaga. saad endale paraja sutsu võimsust juurde küsida kui suurem laine vastu tuleb ja tahaks sealt end üle hüpitades natuke kauem õhus hoida. ei pea nii pikalt ette valmistama midagi. kõik toimub ju kohe! aga selline möllamine ka väsitab kiiremini niiet kordamööda sõitmine sobis vähemalt mulle täitsa hästi.

andri laud ei ole mõõtmete järgi küll väga palju väiksem kui minu oma – sama pikk ja ainult sentimeetri või poolteist kitsam kumbagist servast. uimesid pole mõõtnudki. aga tunne on hoopis teine. proovisin sõidu pealt laua varvuli libistada ilma veest hüppamata. täitsa naljakas. hüpata sain väikse lohega palju, aga need olid sellised pisikesed hüppekesed. valusat maandumist, mida andri selle lohe juures kurdab, mul ette ei tulnud. ju oli kõrgust vähem ja mul on tehnika ka natuke konservatiivsem ma arvan. andri viib hüppeks lohe seniidist korralikult üle ja vahel ei jõua ta seda enne maandumist tagasi sõidusuunda sukeldada. aga mina üldiselt viin lohe seniiti ja kui tunnen et rohkem ei tõsta siis kohe tõmban sõidusuunda tagasi ja saan peale parasjagu pehmet maandumist peatumata edasi sõita.

peale võistluse lõppu kadus enamus rahvast minema ja järelejäänud tegelastele tuli kohati ka päikest välja. sellele järgnes kitsas vihmapilv, mis sõitis täpselt üle ranna. kohalikud kadusid vihma ajaks maha, aga meie ei viitsind enam maha tulla. saju ajal tuul pöördus ja sõita tuli mere poole täpselt risti lainet. kalda poole sai aga sõita pikalt lainevahedes ja üles sai päris korraliku hoo. mõnus.

pilt pärit Anneli Meresmäe facebooki albumist. pildil mina kössitan ja jälgin meeste vabastiili finaali ilmselt.

kaks päeva järjest saime laulasmaal tünga. esimesel päeval päris korraliku, sest panime andriga end autos ilusti surfiriidesse ja sammusime randa. teeäär oli autosid ju täis. aga teel randa tuli meile vastu ohtrasti irvitavaid lohetajaid. kohapeal selgus et, et meie üle irvitamiseks oli neil põhjust küllaga. tuult lihtsalt polnd. teisel päeval andri tulla ei saand, läksime maxiga, aga siis olin juba kavalam ja võtsin surfiriided randa kotiga kaasa. noh tänu sellele võiks tuulenappust nimetada kolmvreeandtüngaks – ei pidanud ju riideid vahetama. käisime siis niisama mööda rannaäärt kuni sinnamaani, kust algavad kohaliku külarahva pandud keelumärgid. vaatasin neid märke selle pilguga, et kas selline post kannataks ka tuulemõõtja koos päikesepaneeliga kinni. sellisel kujul igatahes mitte.

aga kolmandal päeval läksime randa varem, sest kahel esimesel tüngapäeval oli rahvas ennelõunat ikkagi sõita ju saanud. ja saime meie ka nüüd sõita. suurte lohedega küll, aga mis siis. algul oli tuult nii mõnusalt sefiirile, et andsin sefiiri maxile ja mõtlesin 12-se täis puhuda. aga tuul siis veidi langes ja see plaan jäi katki. sain martti 12 ruuduse ozone c4-ga natuke proovida. selleks hetkeks oli aga tuul 12-se jaoks selgelt vähe, niiet kandusin tsimarukese isegi allatuult. niiet selle lohe alumine ots on mulle nüüd teada. liigub see tüüp ikkagi väga kiiresti ja kui hoo üles pumpad, siis sõidab ka kiiresti. ikka midagi muud kui bow-lohe. ehk saab kunagi õige tuulega ka proovida, et kuda hüppamine on jne.

üle lahe tuli sünge vihmapilv meile peale. tuul tõusis väga kiiresti natuke üle 10ms peale ja poisid tulid suurte lohedega maha. maxi 16 ruudune crossbow, mis kaldal vedeles, lendas peale pandud liivast hoolimata üle kibuvitsapõõsa roostikku. saime ta sealt kätte küll, aga kangal on kerged kriimud mis tahavad parandamist.

vihm läks üle ja tuul kukkus. läksin sefiiriga üksi peale ja algul ei suutnud tuuleski püsida. aga siis tegin kaugemale lahele pikemaid triipe, sain tuult ja tulin üles tagasi nagu peab. tuul oli tõusnud. vahepeal sõitis veel max mu lohega ja siis sõitsin mina andri lohega ja kui järgmine selline pilv peale tuli siis ei viitsinud me enam maha tullagi vaid kantisime mehemoodi.

valgus ja värvid olid saju ajal väga kaunid! kusagilt paistis natuke päikest läbi või mine tea mis see oli, aga taevas ja õhk olid pigem pruunikashallid, mitte sinakashallid nagu tavalise sompus ilmaga. vihmapiisad olid pirakad ja näo peal selgesti tunda. minu jaoks mingisugune uus emotsioon. et ka tihe sajupilv võib olla nii nauditav, tundus uskumatu.

sõidu lõpetasime umbes sellisel kellajal, kui tavaliselt olime kohale saabunud. nüüd saime meie autode juurde kõmpides üksikutele randa tõttavatele optimistidele irvitavate nägudega vaadata.

eelmisel nädalal oli windguru puha punane. tuult ennustati kuni 20m/s puhanguti ja ega väga palju ei eksitud.

esimesel tuulepäeval oli rahvas üsna ettevaatlik algul. mina ronisin peale 10,5-ga ja olin alul puha üksi. tuul oli tõesti korralik ja lainetus kah. samas on hea lainetest üle saada kui tuult on korralikult, niiet väga ei virisend. hüppekesi teha oli ülilihtne, isegi väikse hooga kella 11 pealt 12 peale lohe toomisest ning poomi tõmbamisest piisas, et koos lauaga veest välja saada ning mõni sekund veekohal hõljuda. vaatasin, et muu rahvas passib kalda all ja ei taha lahele hullama tulla. pärast kuulsin et andri mõõtis seal puhanguteks 18 ja see natuke hirmutas vist. mina puhanguid eriti ei tundnud seekord. aga ega ma väga agressiivselt seal ei sõitnud kah.

andri lõhkus enda lohe juba täispumpamise käigus ära (ventiil läks pooleks), aga sellest polnud midagi, sest ta sai väga hästi ka 7 ruuduse lohega sõita. selle ta lõhkus ka suht kiiresti ära muidugi. lohe on väga vähe kasutatud, aga üsna vana ning kummivoolikud peaballooni ja väikeste balloonide vahel on haprad. kui väike lohe kiire liigutusega vastu vett läratada, siis kipuvad need voolikud lõhkema. aga hea on see, et seda on lihtne parandada.

pärastpoole tegi ka max väga korralikud triibud 10,5 ruuduse ja minu lauaga. see oli päris tubli töö tal, sest ega see laine seal nüüd harjutamiseks väga mõnus polnud. samas ikkagi tuulega on parem sõita kui ilma tuuleta. peab ainult vaatama et end ära ei lõhuks.

***

teisel päeval (või oli üks päev veel vahel?) läksime õhtupoole, sest siis pidid puhangud väiksemad olema. rahvast oli ka vähem, polnud mitte kedagi, olid vaid jäljed. sõitsin 7 ruudusega ja tuul tundus suurem kui eelmisel päeval. samuti oli laine kõrgem. mul oli nüüd kuiv ülikond seljas ja ei saanud lauda väga hästi jalga kuidagi. kui see siis lõpuks ära kadus, siis sain muidugi kopsikutäie vett oma kuiva ülikonna sisse ja ülestuult kehalohistamisest ei tulnud seal laines välja midagi. tulin siis lohega allatuult kaldale. väga kerge oli lasta lohel end täies pikkuses veest välja tõsta. päris naljakas.

kui max 10,5-sega peale läks, siis vaatasin küll, et hm… huvitav mis sealt tuleb. aga ei olnud häda midagi. sai sõita küll, aga lõpuks läks üks liin pooleks ning sõit sai läbi. läksin seda lohet appi püüdma ja liine sebima. veidi hiljem võis näha, et ka andri oli lohe lahti lasknud (või unustanud seda korralikult kinnitada), niiet olime kõik maamehed. pimedaks läks kah.

***

suure tuule ja kõrgema lainega on minul selline tunne, et lohe ja lauaga laineharjadel sõita, neist hüpata ja möllata on väga vinge tunne, nagu oleks hull kunn. aga kui siis vette kukud ja laua kaotad… või isegi kui ei kaota, aga passid seal ja pirakas laine seljatagant üle pea rullib, siis pole kunni enam kuskil. pisikese hiirekese tunne hoopis.

selle pildi tegi tõnn ja pildil on andri

eila õhtul käisime veel lohusalus, tuul oli idast ning puhus praktilist piki rannajoont ja kuna tuli üle metsa, siis oli kalda ääres üsna nõrk.

läksime suurte lohedega peale ja saime suurema vaevata kalda alt minema. ikka vrakist mööda ja aina merele, kus puhus mõnus ühtlane ja paraja tugevusega tuuleke. ülejäänud rahvas – 4-5 lohet peale meie umbes, sõitis ka merel ja mitte kalda all. veidi tavatu vaatepilt, sest harilikult on rahvas ikka kalda ääres madalamas trikitamas ja triibutamas ning kaugemale läheb mõni üksik.

sain jälle mõnusalt pikalt varvuli sõita. üle lainekeste kergeid hüppekesi teha ning niisama mõnuleda. vesi oli endiselt soe, jalga aetud saapad tundusid ülearused.

keerasin enamasti ringi vraki juures, kust tagasi mere poole suundusin, aga andri läks üsna kalda alla välja. tekkis mõte, et krt teab kuidas seal kalda all tuul on ja kas ma pärast, kui tuul natuke langeb, saangi üldse enam tagasi. hakkasin siis kah kaldale lähemal ringi pöörama ja juba teisel sellisel triibul vaatasin et tohohh, ega ei saa ikka küll. vehkisin lohega üles ja alla ja sain kuidagi ikka kaldale ära enne võrke ja kive. lootsin isegi sadakond meetrit ülestuult tagasi kõmpida meie asjade juurde. aga see kerge puhanguke, mis mind kaldale aitas, sai otsa ja siis polnud enam võimalik väga valida kuhu see lohe nüüd kukub ja eks ta rullis üle väikse kasevarre ja millegi veel. tõmbasin ta juhtliini pidi maha ja jäi teine ikka liivale rahulikult lebama.

kerisin poomi kokku ja vaatasin seda kino, kuidasmoodi teised üritasid merelt ära saada. vrakini ja sellest mööda tuldi ikka sõites, aga edasi hakkas samasugune pumpamine nagu minul, aga ikka kukkusid lõpuks tolks ja tolks lohed vette. mõni sai ikka kerge puhanguga uuesti lendu veel ka, aga ei mingit sõitu enam. andri kah üritas veel ülestuult saada, aga sai upsakuse eest karistuseks hoopis lohe märjaks ja liinid kergelt puntrasse.

kaks tegelast, kes eriti kaugele merele olid sõitnud, ei saanudki randa tagasi, vaid kandusid kuskile lohusalu sadamapoolse laheserva tippu või napilt selle taha. aga sõbrad neil jõudsid kaldale ja käisid lohusalu sadama juures autoga vastas. kui ära tulime, võis parkimiskohas veel kuulda kõvahäälseid “lahingulugusid”.

max sai hiljuti uue laua – hull kärbes 154×48 (crazy fly) ja sellega peaks ta juba enamvähem sõita saama ka pisema tuulega. niisiis oligi ta väga elevil juba mitu päeva ja tahtis kangesti täna sõitma minna, ehkki ennustus midagi suurepärast ei lubanud. a läksime kirdekaga ikka lohusallu kohale ja etskae – paras laulupidu!

ajasime kiirelt suured lohed balloonist täis ja mina kobisin peale. andis ikka sahmida, et kaldast natukenegi vastutuult saada. kui vrakini umbes sain, siis läks tuul paremaks ja sõitsin paar pikka triipu merel ning tulin allatuult tagasi. andsin maxile oma lohe, ta võttis oma uue laua siis ja sai päääris kenasti peaaegu ristituult ühest ranna otsast teise sõidetud. ega seda tuult oli parasjagu niipalju, et varasem sõidukogemus just kahju ei teinud, aga kuna maxil see praktiliselt puudus, siis see talle seejuures just kasu ei teinud. ma ka ei viitsind väga pikalt rannal külmetada ja kõmpisin siis sinna ranna otsa, kuhu max triivind oli ja siis sõitsin tema lauaga uuesti ülestuult tagasi.

suurem laud on väikse tuulega ikka hea asi. korraks oli tunne, et tuul on suunda muutnud, sest sain nii rõvedalt ülestuult tema lauaga. väga-väga äge värk!

lõpuks langes tuul umbes 1m/s võrra ja sellest piisas, et maxi ta enam poleks kandnud, mina veitsa kergem temast ja sain mõned triibud veel teha. vahepeal teisi lohesid polnudki sõitmas enam. siis ei saanud kohe maha tulla, sest kiusu pärast peab ikka sõitma, kui teised enam ei saa. et nad siis mõistaksid milline lohe tuleb omale osta. või kadestaksid niisama – kiusuvärk!

nb! andriga saime oma iko kireboardingu litsentsid kätte. need olid valmis juba 26. juunil ja ütlevad, et me oleme nüüd tegijad lohetajad! sõidul hoopis teine hingamine…

ps! plaanin millalgi sügisepoole ka loheparki täiendada. silmitsen 12 ruudust ozone catalysti, mis peaks olema üsna kerge ja väga stabiilne lohe kõikvõimalikes puhangutes. suhteliselt soodne ka. kahjuks ma ei tea eestis ühtegi sellist lohet, niiet demot pole kusagilt lunida. samas kotis ostetud põrsas on ju see kõige huvitavam…

tänaseks lubati kerget loodetuult. nii kerget, et andri ei võtnud väikest lohet kaasagi. õigesti tegi kah, sest pidime ka suurte lohedega veidike sahmima, et sõita saaks. lõpupoole aga tuul paranes sai ja üsna ilma sahmimata sõita ja kobedalt ülestuult ka. proovisin natuke ka varvuli sõita. väikse hüppega laud all ringi ja pärast tagasi. selle nimi on vist switch ehk lüliti? vahetus?

ühel hetkel läks aga andri kaldale ja mõni aeg hiljem läksin uurima, et mis ta seal konutab. a tal oli lihtsalt ilgem uni peale tulnud…

pole ikka harjund veel sellega, et peaaegu iga päev võib juhtuda midagi ägedat. ikka ei jaksa seda kõike äragi protsessida, enne kui midagi uut peale tuleb. isegi kirja ei jõua siia eriti midagi panna ja uued asjad tulevad peale ning vanad kaovad meelest. hakkan siis meenutama, et mis toimus ja esimese hooga ei tule nagu midagi meelde. mõnus kõlupea.

laupäeva hommikul helistas andri, et peaks meeskonna kokku ajama ja tegema väikse surfilaagri. meeskond koosnes asjaolude sunnil lõpuks minust ja andrist. sõitsime pärnusse, valgeranda. sinnasamma kohta kus me eelmisel sügisel proovisime omapead natuke lohetada, aga ei saanud õieti lohesidki õhku. leotasime neid niisama ja rassisime vees. noh, selgus et ega me midagi aastaga juurde õppinud ei ole veel. suured lohed saime peaaegu üles kui vihm kaela tuli, lohed märjaks ja raskeks muutis ja meid pikkade ninadega jättis.

sõitsime edasi topu randa. seal sain teha ühe triibu, aga ülestuult ei saanud üldse ja lõpuks tulin mööda randa ja külavaheteid, laud ja lohe näpus, auto juurde tagasi. vähemalt sai triibugi.

järgmiseks võtsime haapsalust provianti ja käisime räimepraadi söömas ning sõitsime roostale, kus pidi pühapäeval korralik tuul olema. öösel veel grillisime ja jõime rummi koolaga. kui rumm otsa sai, siis tuli meelde, et koola ju ei lase magada. mina sain veel kuidagi magatud aga andri pidi keset ööd mitu jalutuskäiku ette võtma et und leida. rannast leidis 7 krooni, lõpuks vist ka une.

pühapäeva hommikul oligi korralik tuul ja hakkasime kohe 9 ajal sõitma. roosta minule väga ei meeldi. kallas suht järsk, lained kalda ääres rullivad ja ranna peal on igasugu takistusi nagu võrkpalli postid jms. ranna kumbagis servas kivid. ja tegelikult olid need lained ka sellised imelikud krobelised. jah, ei saa nuriseda et lained liiga siledad olnuks… mina sain õnneks kiiresti õhtule, sest kukkusin hüppelt maandudes ja lohe läratas pauguga vette sel ajal kui ma vee all viibisin ja kui hakkasin lohet üles ajama, siis paistis ere hommikupäike mulle läbi lohe silma. keskel eest servast taha serva välja ilus pikk auk sees.

ilm oli aga väga ilus, sain ka suured lohed ilusti ära kuivatada kuni andri sõitis. pärast läksime veel laulasmaale ja saime sõita tunnikese.

***

eila käisime laulasmaal. sõitsin mareki 10,5 lohega. tuul oli üllatavalt ühtlane ja saime sõita päris korralikult. peale roostat ja muud pulli tundus laulasmaa lausik ikka väga mõnus koht. tahad sõidad sileda vee peal, tahad sõidad meetristes lainetes. hüppeid proovisin päris palju ja kui õnnestus hea hoog üles saada ja vedu jätkus, siis sai päris ilusaid kõrgeid hüppeid. kõrgemate hüpetega on see nali, et jääd üleval ohhetama ja ahhetama et oih kui äge ja unustad lohe lennutamise ära. siis kiigud aga lohe alt läbi ja kui alla jõuad pole mingit hoogu enam ja kukud karsumm vette.

vahepeal uurisin seda back-rolli asja ja selgus, et see mida mina olen teha üritanud ei olegi õige backroll ehk tagarull, sest tagarull käib ilma lohe abita. proovisin siis ikka seda stiilipuhast versiooni ka teha. välja tuli hästi kukkumine parema külje peale ja vasaku külje peale ja selja peale ja näoli vette tuli ka suht hästi välja. mis ei tulnud välja oli tagarull. ikka väike saps on sees enne iga katset ja ilmselt jääb liigutustest puudu see otsusekindlus ja olen natuke liiga pehme ja löts. või on hoog väike või maiteamis. juhendid ütlevad, et ära mõtle vaid tee. viskad laua vastutuult kaarega selja taha ja pea keerad ka selles suunas ning üritad juba maandumiskohta leida. aga ma pead vist ei keera ja kõik on paras virr-varr. kuidas seal midagi valida saab ei kujuta ette. samas ma kokku vast paarkümmend korda proovisin ainult, niiet küll jõuab. hea on see, et laua kaotamine ja kehalohistamine ei on rohkem käpas ja proovida saab ka sügavamas vees.

vahepeal üritasin pükstrapetsiga sõita varvuli. kui vöötrapets liigub ümber keha veidi ringi ja annab varvuli sõiduks mugavama asendi, siis püksid muidugi jalas ei pöörle ja nii mugav pole, aga sõita sai. sain isegi varvulisõidust hüpata kannuli korra. mõnus tunne. hästi huvitav oli ka see, kui startisin varvuli ja sain korraliku tuule lohe alla. hoog muudkui kasvas ja ei osanud seda kohe maha kantida. sõitsin siis algul lohele järgi ja pärast puhta allatuult. nii suurt hoogu lohelaua peal ma pole kunagi tundnud. ikka väga korralik vunk oli sees. lohe jäi lõpuks enamvähem akna serva ja mina kimasin temast allatuult mööda ja kui hoog vaibus siis vaatasin huviga mis nüüd juhtub. õnneks olid liinid piisavalt pingul, niiet lohe sõitis tasapisi allatuult õige koha peale tagasi.